Mälestused. Ilmar Raamot

tuleb end kohe dessantiminekuks valmis seada. Tema aga ootavat iga päev teadet lennuväkke määramisest ja rongilt lahkumist. Edasi ütles ta: „Lipnik Raamot, teie olete vana lahingukogemustega soomusronglane, võtke tänase dessandi puhul kompanii juhtimine enda peale. Mina jään koju ja laske ka teistel ohvitseridel väsimust puhata. Küllap tulete ülesandega üksinda toime.” Lisas siis pooleldi naljatoonil: „Teil on ju nüüd pea sõjakooli tarkust täis ja lahingupraktikat pealekauba. Meie kompanii on määratud taganemist katvaks üksuseks ja teil tuleb vaenlase mõeldava pealetungi vastu teisel pool Pihkvat üht jõesilda kaitsta. Minge nüüd pataljoniülema juurde, kes teile ülesannet täpsemalt selgitab.”

      Aega oli vähe ja ruttasin kapten Edvin Reinvaldti palge ette. Reinvaldt oli mulle sõduriajast tuntud ohvitser – üks parimaid dessandijuhte, keda olin näinud. Nagu olin juba kuulnud, oli ta vahepeal jõudnud olla ka teise dessantkompanii ülem. See tagas, et teises kompaniis valitsesid terve sõdurivaim ja võitlustahe, mis mulle nüüd kõigiti kasuks tuli.

      Kapten Reinvaldt selgitas, et minu ülesandeks on välja vahetada kolmanda kompanii valvetõke ja kaitsta kahte Tšerehha jõel asuvat silda – üks raudtee- ja teine puust maanteesild, asukohaga umbes seitse kilomeetrit Pihkvast lõunasse Ostrovi linna suunas. Ütles, et seda tuleb mul senikaua teha, kuni saan taganemiskäsu. Seletas veel, et praegu on käimas Pihkva linna evakueerimine Eesti sõjaväe ja Vene valgete vägede poolt, kuid on mõeldav, et soomusrongid teevad vaenlasele segaduse sünnitamise otstarbel veel ühe läbimurde üle mainitud silla Ostrovi suunas. Arvas, et minu lõigu tiibadel on veel Eesti jalaväeüksusi ja et kui hädaoht suureneb, siis võin ma esmalt enda vastas asuva Vene küla maha põletada, teises järjekorras maantee puusilla ja viimase vaatusena ka raudteesilla purustada. Reinvaldt arvas, et küllap soomusrong tuleb mulle appi, kui päris hätta jään.

      Vahepeal oli veltveebel kompanii juba rongi kõrvale täies lahinguvarustuses üles rivistanud. Sanitari ja kanderaami meil ei olnud. Leitnant Ots tutvustas Rotbergi ja mind kompaniile kui uusi ohvitsere ja lisas siis, et seekordse dessandi ülemaks on määratud lipnik Raamot.

      Võtsin komando ilma igasuguse tseremooniata üle ning sammusime soomusrongi „löögiosale”. Selle mõlemas otsas olid suurtükiplatvormid, siis raskekuulipilduja-vagunid ja keskel meie teine vedur. Paarkümmend minutit hiljem olime mainitud silla juures. Kõik oli rahulik ja vaikne. Oli soe ilus õhtupoolik – ei ühtegi püssipauku kuskilt kuulda.

      Arvestuste kohaselt pidi aga vaenlane olema üsna meie läheduses. Ronisime rongilt maha ja okupeerisime lahingukorras liikudes männimetsaga kaetud jõekääru parema, s. o. Pihkva-poolse kalda meist vasakul asuva puu- ja raudteesilla kõrval. Kunagi oli sinna liivasse kaevatud üksikmehe laskeauke või laskuripesi. Mahtusime nendesse ilusasti ära ja seadsime endid laskevalmis. Kuulipildujaid meil kaasas ei olnud. Mulle juba varemast ajast tuntud traditsiooni järgi tossutas meie soomusrong pärast 3. roodu rongile asumist Pihkvasse tagasi ning jättis meid tervelt 48 tunniks saatuse hooleks, kuni me lõppeks sekeldustega ise Irboska alla välja jõudsime.

      Kolmandal roodul oli Tšerehha juures valvetõkkeks välja saadetud üks oma jagudest, nimelt tükk maad eespool asuva raudteesilla juurde. Sealt oli aga valvetõke kui liigselt etteulatuv otsustatud tagasi tõmmata Tšerehha jõe sildade juurde, kus asus kogu kompanii. Enne kui see tegelikult sündis, oli seda valvetõket tulistanud vaenlase raskepatarei. Üks kuuetolline granaat oli langenud otse raudteel seisvate 3. roodu sõdurite sekka. Sellest sai otsetabamuse kõhtu soomusrongi nr. 2 naissõdur Julie Burchwardt (soomusrongil hüüdnimega Juku), mis tõi talle silmapilkse surma. Tema kõrval seisev sõdur sai lõhkeva granaadi killust haavata. Tolle granaadi pea ilutses sõjamälestusena minu kirjutuslaual koos ühe teise granaadi kestaga, millest oli eespool juttu, 20 aastat – kuni mu Eestist lahkumiseni. Burchwardt oli Eesti Vabadussõjas tõenäoselt ainus naine, kes sõdurikohuste täitmisel tuleliinil surma sai.

      Sama patarei oli seejärel tulistanud ka Tšerehha jõel asuvaid sildu, mille kaitseks meie olime määratud, kuid sildu endid tabamata. Küll aga oli seal saanud õlast ja peast haavata vabatahtlik Ernst Lübik, pärastine kapten ja 7. rügemendi staabiülem, kelle praegune elukoht on USA-s Lakewoodis, ja kes selle põrutuse tulemusena kaotas jäädavalt oma juuksekasvu, olles sõjakoolis ainus palja peaga kadett.

      Meie kohale jõudes asus 3. rood oma surnut ja haavatuid rongile viima, meie aga, nagu juba mainitud, määratud positsiooni sisse võtma. See köitis kõik meie mõtted ja tähelepanu, nii et meil 3. kompanii ärasaatmiseks või selle tegevuse täpsemaks jälgimiseks enam aega üle ei jäänud.

      Haavatud Lübik oli soomusrongil tollal tuntud kui üks „manuline”. Olgu seepärast siin lühike vahelugemine „manulistest”. Lübik oli Valga koolipoiss, tollal alles kuusteist aastat vana. Neid oli olnud kolm sõpra, kes kõik kuulusid relvastatud õppurite-vabatahtlikkudena Valga komandantuuri koosseisu, kus tollal teenis paarikümne õpilase ümber, kes olid rakendatud tavalisse vahiteenistusse.

      Kooliaasta lõpul 1919 valgusid nad vabatahtlikkudena rindeväeosadesse. Neist kolm, kelle hulka kuulus ka Lübik, olid ilmunud soomusrongide divisjoni staapi kapten Partsi palge ette ja palunud end soomusronglasteks vastu võtta. Parts olnud sellega põhimõtteliselt nõus, kuid arvestades poiste noorust, käskinud neid tuua vanemate nõusolek. Poisid olid selle muretsenud. Edasi juhtus, et kõik kolm olid määratud soomusrongile nr. 2, kuna see sattus parajasti Valgas peatuma. Nii said neist kolmest soomusronglased. Rongiülem määras nad 3. dessantroodu koosseisu.

      Seni oli poistel sõttaminekuga kõik libedasti läinud, kuid nüüd rongil sattusid nad hätta ja naeru alla oma lõunaeesti keelemurdega. Järgmisel hommikul pärast rongile asumist oli vagunivanem käsutanud neid veduri juurest ämbriga näopesuvett tooma. Olgu mainitud, et üldise korra kohaselt pidime kogu elamiseks tarviliku vee võtma veduri tendrist. Too vesi pärines sügavatest puurkaevudest, oli seega puhas ja kaitses meid nakkushaiguste eest ja vaenlase katsete vastu meid mürgitada. Poistel oli sõna „ämber” tundmata ja nad ei teadnud, kuidas käsku täita. Nende murdes oli ämber „pang”. Kui siis kaassõdurid poiste kimbatusest aru said ja asi suure naerulagina saatel ära seletati, said nad hüüdnimeks „pangimehed”. Ometi tunti neid soomusrongil mitte nii palju „pangimeestena” kui „manulistena”, sest kui põhjaeestlane ütles, et „tule minu juurde”, siis lõunaeestlane lausus „tule minu manu”. Manulistel oli oma keelemurdega kogu aeg juurdeõppimist ja tallinlastel lõunaeesti murdega kohanemist. Ega sellepärast keegi soomusrongil midagi halvasti mõtelnud või poisse halvasti kohelnud.

      Pöördun nüüd tagasi oma tegevuse juurde Tšerehha juures.

      Saatsin mõned mehed sidet looma meie naaberväeosadega, keda kuskil näha ei olnud, ja silmitsesin ise külaelanike tegevust teisel pool jõge, meist vähem kui poole kilomeetri kaugusel asuvas Vene külas. Samuti mõtlesin, mida ette võtta, kui ehk vaenlase soomusrong ootamatult üle silla sõidab ja meile oma dessandi kaela saadab. Seda viimast aga palju karta ei olnud, sest vaenlase soomusrongid olid meie teada rohkem liikuvate patareide või meie rongide „löögiosade” kujulised üksused.

      Tundus, et sõdurid suhtusid minusse ükskõikselt, sest osa neist tundis mind sellest ajast, mil olin löögipataljonis rühmavanem. Kõigil näis oma ülesanne selge olevat ja tarviline portsjon enesekindlust pealekauba. Ohvitserina ei tundnud mind aga keegi, mina ise kaasa arvatud, ja sellepärast olin pisut närviline selle üle, mis edasi juhtub. Kuid suutsin end valitseda ja meeste ees näo teha, nagu olnuksin ma alles eile lahingutest läbi käinud.

      Niisugune unine olukord võis olla kestnud pool tundi, kui välk lõi meile selgest taevast sisse – vaenlase soomusrong oli vaikselt hiilinud otse silla lähedusse künka ja raudteevalli varju. Sõitis siis ootamatult lagedale ja avas meie suunas paarisaja sammu kauguselt ägeda suurtüki- ja kuulipildujatule. Ragin oli „eeskujulik” ja seda suurendasid veel meie peade kohal purunevad kuivad männioksad. Märkasin, et minu rood oli paanikasse sattumas, sest ilmselt ei olnud keegi neist niisugust raginat üle elanud. Mehed surusid end kaevikute põhja ja paugutasid mõttetult taeva poole.

      Juhtus see, mida ma kogu aeg olin omas südames kartnud: mul ei olnud meeste juures tarvilist lahinguohvitseri autoriteeti! Olin sõjakoolis õppinud või kuskilt lugenud, et sellisel puhul on kõige olulisem mehed oma mõju alla