Mälestused. Ilmar Raamot

„vürstlikud” pagunid, pikad plekist kannused ja monoklid, ning jalutasid nüüd Valga jaama platvormil edasi-tagasi, jagades meie sõduritele käske, mis suure naerulagina ja vahemärkustega vastu võeti. Võimalus uueks sõjaretkeks Lätimaale näis olevat meie soomusrongil ulja meeleolu tekitanud ja kõik näisid end jälle tundvat õigete soomusronglastena. Noru- ja piinlikkustundega tuli mul kaaslastest lahkuda.

      Jõudsin Tallinna meelemärkust kaotamata järgmisel hommikul, kuid minu enesetunne oli kaunis räbal, eriti sellepärast, et niisugune rumal vahejuhtum mind roodust ja sõpradest lahku viis. Umbes nädal hiljem võeti mind ümbersidumisele. Röntgeniaparaati tollal selliste väikeste asjade jaoks ei kasutatud. Kõik toimus eriliste vahejuhtumiteta, ainult mind häiris otse minu ees olev sõdur, kellel oli ehk poole kanamuna suurune haav selja sees, mis mädanes ja haises. Olin sunnitud selle haava puhastamist pealt vaatama, ja siis korraga tundsin, et minestan. Toibusin aga samas. Arst vist taipas, mis mind oli häirinud, pani mind istuma näoga teises suunas ja lõpetas sidumise. Varsti selgusid mulle ka mu vigastused: mu nägu oli tabanud mitu kildu. Kaks ebaolulist oli otsa ees ja nina all huules. Kolmas oli mul ära murdnud esimese ülemise hamba nurga – arst arvas, et kui see oleks tabanud mind pisut altpoolt, oleksin võib-olla saanud raske kurguhaava. Ka neljas oli ebaoluline. Kild oli tabanud vasema silma äärset luud ja selle mälestus ilutseb veel praegugi minu näol. Raskemaks aga pidas arst üht killuhaava minu vasemas silmakulmus. Arvas, et olen momendil vasemast silmast pime, kuid et see häda on vist ainult ajutine. Need viimased killud oleksid aga juhul, kui nad pisutki allapoole oleksid tunginud, minu nägemise sellest silmast likvideerinud. Vasema pöidla otsas oli sügav haav ja ka seda armi kannan ma tänaseni mälestusena endaga kaasas.

      Mõni päev hiljem võisin juba lühemaid jalutuskäike teha. Mu esimeseks külastuskohaks oli vanemate Tallinna korter dr. F. Akeli (pärastine riigivanem) majas. Akel oli tollal veel praktiseeriv hea kuulsusega silmaarst. Otsisin tema kui arsti üles. Ta uuris minu silma ja ütles, et olen kaotanud nägemisvõime, kuid et see võib olla ajutine, tingitud põrutusest. Soovis, et tulen nädala pärast tagasi. Nädala pärast oli Akeli otsus, et silm juba pisut näeb ja et kõigi eelduste kohaselt saan ma nägemise täielikult tagasi. Vahepeal see silmalugu mind eriti ei häirinud, sest olen iseloomult optimist ja ei uskunud, et kaotan nägemise.

      Liikusin sellest peale Tallinnas ringi ja olin õnnelik, et minu pea oli arstiteaduse kunsti kohaselt nii kinni mässitud, et ainult parem silm ja põsk olid vabad. Selles olukorras mind ükski tuttav uulitsal ära ei tundnud ja ma pääsesin piinlikest küsimustest, kus lahingus ma haavata sain (kuidas oleks kõlanud minu vastus, et jäneselahingus?).

      Vahepeal oli vahejuhtumist „jahil” möödunud ümmarguselt kuu aega. Mind kirjutati haiglast välja kodusele ravile, sest kandsin veel kätt sidemes. Minu olukorda arvestades too puhkus mulle ei sobinud ja elu tundus soomusrongil huvitavam olevat. Nii istusin reisirongi ja sõitsin Valga suunas, sest kuulu järgi puhkas meie soomusrong Valgas „Bermondti sõja” väsimust. Enne Tallinnast väljasõitu tuli mul aga muretseda sõpradele „puhkuselt tulija pass”, mis oli meie rongil üheks kirjutamata seaduseks. Astusin sisse Tervishoiu Peavalitsusse, mille ülem oli dr. Konstantin Konik, sama Konik, kellega ma varem olin vanglat jaganud. Tema abikaasa Tilde Konik oli samas asutuses ametnik. Astusin Tilde Koniku laua ette ja palusin temalt, nagu komme nõudis, „haavade määrimiseks” kaks liitrit piiritust, mille pr. Konik, keda eraelus hästi tundsin, välja kirjutas, heatahtlik naeratus näol, märkusega, et see kõlbab ka sissevõtmiseks. Siit pärines üks vabadussõjaaegne populaarne laulusalm: „Kõik vabariigi joodikud, nad kiitvad Tilde Konikut”, mida Tartu tudengid laulsid ka veel aastaid hiljem.

      Tartus sain telefoniühenduse Valgas oleva soomusrongiga ja võisin meldida, et olen teel tagasi. Mulle vastati, et tehku ma kähku, sest rong ootab iga silmapilk korraldust sõiduks Narva rindele, kus Loodearmee oli Peterburi alt taganemas. Jõudes umbes poole tee peale, s. o 40 kilomeetrit Tartust edasi, otsis konduktor mu üles ja andis edasi kapten J. Lepa telefonogrammi, et soomusrong ootab mind Sangaste jaamas, kus rongid vahetust teevad. Eesti raudteed olid tollal üherööpmelised ja rongid möödusid teineteisest suuremates jaamades. Asusin Sangastes oma soomusrongile ja sõit jätkus Narva suunas. Nagu oma teenistuslehelt näen, oli see 15. november 1919.

NARVA RINDEL

      Narvast hargneb raudtee Venemaa poole kahes suunas: üks tee üle Jamburgi (nüüdne Kingissepp) Peterburisse ja teine Peipsi järve idakallast mööda Oudova linna ja sealt edasi Pihkva.

      Soomusrong nr. 2 määrati Jamburgi raudteeliinile. Jõudsime kohale ajal, mil Jamburgi linn, mis asub Narvast umbes 25 kilomeetrit Peterburi suunas, oli vaenlasele loovutatud ja Eesti suurtükivägi oli oma positsiooni sisse võtmas Sala raudteejaama joonel. Eeldasime, et nüüd tulevad meie dessandil kuumad päevad, kuid neid ei tulnud teps mitte. Meie soomusrongi asuti kasutama rohkem liikuva patareina Sala ümbruse ja vaenlase soomusrongide pommitamiseks.

      Lähim koht, kust rongi vedurid vett said, oli Narva raudteejaam. Kuna soomusrongi vedurid asusid nii löögi- kui ka staabiosal vagunite keskel, siis viis soomusrong meid igal õhtul Narva „vett võtma”. See võimaldas meile tutvumisretki Narva linna. Kord sõitsime veevõtmise tähe all isegi Vaivara jaamast paari kilomeetri kaugusel asuvasse seltsimajja pidule.

      Kui rinne oli stabiliseerunud, siis korraldati nii, et üks meie kolmest dessantroodust asus kordamööda 24 tundi kahel pool raudteed asuvates külades. Üks rühmadest ohvitseri või enamasti veltveebli juhtimisel võttis aset vasemal asuvas Dubrovka külas ja teised rühmad rooduülemaga paremat kätt raudteed asuvas Annenskaja külas. Annenskaja küla ja raudtee vahet võis olla vahest pool kilomeetrit ja sellel joonel oli kaks punkrit, mille meeskonna moodustasid 9. rügemendi mehed lipnik Leonhard Vahteri juhtimisel. Üks punkritest sai kolmetollise suurtükigranaadi otsetabamuse ja seal sai 4 või 5 meest surma. Seda enam ära ei parandatud. Annenskaja küla raudteepoolses servas oli väike kasesalu ja surnuaed ja seal olid ka soomusronglaste kaevikud ja üks punker. Kogu Annenskaja küla oli põhiliselt valgete Talabski polgu käes, mis pidi olema Loodearmee parimaid üksusi. Valged täitsid üldiselt oma ülesannet korralikult, kuid vahel siiski väikeste viperustega. Nii juhtus kord ühel tulevahetusel vaenlasega, et meie paremal tiival asuvad valged olid sattunud pisut paanikasse ja pannud küla keskkoha suunas plagama, jättes ühe oma raskekuulipilduja saatuse hooleks. Seda olid märganud minu roodu poisid. Kuna soomusronglaste mõõdupuu järgi suuremat vaenlase pealetungi ei olnud arenemas, olid nad jooksnud mahajäetud kuulipilduja juurde ja selle ära toonud. Seda kõike ma ei pannud tähele ja mehed mulle sellest ka ei kõnelnud. Järgmisel varahommikul tuli meile vahetus ja siis tõid poisid kuulipilduja muiates lagedale ja teatasid, et nad said selle eilses lahingus sõjasaagiks. Küsisin, mis jama see on ja kust nad selle kuulipilduja said. Nüüd jutustasid mehed kogu loo. Mul ei jäänud muud üle kui ka muiata, ja nii marssisime võidukalt „maksimit” järele vedades tagasi soomusrongile.

      Ühel varahommikul tuli minu roodu välja vahetama mu koolivend ja vana sõber lipnik Harry Päärt, kes oli vahepeal jõudnud tõusta soomusrongi nr. 5 maakuulajate komando ülemaks. Päärt oli Annenskajas esmakordselt ja nii tuli mul talle sealset olukorda pisut täpsemalt selgitada. Seisime kaeviku serval, uurisime maakaarti, ja meie mehed vaatasid seda toimingut pealt – minu omad äraminekuvalmis, tema omad päevaülesandeid oodates. Ei märganudki, et oli juba valgeks läinud. Päise päeva ajal seal tavaliselt jalutada ei saanud, sest vaenlasel oli nii hea suurtükitule vaatepost, et jalutajale tavaliselt kohe tuli avati. Märkasime seda momendil, kui nägime vaenlase patarei tulesähvatust ja kuulsime, kuidas granaat meile lähenes. Mehed võtsid katteasendi, kuid Päärtil ja minul oli asjast tookord teine arusaamine. Tekkis küsimus, kumb viskab end mõlema meeskonna silme all esimesena pikali? Prestiižiprobleem võitis mõlema juures ja me jäime väliselt rahulikkudena mürsku ootama. Hetk hiljem see lõhkes meist mõne sammu kaugusel. Maakaart oli tükkides ja riided porised, kuid kummalgi ei olnud vähimatki kriimustust.

      Meie positsioon asus madala kõrgendiku seljakul ja meie ees vajus põld nõlvakut mööda aeglaselt alla kuni metsani, mis oli meist umbes 400 sammu kaugusel. Paremal pool seda metsatukka oli jälle tõusev lage maastik. Vasakul varjas meie vaadet raudtee muldkeha, mille tagant paistis mets. Otse meie ees metsas aga asus vaenlane ja ta sai oma reserve juurde tuua meile nägematult. Mõnikümmend sammu meie kaevikust eespool oli kolmekordne