Mälestused. Ilmar Raamot

ja sageli mõttetu distsipliin meid kõiki niivõrd ära, et hakkasime rühmas poolavalikult mõtteid vahetama, kuidas sellest olukorrast välja pääseda või seda parandada.

      Ükspuha, kuidas me seda küsimust ka ei vaadelnud, ei mõistnud me näha teist väljapääsu, kui et igaüks esitab individuaalselt sõjakoolist lahkumise palve ja palub end rindele tagasi saata. Rindelesaatmise palve oli heaks kaitseks mõeldavate karistuste vastu. Ei puudunud palju, kui et oleksime vähemalt esimese rühma ulatuses sellega toime tulnud. Kuid siis võttis kogu asi ootamatu pöörde. Ühel päeval ilmus ülemjuhataja kindralmajor Laidoner isiklikult sõjakooliga tutvuma. Ta tuli just enne lõunat ja viibis ka meie lõunasöögil. Proovis toitu, esitas selle kohta üksikutele kadettidele küsimusi jne. Sellest päevast alates paranes sõjakoolis toitlustamisolukord tunduvalt ja osalt ka kadettide kohtlemine. Viimane jättis vahel siiski soovida. Nii on mul meeles juhtum, kus kapten Jakobsen Seevaldi metsast taktikalistelt õppustelt tagasi marssiva kompanii eesotsas ratsutades tuli ideele Paldiski maanteel, juba linna sees anda käsklus võtta asend uulitsarentslitesse. Täitsime käsku ja lamasime siis kahel pool uulitsat rentslis, kuni saime jälle uue käskluse võtta rivisse ja edasi marssida. Meil ei olnud muud kui üksainus viletsast riidest vorm. Pühapäevaks või linnaloa puhul tuli see meil jälle üles viksida. Seepärast katsusime seda nii puhta hoida kui võimalik, kuid eelmainitud ekstravagantsused seda kuidagi ei soodustanud, rääkimata möödujate märkustest.

DISTSIPLIIN SÕJAKOOLIS

      Esimesel kuul oli meil üheks suureks probleemiks ka linnaloa saamine. Linna lasti meid tavaliselt rühmade kaupa pühapäeviti pooleks päevaks eeldusel, et nädala jooksul ei olnud millegi vastu eksitud. Oli maikuu keskpaik. Teisel rühmal oli linnaluba pühapäeva hommikust lõunani ja esimesel, s. o. minu rühmal, pidi see olema lõunast õhtuni. Linnas ei olnud meil õigust külastada teatud lokaale ja tänavaid. Üks selliseid keelu all olevaid tänavaid oli Viru tänav linna keskel. Nähtavasti kardeti, et Viru tänava „sireenid” võluvad meid ka päise päeva ajal ära. Korrapidajaohvitseriks oli tol pühapäeval kolmanda rühma ülem leitnant Hans Kaasik (pärastine major ja Tallinna sõjaväehaigla majandusülem). Kaasik oli kuskilt kuulnud, et Viru tänaval oli enne lõunat nähtud paari kadetti. Seetõttu teatas ta esimesele rühmale, et trahviks teise rühma kadettide eelmainitud süüteo eest ei anna ta esimesele rühmale ühtegi linnaluba. Meie rühmas tõusis ärevus, sest meie ei tahtnud kuidagi aru saada, mispärast meie rühm pidi karistust kandma teise rühma kadettide tegude eest. Palusime siis oma roodu portupeiveltveeblit Rudolf Intalit, et ta katsuks lõunatunnil leitnant Kaasikult meile linnaloa siiski välja kaubelda. Intal oli meist koolis aastatelt üks vanemaid ja tal oli vist samuti nagu meie rühmavanemal Oskar Truul Vene sõjakool revolutsiooni puhkemise pärast lõpetamata jäänud. Ta võis tollal olla ehk 24–25 aastat vana. Oli kombeks, et lõunasöögi ajal jalutas korrapidajaohvitser samas ruumis laudade ees ja veltveeblil oli luba teda kõnetada. Intal arvas, et nüüd on õige aeg seda teha. Ta astus leitnant Kaasiku juurde, võttis valveseisaku ja palus, kas Kaasik ei vabastaks esimest rühma karistusest ja lubaks meil linna minna. Kaasik oli aga iseloomult närviline, kuigi väliselt vaikne ja tasakaalukas mees. Ta kuulas küll Intali ettekande ära, kuid kaotas siis enesevalitsemise. Haaras käega oma puusal ripneva suure mausri järele ning karjus vihaselt Intali suunas: „Ma lasen teid vastuhakkamise eest maha!” Intal lõi kannad tihedamalt kokku, seistes liikumatult valveseisakus, ning vastas: „Laske, härra leitnant, kui arvate, et see õige on.”

      Meist ei olnud keegi vastuhakkamise peale mõtelnud, vaid lootsime, et saame igatsetud linnaloa just siis, kui talitame kõigi määruste kohaselt, korrektselt ja viisakalt. Seda me Intali kui veltveebli kaudu tegutsedes mõtlesime. Reaktsioon asjade käigule oli spontaanne vihapurse ja nii asus meie rühm nagu üks mees lusikate ja taldrikutega klõbistama tagajärgedele mõtlemata.

      Leitnant Kaasik kadus ruumist. Lõpetasime söömise ja valgusime vahejuhtumit arutades hoovi gruppide viisi laiali.

      Ei läinud pikka aega, kui märkasime, et ohvitserid hakkasid ükshaaval sõjakooli administratiivhoonesse kogunema, kuigi oli pühapäev. Ilmne, et leitnant Kaasik oli neid alarmeerinud. Tuli ka kapten Simon. Esimene rühm käsutati oma klassi. Kui olime oma kohtadel istet võtnud, jalutas meie ohvitserkond kapten Simoniga eesotsas sisse. Simon läks kõnepulti, kuna ohvitserid seadsid end seisma meie vastasseina äärde, näod meie poole. Tekkis vaikus. Simon mõtles, vaatles kadettide hoiakut ja tegi siis ohvitseridele korralduse klassist lahkuda. Seejärel pidas ta meile isamaaliku „südantlõhestava” kõne. Kiitis meie rindelkäiku ja tegi lõpetuseks meile etteheiteid mässutõstmise pärast.

      Poiste meeleolu oli selline, et nutt oli kurgus – esiteks Simoni isaliku kõne tõttu ja samal ajal ka ülekohtu pärast, mida tundsime endale tehtavat. Nüüd olime abitus seisukorras, sest korrakohaselt võis meist sõna võtta ainult üks. Seda ühte aga meie ei mõistnud momendil leiutada, sest „mässu” juhti või juhtkonda meil ju ei olnud. Piilusime abitult üksteise otsa. Siis korraga tõusis meie seast üles üks tõelise rindesõduri tüüpi kadett Gustav Loorenz, kes polnud seni meie hulgas millegagi silma paistnud. Alguse, mida ütelda, oli ta jõudnud läbi mõtelda, kuid siis hakkas tal hääl käest kaduma, silmad läksid vesiseks ja pooleldi kraaksuva või ahastava häälega püüdis ta selgitada meie teguviisi põhjusi. Hiljem oli Loorenz Riigikogu V koosseisu liige.

      Kaptenil näis nüüd korraga kogu asi selgeks saavat ja ka teda nakatas sentimentaalne meeleolu. Lõpuks valdas see enam-vähem kõiki. Kapten Simon ütles veel paar isalikku lepitavat sõna ja käskis meid end kadettidena ülal pidada. Tema lahkudes oli meil kõigil selge, et mässusüüdistus meie vastu on likvideeritud, kuigi aeg oli veninud pikale ja pühapäevase linnaskäimise loa aeg oli ka hilinenud. See jäigi meil seekord saamata.

      Linnaskäimise probleem oli sõjakoolis tollal üldse väga oluline ja mitmepalgeline küsimus. Esiteks, kõik paremad sõjaväeüksused olid rindel ja Tallinnas oli halva toitlustuse, kommunistliku propaganda ja muudel põhjustel palju rahulolematut elementi. See asjaolu nõudis, et suur osa kadettidest oleks igaks juhuks kättesaadav. Toitlustamine oli sõjakoolis aga tollal, nagu juba mainitud, niivõrd kehv, et väike lisa kodust või tuttavate poolt oli enam kui igatsusväärne. Ja lõpuks olid ju nooruk, tahtsid ennast kadetimundris linnas näidata ja ka pisut lõbutseda. Et karistuseks eksimuste eest võetakse ära linnaluba, oli tollal ja on tõenäoselt ka praegu distsipliini tagamise viis. Meie sõjakoolis mindi aga nii mõneski osas liiale. Nii näiteks ei saanud ükski kadett esimest linnaminekuluba enne, kui oli „spordihobusest” või venekeelse nimega „kobõlast” (mära) pikuti üle hüpanud. Pidasin end küll füüsiliselt kõigiti arenenuks, kuid see oskus võttis mul siiski tervelt kolm nädalat igaõhtust harjutamist, kuni võisin korrapidajaohvitserile oma pukist ülehüppamise kunsti demonstreerida, saades siis esimese linnaloa. Kuid minu mälu järgi oli kasvult lühemate kadettide hulgas neid, kes vajasid selle kunsti õppimiseks viis nädalat igaõhtust lisa väsitavale päevatreeningule.

      Selle omapärase distsipliininõude taustal arenes meil komme öösel, kui korrapidajaohvitser oli tavalise ülevaatuse teinud, vaikselt üles tõusta, eeskoja kapist oma erariided võtta, mundrist teki alla magav „kadett” vormida ja siis kasarmu taga asuva plankaia sisse tehtud augu kaudu linna kaduda. See komme leiti õigustatud olevat, kuid ei kulunud palju aega, kui sõjakooli administratsioonis selline kadettide harrastus teatavaks sai. Tavaliselt oli sel viisil „linnaloa” saajaid meie rühmas neli kuni viis kadetti. Ühel ööl lõi meile aga „välk” sisse. Korrapidajaks oli sama leitnant Kaasik. Ta astus öösel, nähtavasti vastava korralduse saanud, järgemööda kolme rühma magamistubadesse. Nägi osava silmaga, kus magab vale kadett. Viskas igas toas ühelt selliselt ettejuhtuvalt voodilt teki pealt ja kirjutas päitsi kohal asuvalt tahvlilt kadeti nime üles. Sõjakooli administratsioon otsustas seda tegu „eeskujulikult” karistada ja kolm kadetti „lendas” järgmisel päeval sõjakoolist välja. Need olid üks kaubanduskooli õpilane nimega Tomander, üliõpilane Leopold Kenn (pärastine „Päevalehe” toimetaja) ja Aleksander Kütt – endine Vaba Eesti Komitee esimees New Yorgis. Kütt suri maovähi tagajärjel detsembris 1968.

      Mina ei kasutanud sellist „ööluba” põhimõtteliselt ühtegi korda. Vähemalt selles osas olin ma eeskujulik kadett. Kuid egas sellepärast ka minul vempudest puudust ei olnud.

LEERISKÄIMINE