Mälestused. Ilmar Raamot

äparduse tõttu kaduma läinud. Pärast sõda sai Reinvaldt Budapesti ülikoolis doktoriks, ning sellest ajast peale tunneb teadusmaailm üht hiireliiki Reinvaldti nime all. Kapten Reinvaldtist sai teadusemees. Ta töötas õppejõuna kalanduse alal Tartu ülikoolis ning hiljem paguluses Stockholmis, kus temalt on ilmunud rida uurimistöid.

      Huvitav on siin märkida, et meie soomusrongi koosseisus oli 28 ohvitseri ametikohta. Neist oli tol ajal täidetud 24 ja nendest kuulus dessantpataljoni koosseisu „tervelt” 7 ohvitseri. Soomusrongi nr. 2 ohvitseridest langes 6, kõik dessandi koosseisust.

      Juba esimesest päevast ohvitserina rongil katsusin ma omalt poolt kõik teha, et olla meestega nii tihedas kontaktis kui võimalik. Seetõttu viibisin iga päev vähemalt tund aega meeskonna vagunites, vesteldes igasuguste päevamurede üle. Mulle oli ideaaliks lipnik Bärenklau suhtumine oma rühma minu sõjakoolieelsel perioodil. Olukord Irboska rindel võimaldas mul seda teha täiel määral, seda rohkem, et hilissügise ilusad ilmad olid möödumas ja päevad lühenesid silmanähtavalt, surudes peaaegu kogu meie elu ja tegevuse vaguniseinte vahele.

      Esimese täiendusena ilmus soomusrongide tagavarapataljonist saadetuna meie rongile kolm naissõdurit-vabatahtlikku6. Nad kõik kandsid meessõduri riietust ja varustust. Soomusrongi ülem oli nad rutiini korras määranud minu roodu koosseisu. Mul ei olnud vormiliselt õigust sellele vastu vaielda, kuid ei olnud ka soovi neid roodu vastu võtta: kartsin, et nendega võib mul edaspidi ettenägemata sekeldusi tulla. Nii võtsin ma kogu oma diplomaatilise osavuse kokku ja oskasin nad veel samal päeval 3. roodule üle anda, sest olin „veendel”, et alamkapten Jakobsen mõistab õrnemast soost sõduritega paremini ümber käia kui mina või minu sõdurid. Paljudele üllatuseks pidasid need naissõdurid end hästi ülal ja ka sõdurid suhtusid neisse korrektselt. Üks meie naissõduritest, kes, nagu hiljem teada sain, oli Rakvere tütarlaste gümnaasiumi viimase klassi õpilane Elfriede Burk, sai Irboska all lahingus jalast haavata.

      Järgmise täiendusena tuli tagavarapataljonist rongile umbes 20 sõdurit – kõik nn. Saaremaa mässust osavõtnud mehed. Seega teoreetiliselt meie iseseisvusele vaenuline element. Saaremaa mässajate kohta arvati tollal, et need on kommunistid või viimaste pooldajad. Nende saatmine soomusrongile, kus seni olime harjunud nägema peamiselt vabatahtlikke, tundus mulle otse ülekohtuse karistusena. Seda enam, et kõik nad määrati minu roodu koosseisu.

      Jagasin nad rühmade vahel ära ja asusin neid eelarvamisega tasapisi silmitsema. Saarlased ei hoidnud oma võimeid vaka all ja nii kõlas juba esimesel päeval minu roodu kolmes rühmas saarlaste lõõtsapillimäng ja uljas meeleolu nakatas kõiki. Seni mul pillimehi ja pille roodus ei olnud, samuti ei olnud neid rongi teistes üksustes. Jäi ainult veel segaseks, kuidas on lugu nende lahingumehevõimete ja ettevõtlikkusega. Selles osas elasime kõik üle suure ootamatuse: selgus, et saarlased orienteerusid pimedas sama hästi kui päise päeva ajal. Öösel aitasid neid hädast välja tähine taevas ja tuule suund, mille tundmises nad meid kõiki ületasid. Saarlased olid harjunud kalameestena väikese grupina tegutsema ja nii olid nende enesekindlus, otsustamisvõime ja ka julgus ilmselt rohkem välja arenenud kui keskmistel „maarottidel”.

      Ja kuidas oli lugu nende kommunismiga? Seda ei olnud nende juures üldse olemas. Nii muutus minu meelehärm õige kiirelt vastupidiseks, sest me vajasime tõesti just sellisest materjalist soomusronglasi, nagu olid need uustulnukad-saarlased.

      Ühel hommikul, mil viibisin üksi oma kupees, koputati uksele. Sisse astus üks võõra näoga sõdur. Vaatasin tulijale küsivalt otsa. Sisseastuja lõi kannad kokku ja raporteeris, et ta on minu roodu määratud uustulnuk ning soovib minuga nelja silma all kõnelda, lisades, et ta on meie soomusrongile Tallinnast komandeeritud eriülesannetega. Palusin sõduril minu vastas pingil istet võtta ja küsisin, milles need ülesanded seisavad, ja soovisin ühtlasi ta dokumente näha. Sarnast lindu ei olnud ma varem näinud ega ka kuulnud, et neid ka meie soomusrongil liigub. Sõdur esitas oma dokumendid, millest oli näha, et ta oli sõjaväe vastuluure teenistuses. Ta seletas siis, et on meie soomusrongil olnud juba nädal aega, on ühe kuulipildujakomando koosseisus ja on palunud nüüd ennast minu roodu üle viia. Rongi staap on kõigest teadlik. Päris siis, kuidas on minu sõdurite meeleolu, eriti saarlaste ustavus. Vastasin, et minu arvates on saarlastega kõik korras, küll aga on roodus mõned „nahavedajad”, kellest parajal juhul sooviksin vabaneda. Küsisin, kauaks ta minu roodu kavatseb jääda. Tulija arvas, et tal kulub nädal-paar ära. Leppisime veel kokku rühma, kuhu ma ta määran, ja sellega oli meie jutt läbi. Külaline mõistis minu juurest sama tähelepandamatult lahkuda, kui oli tulnud.

      Järgmisel hommikul raporteeris mulle veltveebel, et meie roodu on määratud üks uus sõdur tagavarapataljonist. Kuulsin seda „esmakordselt”. Kandsime ta roodu nimekirja ja määrasin ta varem kokkulepitud rühma. Ütlesin veltveeblile, et hoidke tal pisut silm peal, mis sorti mees see on, ja et kui temaga midagi ei klapi, siis ütelge mulle. Ühesõnaga – oli rutiinne jutt. Mõni päev hiljem pärisin veltveeblilt ja rühmavanemalt, mida nad uuest sõdurist arvavad. Mõlemad vastasid, et on kõigiti meie mees – armastab korda ja on ka hea kambamees teistele.

      Läks nädal või pisut rohkem mööda, kui uustulnuk oli jälle minu ukse taga. Jutustas, et on oma töö teinud. Poliitilise ustavusega olevat minu roodus kõik korras, kuid tõepoolest leiduvat roodus „venivillemeid”, kes sinna hästi ei sobi. Küsisin siis nende nimesid. Ta luges neid ehk pool tosinat üles. Nüüd olin ma tõesti üllatatud, sest tema oli nad peaaegu samasse järjekorda seadnud, kui nad olid minu ettekujutuses. Mõne päeva pärast nõutigi see sõdur tagavarapataljoni tagasi ja kõigil oli kahju, et kaotasime nii hea „kambamehe”.

      Varsti seejärel tuli diviisi staabist korraldus, et võime soomusrongilt soovimatu elemendi, kui seda peaks leiduma, tagasi tagavarapataljoni saata. Ma ei taha väita, et see oleks olnud minu „külalise” töö tulemus. Rongiülem tegi korralduse teatavaks ja küsis roodudelt ja komandoülematelt, kas nad soovivad kellestki lahti saada. Igal pool leidus paar-kolm niisugust meest. 2. roodu osas pidasin nõu lipnik Rotbergiga. Arvasime, et ega selline võimalus enam ei kordu, ja nii koostasime nimekirja umbes tosinast mehest, kellest soovisime lahti saada. Sellesse nimekirja sattusid mehed, keda pidasime kas viletsavõitu lahingumeesteks või muidu „siidivedajateks”. Mehed ise ja kompanii said sellest teada alles meeste lahkumispäeval. Nüüd tekkis roodus suur sagimine: üksikute meeste eest käisid kostmas küll veltveebel, küll rühmavanemad. Ma ei lasknud oma otsust ühegi mehe suhtes kõigutada ja nii kadus see grupp jäädavalt meie silmist. Mõni päev hiljem rahunesid meeled, meeste eestkostjad hakkasid mind tänamas käima ja kogu rood oli ärasaatmisega rahul. Saarlasi ärasaadetavate hulgas ei olnud.

SOOMUSRONG NR. 2 SUUNATAKSE RIIGA

      Siis, meile ootamatult, levis soomusrongil teade, et vürst Bermondt-Avalov on oma Kuramaal asuvate Saksa-Vene vägedega 8. oktoobril alustanud ootamatut pealetungi Riia linnale. Nagu hiljem selgus, oli Bermondti sõjaväes tollal ümmarguselt 50 000 meest. Lätlased palusid eestlastelt kiiret abi ja esimeste üksustena määrati Riiga saatmiseks soomusrongid „Kapten Irv” (soomusrong nr. 1) ja soomusrong nr. 2. Vist veel ilma vormilise käsuta asusime end lahinguvalmis seadma ja meie soomusrong nihutas end Irboskast ööl vastu 9. oktoobrit Võru lähedale Sõmerpalu raudteejaama. Sõmerpalu metsad olid kuulsad metskitsede rohkuse poolest ja nii ei olnud rongiülemal midagi selle vastu, kui ma tegin 9. kuupäeva hommikul mõnetunnilise jahiretke jaamalähedasse metsa. Jahimehi kogunes tol korral kokku päris kena salgake. Metskitsejaht võõras metsas, pealegi sel aastaajal, oli kaunis lootusetu ettevõte ja me ei näinud ühtegi kitse. Tagasiteel otsustasin oma eestlaetava jahipüssi tühjaks lasta, sest jahilkäimisele näis tulevat pikem vaheaeg. Panin püssi palge, sihtisin vist niisama ühe kännu suunas ja surusin päästikule. Kõlas pauk, minu silme ees läks pimedaks ning ma tundsin, et nägu mööda jookseb verd alla, samuti et olen vasakust käest haavatud. Olin kitse jaoks nähtavasti liiga tugeva laengu torusse tampinud ja püss ei pidanud vastu ning purunes. Jäin siiski püsti seisma, mehed haarasid mu käte alt kinni ja asusime rongi poole sammuma. Kui õigesti mäletan, oli meil 3–4 kilomeetrit astuda. Rongil sidus meie arst, tollal veel tudeng, hiljem tuntud nina- ja kõrvaarst dr. Lepasson Tallinnas, mu haavad kinni. Varsti saime korralduse Valka sõiduks ja sealt kihutas meie soomusrong otse Riiga. Mind aga evakueeriti

6

Koguteoses „Laiarööpmeline Soomusrong Nr. 2 Vabadussõjas” (Lund 1972) ilmus minu nime all kirjutis „Naissõdurid meie Soomusrongil”, mis ei ole minu kirjutatud.