Valge emalõvi. Henning Mankell

öelnud, et vajab andmeid seoses ühe naise kadumisega. Kuid samal ajal palus ta Halldéni selle infoga diskreetselt ringi käia.

      „Me ei tea ju kindlalt, kas on juhtunud midagi tõsist,” oli Wallander selgitanud.

      „Saan aru,” vastas Halldén. „Te lihtsalt arvate, et on.”

      Wallander noogutas. Täpselt nii see oligi. Aga kuidas otsustada, kuhu tõmmata piir arvamise ja teadmise vahele?

      Tema mõttemõlgutused katkesid, kui keegi teda kõnetas.

      „Te tahtsite minuga kokku saada,” ütles ebamäärase häälega mees ta selja taga.

      Wallander pöördus ringi.

      „Raamatupidaja Moberg?” küsis ta.

      Mees noogutas. Ta oli ootamatult noor, risti vastupidi Wallanderi ettekujutusele, kui vana üks raamatupidaja peaks olema. Aga otsekohe köitis ta tähelepanu hoopis muu asi.

      Mehe üks põsk oli silmatorkavalt paistes.

      „Mul on ikka veel raske rääkida,” pudistas raamatupidaja Moberg.

      Wallander ei saanud aru.

      „Kõige parem oleks oodata,” kordas mees. „Ehk on targem oodata, kuni tuimastuse mõju on möödunud?”

      „Proovime ikkagi,” ütles Wallander. „Mul on kahjuks vähe aega. Kui teil pole just liiga valus rääkida?”

      Raamatupidaja Moberg raputas pead ja juhatas ta pangasaali tagaosas asuvasse väikesesse koosolekuruumi.

      „Me istusime siin,” seletas raamatupidaja Moberg. „Te istute sama koha peal, kus Louise Åkerblomgi. Halldén ütles, et te tahate temast rääkida. On ta kadunud?”

      „Tema kadumise kohta on tehtud avaldus,” ütles Wallander. „Arvatavasti on ta lihtsalt sugulastele külla läinud ja unustanud seda kodus öelda.”

      Ta nägi Mobergi paistes näost, et mees suhtus Wallanderi juttu väga skeptiliselt. Muidugi, mõtles Wallander. Kadunud inimesed on kadunud. Ei saa olla natuke kadunud.

      „Mida te küsida tahtsite?” küsis raamatupidaja Moberg ja jõi laual olevast karahvinist klaasi vett.

      „Mis reede pärastlõunal juhtus,” vastas Wallander. „Pisiasjadeni. Kellaajad, mida ta ütles, mida tegi. Samuti tahan maja ostjate ja müüja nimesid, kui mul peaks vaja olema nendega hiljem ühendust võtta. Kas te tundsite Louise Åkerblomi juba varasemast?”

      „Ma olen temaga päris palju kohtunud,” vastas raamatupidaja Moberg. „Tegime koostööd kokku nelja kinnisvaratehingu juures.”

      „Rääkige reedest,” ütles Wallander.

      Raamatupidaja Moberg võttis pintsaku põuetaskust kalendermärkmiku.

      „Olime leppinud kohtumise kokku kella veerand kolmeks,” ütles ta. „Louise tuli mõni minut varem. Vahetasime paar sõna ilma teemadel.”

      „Kas ta oli pinges või rahutu?” küsis Wallander.

      Raamatupidaja Moberg mõtles enne vastamist järele.

      „Ei,” ütles ta. „Vastupidi, ta näis rõõmus. Varem pidasin teda ehk kinniseks ja napisõnaliseks. Aga mitte reedel.”

      Wallander noogutas, andes märku jätkata.

      „Kliendid tulid, noor perekond Nilson. Ja müüja, Sövde ühe päranditombu esindaja. Istusime siin ja vaatasime kogu protseduuri üksipulgi läbi. Seal polnud midagi tähelepanuväärset. Kõik paberid olid korras. Kinnistusraamatu tõendid, hüpoteek, laenudokumendid, rahatšekk. See käis väga kiiresti. Siis läksime lahku. Ma oletan, et soovisime üksteisele head nädalavahetust. Aga täpselt ma ei mäleta.”

      „Kas Louise Åkerblomil oli kiire?” küsis Wallander.

      Raamatupidaja Moberg mõtles uuesti järele.

      „Võib-olla,” vastas ta. „Võib-olla oli tal kiire. Aga ma pole selles kindel. Seevastu tean kindlalt ühte teist asja.”

      „Mida?”

      „Ta ei läinud otse oma auto juurde.”

      Raamatupidaja Moberg viitas väikesele parkimisplatsile avaneva akna suunas.

      „Need on panga parkimiskohad,” jätkas raamatupidaja Moberg. „Ma nägin, et kui ta tuli, siis parkis ta oma auto sinna. Aga kui ta ära läks, siis kulus veerand tundi, enne kui ta minema sõitis. Ma istusin endiselt siin ruumis ja rääkisin telefoniga. Sellepärast ma seda nägingi. Ma arvan, et kui ta auto juurde tuli, oli tal kott käes. Lisaks oma portfellile.”

      „Kott,” ütles Wallander. „Milline see välja nägi?”

      Raamatupidaja Moberg kehitas õlgu. Wallander märkas, et tuimastus hakkab järele andma.

      „Milline üks kott ikka välja näeb,” ütles raamatupidaja Moberg. „Ma usun, et see oli paberist kott. Mitte kilekott.”

      „Ja siis sõitis ta ära?”

      „Enne helistas ta autotelefoniga.”

      Kõne mehele, mõtles Wallander. Seni on kõik klappinud.

      „Kell oli natuke kolm läbi,” jätkas raamatupidaja Moberg. „Mul oli pool neli järgmine kohtumine ja ma pidin selleks valmistuma. Mu oma telefonikõne venis pikale.”

      „Kas te nägite, kui ta ära sõitis?”

      „Selleks ajaks olin ma juba oma kabinetti läinud.”

      „Nii et viimane kord nägite teda siis, kui ta autotelefoniga rääkis?”

      Raamatupidaja Moberg noogutas.

      „Mis auto tal oli?”

      „Ma ei tunne hästi automarke,” ütles raamatupidaja Moberg. „Aga see oli must. Või võib-olla ka tumesinine.”

      Wallander lõi oma märkmiku kinni.

      „Kui teile midagi veel meenub, siis tahaksin, et te mulle kohe helistaksite,” ütles ta. „Iga pisiasi võib tähtis olla.”

      Wallander lahkus pangast, kui oli saanud nii maja müüja kui ka ostjate nimed ja telefoninumbrid. Ta astus panga ette tänavale ja jäi väljakul seisma.

      Paberkott, mõtles ta. Seostub pagariga. Talle meenus, et oli raudteega paralleelselt kulgeval tänaval märganud pagari- ja kondiitriäri. Ta läks üle väljaku ja keeras vasakule.

      Leti taga seisev tüdruk oli olnud tööl ka reedel. Aga ta ei tundnud Wallanderi näidatud fotol Louise Åkerblomi ära.

      „Teine pagaritöökoda on ju veel,” ütles tüdruk.

      „Kus see asub?”

      Tüdruk seletas ja Wallander taipas, et see on pangale täpselt sama lähedal kui too, kus ta parajasti oli. Ta tänas ja astus uksest välja. Ta leidis väljaku vasakus servas asuva pagaritöökoja. Kui ta sisse astus, küsis poes olev vanem naine, mida ta soovib. Wallander ulatas foto ja tutvustas ennast.

      „Tahaksin teada, kas tunnete ta ära,” ütles ta. „Ta võis reedel kohe pärast kolme siin midagi ostmas käia.”

      Naine läks prille tooma, et fotot lähemalt uurida.

      „Kas midagi on juhtunud?” küsis ta uudishimulikult. „Kes ta on?”

      „Öelge ainult, kas te tunnete ta ära,” ütles Wallander sõbralikult.

      Naine noogutas.

      „Ma mäletan teda,” ütles ta. „Ma usun, et ta ostis mõned koogid. Jah, ma mäletan seda kindlasti. Napooleonikoogid. Ja tavalist leiba.”

      Wallander mõtles järele.

      „Mitu kooki?” küsis ta.

      „Neli. Ma mäletan, et tahtsin need karpi panna. Aga naine ütles, et kotist aitab küll. Tundus, et tal oli kiire.”

      Wallander noogutas.

      „Kas te nägite, kuhu ta poest lahkudes läks?”

      „Ei.