Valge emalõvi. Henning Mankell

või miski oli takistanud teda kell viis kodus olemast, nagu ta telefonivastajale jäetud teates oli lubanud.

      „See on kahtlemata tõsine fakt,” ütles Björk, kui Wallander lõpetas.

      „Kinnisvaramaakler, vabakirik, perekond,” ütles Martinson. „Äkki oli seda kõike tema jaoks liiga palju? Ta ostab koogid, sõidab kodu poole. Äkki pöörab ta otsa ringi ja sõidab selle asemel hoopis Kopenhaagenisse.”

      „Meil tuleb auto üles leida,” ütles Svedberg. „Ilma selleta ei leia me midagi.”

      „Kõige enne tuleb meil leida maja, mida ta üle vaatama sõitis,” väitis Wallander vastu. „Kas Robert Åkerblom pole helistanud?”

      Kellelegi polnud ühtegi telefonikõnet tulnud.

      „Kui ta tõesti sõitis kuhugi Krageholmi lähedusse maja vaatama, siis peaksime suutma teda jälitada, kuni me ta leiame või kuni jäljed otsa lõpevad.”

      „Peters ja Norén on Krageholmi ümbruses väikestel teedel otsinud,” ütles Björk. „Aga ühtegi Toyota Corollat pole nad näinud. Küll aga leidsid nad ühe varastatud veoauto.”

      Wallander võttis telefonivastaja kasseti taskust välja. Pärast mõningat pingutust õnnestus neil leida sobiv magnetofon. Nad kuulasid kirjutuslaua kohale kummardunult Louise Åkerblomi häält.

      „Lint tuleb üle vaadata,” ütles Wallander. „Kuigi ma tegelikult ei oska ette kujutada, mida tehnikud sealt leida võiksid. Aga igaks juhuks ikkagi.”

      „Üks asi on selge,” sõnas Martinson. „Teadet jättes pole teda ähvardatud ega sunnitud, ta pole hirmunud ega mures, ahastuses ega õnnetu.”

      „Niisiis juhtub midagi,” ütles Wallander. „Kella kolme ja viie vahel. Kusagil Skurupi, Krageholmi ja Ystadi vahel. Umbes kolm ööpäeva tagasi.”

      „Mis tal seljas oli?” küsis Björk.

      Wallander taipas äkki, et oli unustanud Louise’i mehe käest küsida üht kõige elementaarsemat küsimust. Nii ta ausalt ütleski.

      „Ma usun ikkagi, et kõigel võib loomulik seletus olla,” ütles Martinson mõtlikult. „Sul on õigus, Kurt. Ta pole seda sorti, kes vabatahtlikult ära kaob. Hoolimata sellest on kallaletung ja tapmine endiselt väga haruldased. Minu meelest tuleks meil tööd teha, nagu tavaliselt. Aga ilma hüsteeriliseks muutumata.”

      „Ma ei ole hüsteeriline,” ütles Wallander ja märkas, et sai vihaseks. „Aga ma tean, mida ma usun. Minu meelest räägivad mõned järeldused ise enda eest.”

      Björk pidi just vahele segama, kui telefon helisema hakkas.

      „Ma ju ütlesin: ma ei taha, et meid segatakse,” ütles Björk.

      Wallander pani käe kiiresti telefonitorule.

      „See võib olla Robert Åkerblom,” ütles ta. „Võib-olla on parem, kui mina temaga räägin?”

      Ta võttis toru ja ütles oma nime.

      „Robert Åkerblom siinpool. Kas te olete Louise’i leidnud?”

      „Ei,” vastas Wallander. „Veel mitte.”

      „Lesk helistas,” ütles Robert Åkerblom. „Mul on kaart. Sõidan ise sinna otsima.”

      Wallander mõtles järele.

      „Sõidame koos,” ütles ta. „Nii on vist kõige parem. Ma tulen kohe. Kas te võite kaardist mõned koopiad teha? Viiest piisab.”

      „Jah,” vastas Robert Åkerblom.

      Wallander mõtles, et tõeliselt religioossed inimesed on enamasti seaduskuulekad ja austavad autoriteete. Keegi poleks saanud keelata Robert Åkerblomi omal käel naist otsimast.

      Wallander pani toru mürtsuga hargile.

      „Meil on nüüd kaart,” ütles ta. „Alustame kahe autoga. Robert Åkerblom tahtis kaasa tulla. Ma võtan ta oma auto peale.”

      „Kas me mõnda patrullautot ei saada välja?” küsis Martinson.

      „Siis tuleb meil kolonnis sõita,” ütles Wallander. „Kõigepealt peame kaarti nägema ja plaani tegema. Siis saadame kõik jõud välja.”

      „Helistage mulle, kui midagi toimub,” ütles Björk. „Kas siia või koju.”

      Wallander peaaegu jooksis läbi koridori. Tal oli kiire. Ta pidi teada saama, kas jäljed lõpevad eikusagil. Või kas nende lõpus oli Louise Åkerblom.

      Nad panid Robert Åkerblomi telefonis kirjeldatu järgi joonistatud kaardi Wallanderi auto kapotile. Svedberg oli kapotilt pärastlõunal sadanud vihma taskurätikuga ära kuivatanud.

      „E 14,” ütles Svedberg. „Kõrvaltee Katslösa ja Kadesjö poole. Knickarpi suunas vasakule, siis paremale, uuesti vasakule, ja seal traktoriteed otsida.”

      „Mitte nii kähku,” ütles Wallander. „Kui te oleksite Skurupist tulnud, siis millise tee te oleksite valinud?”

      Oli mitu võimalust. Lühikese arupidamise järel pöördus Wallander Robert Åkerblomi poole.

      „Mida teie arvate?” küsis ta.

      „Ma arvan, et Louise oleks valinud väiksema tee,” ütles ta kõhklemata. „Talle ei meeldinud kiirtee närvilisus. Ma usun, et ta oleks sõitnud Svaneholmi ja Brodda kaudu.”

      „Isegi siis, kui tal oli kiire? Kui ta pidi kella viieks koju jõudma?”

      „Isegi siis,” vastas Robert Åkerblom.

      „Selle tee võtate teie,” ütles Wallander Martinsonile ja Svedbergile. „Meie sõidame otse maja juurde. Kui vaja, siis peame raadio teel sidet.”

      Nad sõitsid Ystadist välja. Wallander lasi Martinsoni ja Svedbergi mööda – neil oli pikem maa sõita. Robert Åkerblom vaatas ainiti enda ette. Wallander heitis talle aeg-ajalt silmanurgast pilgu. Mees hõõrus käsi rahutult vastamisi, nagu ei suudaks ta otsustada, kas panna need kokku või mitte.

      Wallander oli pinges. Aga mida nad tegelikult arvasid eest leidvat?

      Ta pidurdas Kadesjösse viiva kõrvaltee otsas, lasi ühe veoauto mööda ja meenutas järsku, et oli sama teed sõitnud ühel hommikul kaks aastat tagasi, kui kõrvalises talus oli tapetud vanem põllupidajatest abielupaar. Meenutus tõi kananaha ihule ja ta mõtles nagu sageli varemgi oma aasta tagasi surnud kolleegi Rydbergi peale. Iga kord, kui Wallanderil tuli tegeleda tavapärasest erineva kuriteo uurimisega, tundis ta vanema kolleegi kogemustest ja nõuannetest puudust.

      Mis meie maal ometi toimub? mõtles ta. Kuhu kõik vana kooli vargad ja petised on kadunud? Kust tuleb kogu see arutu vägivald?

      Kaart lebas käigukangi kõrval.

      „Kas me oleme õigel teel?” küsis ta, et autos valitsevat vaikust katkestada.

      „Jah,” vastas Robert Åkerblom pilku teelt pööramata. „Järgmise künka järel peame vasakule pöörama.”

      Nad jõudsid Krageholmi metsa vahele. Järv oli vasakul, see paistis puude vahelt. Wallander aeglustas kiirust ja hakkas kõrvalteid jälgima.

      Õige teeotsa leidis Robert Åkerblom. Wallander oli sellest juba mööda sõitnud. Ta tagurdas ja jäi seisma.

      „Istuge autos,” ütles ta. „Ma vaatan ainult natuke ringi.”

      Teeots oli peaaegu täiesti kinni kasvanud. Wallander kummardus ja avastas autorataste nõrgad jäljed. Kuklas tundis ta Robert Åkerblomi pilku.

      Ta läks auto juurde tagasi ja kutsus raadio teel Martinsoni ning Svedbergi. Nood olid äsja Skurupisse jõudnud.

      „Me oleme teeotsa juures,” ütles Wallander. „Sõitke ettevaatlikult sisse, ärge rattajälgi ära rikkuge.”

      „Selge,” vastas Svedberg. „Me hakkame liikuma.”

      Wallander keeras ettevaatlikult kõrvalteele ja hoidus rattajälgedest üle sõitmast.

      Kaks