Valge emalõvi. Henning Mankell

maja minema, et vaadata, kas seal on ehk veel teine uks.

      Maja taga oli võssa kasvanud puuviljaaed. Õunapuid polnud vähemalt kakskümmend või kolmkümmend aastat lõigatud. Ühe pirnipuu all seisis poolmädanenud aiamööbel. Harakas tõusis lendu. Ta ei leidnud maja taga mingit ust ja pöördus tagasi.

      Ma koputan veel üks kord, mõtles ta. Kui keegi avama ei tule, sõidan Ystadi tagasi. Ja ma jõuan natukeseks ajaks mere ääres peatuda, enne kui pean õhtusööki tegema hakkama.

      Ta tagus kõvasti ukse pihta.

      Vastust ei järgnenud ikka veel.

      Ta rohkem aimas kui kuulis, et keegi ilmus ta selja taha õue peale. Naine pöördus kiiresti ringi.

      Mees oli temast umbes viie meetri kaugusel, seisis täiesti liikumatult ja silmitses teda. Ta märkas, et mehe laubal oli arm.

      Äkki tundis ta hirmu.

      Kust see mees tulnud oli? Miks ta seda ei kuulnud? Õu oli kruusane. Kas ta oli hiilinud?

      Ta tegi mõne sammu mehe poole ja püüdis tavalist hääletooni säilitada.

      „Vabandust, et ma niiviisi sisse tungisin,” ütles ta. „Ma olen kinnisvaramaakler ja sõitsin valesti. Tahtsin ainult teed küsida.”

      Mees ei vastanud.

      Võib-olla polnud ta rootslane, ehk ei saanud ta naise sõnadest aru? Tema välimuses oli midagi võõrapärast, mis viis mõttele, et ta võib olla välismaalane.

      Äkitselt ta teadis, et peab siit minema pääsema. Külmade silmadega liikumatu mees ajas talle hirmu peale.

      „Ma ei sega rohkem,” ütles ta. „Vabandust, et niiviisi sisse tungisin.”

      Ta hakkas minema, kuid jäi poole sammu pealt seisma. Liikumatu mees oli järsku ellu ärganud. Ta võttis midagi jopetaskust. Algul naine ei näinud, mis see oli. Siis ta taipas, et see oli püstol.

      Aeglaselt tõstis mees relva ja sihtis teda pähe.

      Armas jumal, jõudis naine mõelda.

      Armas jumal, aita mind. Ta kavatseb mind tappa.

      Armas jumal, aita mind.

      Kell oli kolmveerand neli pärastlõunal, 24. aprillil 1992.

2

      Kui kriminaalpolitsei komissar Kurt Wallander esmaspäeva, 27. aprilli hommikul Ystadi politseimajja tuli, oli ta raevus. Ta ei suutnud meenutada, millal ta viimati nii halvas tujus oli olnud. Viha oli jätnud jäljed isegi ta näkku, plaastrina põsel, kuhu ta habet ajades sisse oli lõiganud.

      Kolleegide hommikusele tervitusele vastas ta porisemisega. Oma kabinetti jõudnud, lõi ta ukse enda järel kinni, tõstis telefonitoru hargilt maha ja jäi aknast välja vahtima.

      Kurt Wallander oli nelikümmend neli aastat vana. Teda peeti tubliks politseinikuks, järjekindlaks ja vahel isegi teraseks. Aga sel hommikul tundis ta ainult viha ja kasvavat rusutust. Pühapäev oli olnud selline, et kõige parema meelega oleks ta selle hoopis ära unustanud.

      Üheks põhjuseks oli ta isa, kes elas üksi Löderupi lähedal keset välja ehitatud majas. Suhted isaga olid alati keerulised olnud. Asi ei läinud ka aastate möödudes paremaks, kuna Kurt Wallander taipas kasvava ebamugavusega, et ta ise hakkab aina rohkem ja rohkem isa sarnaseks muutuma. Ta püüdis oma vanaduspõlve ette kujutada samasugusena nagu isal, ja see tekitas tuska. Kas ka tema lõpetab oma elu kiusaka ja ettearvamatu vanamehena? Sellisena, kes võis iga hetk mingi hullumeelse tembuga hakkama saada?

      Pühapäeva pärastlõunal käis Kurt Wallander nagu tavaliselt isal külas. Nad oli kaarte mänginud ja pärast seda verandal kevadpäikese käes kohvi joonud. Pikema jututa oli isa teatanud, et kavatseb abielluda. Kurt Wallander arvas algul, et kuulis valesti.

      „Ei,” oli ta öelnud. „Ma ei hakka abielluma.”

      „Ma ei rääkinud sinust,” vastas isa. „Ma räägin endast.”

      Kurt Wallander jäi talle kahtlustavalt otsa vahtima.

      „Sa saad varsti kaheksakümmend,” oli ta öelnud. „Sa ei hakka abielluma.”

      „Ega ma veel surnud pole,” katkestas isa. „Teen, mida ise tahan. Küsi parem, kellega ma abiellun?”

      Kurt Wallander kuuletus.

      „Kellega siis?”

      „Sa peaksid selle isegi välja nuputama,” ütles isa. „Ma arvasin, et politseinikele makstakse palka järelduste tegemise eest.”

      „Sa ei tunnegi ju omavanuseid. Hoiad enamasti omaette.”

      „Ühte tunnen,” ütles isa. „Ja kes ütleb, et abielluma peab endavanusega?”

      Hetkega taipas Kurt Wallander, et oli ainult üks võimalus: Gertrud Anderson, viiekümneaastane naine, kes käis isa juures kolm korda nädalas koristamas ja pesu pesemas.

      „Kas sa abiellud Gertrudiga?” küsis ta. „Oled sa üldse küsinud, kas tema tahab sinuga abielluda? Teie vanusevahe on kolmkümmend aastat. Kuidas sa kavatsed teise inimesega koos hakata elama? Sa pole seda kunagi suutnud. Isegi emaga see ei õnnestunud.”

      „Ma olen vanas eas leplikumaks muutunud,” vastas isa leebelt.

      Kurt Wallander ei suutnud oma kõrvu uskuda. Tema isa abiellub? „Vanas eas leplikumaks muutunud”? Praegu, kus ta oli võimatum kui kunagi varem?

      Seejärel olid nad tülitsenud. Kogu lugu lõppes sellega, et isa viskas oma kohvitassi tulbipeenrasse ja sulgus maja kõrvaltiiba, kus ta maalis sama, pidevalt korduva motiiviga pilte: päikeseloojang sügisesel maastikul, tedrekukk esiplaanil või mitte, vastavalt tellija soovile.

      Kurt Wallander oli koju sõitnud ja seejuures kiirust ületanud. Ta pidi selle hullumeelse ettevõtmise peatama. Kuidas võis juhtuda, et Gertrud Anderson, kes ometi oli isa juures terve aasta töötanud, polnud aru saanud, et temaga on võimatu koos elada?

      Ta oli parkinud auto Mariagatanile Ystadi kesklinna, kus ta elas, ja otsustanud otsekohe helistada oma õele Kristinale Stockholmi. Ta kavatses paluda õel Skånesse tulla. Isa ei saanud keegi kuidagi mõjutada. Aga Gertrud Andersonile oli ehk võimalik natuke aru pähe panna.

      Õele ta tol päeval ei helistanudki. Kui ta maja kõige kõrgemale korrusele oma korteri juurde jõudis, nägi ta lahti murtud ust. Mõni minut hiljem leidis ta, et vargad olid minema viinud tuttuue stereosüsteemi, CD-mängija, kõik plaadid, teleka ja videomaki, kellad ja ühe fotoaparaadi. Tükk aega istus ta täiesti halvatuna toolil ja mõtles, mida teha. Lõpuks helistas ta tööle ja soovis rääkida kriminaalinspektor Martinsoniga, kes pidi pühapäeval valves olema.

      Ta pidi tükk aega toru otsas ootama, enne kui Martinson vastas. Wallander oletas, et Martinson oli nädalavahetuse suurest liiklusreidist osa võtnud politseinikega kohvi joonud ja juttu ajanud.

      „Martinson kuuleb.”

      „Wallander siinpool. Oleks hea, kui sa kohe siia tuleksid.”

      „Kuhu? Sinu kabinetti? Ma arvasin, et sul on täna vaba päev?”

      „Ma olen kodus. Tule siia.”

      Ilmselt sai Martinson aru, et asi oli tähtis. Ta ei esitanud rohkem küsimusi.

      „Jah,” ütles ta. „Ma tulen.”

      Ülejäänud pühapäev kulus korteri tehniliseks läbiuurimiseks ja raporti koostamiseks. Martinson, kes oli Wallanderi üks nooremaid kolleege politseis, oli vahel lohakas ja impulsiivne. Kuid Wallander hindas teda, sest mees oli sageli ootamatult nutikas. Kui Martinson ja kriminalistid lõpuks ometi ära läksid, parandas Wallander ukse kuidagimoodi ajutiselt ära.

      Suurema osa ööst lamas ta seejärel unetult ja mõtles, et teeb vargad pulbriks, kui need kunagi kätte saab. Kui ta enam ei jaksanud plaatide kaotuse pärast piinelda, mõtles ta süveneva tusatujuga, mida oma isaga peale hakata.

      Koidikul tõusis ta üles, keetis kohvi ja otsis välja kodukindlustuse poliisi. Köögilaua ääres vaatas ta paberid läbi ja ärritus kindlustusfirma arusaamatu keelekasutuse