Valge emalõvi. Henning Mankell

olnud hämmastav. Tema kompromissitu vihkamine kõikide Lõuna-Aafrika apartheidipoliitika vastaste vastu oli kuulus või kurikuulus – sõltuvalt vaatekohast. Paljud suhtusid temasse tõrjuvalt, pidades teda Buuri Vastupanuliikumise suurimaks veidrikuks. Kuid teda tundvad inimesed teadsid, et ta oli külm ja arvestav, kes vaatamata oma jõhkrale hoolimatusele ei toiminud kunagi mõtlematult kiirustades. Ise nimetas ta end poliitiliseks kirurgiks, kelle ülesandeks oli ära opereerida Lõuna-Aafrika buurikeha pidevalt ähvardavad kasvajad. Vähesed teadsid, et ta oli luureteenistuse üks efektiivsemaid ametnikke.

      Franz Malan oli üle kümne aasta töötanud Lõuna-Aafrika armee salajases julgeolekuosakonnas. Varem oli ta ohvitserina juhtinud salajasi operatsioone Lõuna-Rodeesias ja Mosambiigis. 44-aastaselt sai ta infarkti ja sõjaline karjäär oli sellega läbi. Kuid tema tõekspidamiste ja oskuste tõttu viidi ta otsekohe üle julgeolekuosakonda. Tööülesanded olid väga erinevad, alates pommide paigutamisest apartheidipoliitika vastaste autodesse kuni ANC koosolekute ja esindajate vastu suunatud terroriaktsioonide organiseerimiseni. Ka tema oli Buuri Vastupanuliikumise liige. Kuid sarnaselt Jan Kleyniga oli tal kulissidetagune roll. Koos olid nad välja mõelnud plaani, mille elluviimine pidi algama Victor Mabasha saabumisega sel õhtul. Päevi ja öid olid nad arutlenud, mida teha. Viimaks jõudsid nad üksmeelele. Nad tutvustasid oma plaani salajasele seltskonnale, keda alati ainult Komiteeks nimetati.

      Ka ülesande oli neile just Komitee andnud.

      Kõik algas siis, kui Nelson Mandela peaaegu kolmekümneaastasest vangistusest Robbeni saarel vabastati. Jan Kleynile ja Franz Malanile, nagu kõikidele teistelegi õigeusulistele buuridele, oli see tähendanud sõjakuulutamist. President de Klerk oli petnud oma rahvast – Lõuna-Aafrikas elavaid valgeid. Kui midagi drastilist ette ei võetud, ähvardas apartheidisüsteem kokku variseda. Rida kõrgetel positsioonidel asuvaid buure, nende hulgas ka Jan Kleyn ja Franz Malan, olid mõistnud, et vabad valimised tooksid möödapääsmatult kaasa mustade võimuletuleku. Ja see oleks olnud nende jaoks katastroof, viimnepäev äravalitud rahva õigusele oma tahtmise järgi Lõuna-Aafrikat juhtida. Nad olid arutanud mitmeid alternatiive, enne kui lõplikult otsustasid, mida tuleks teha.