Valge emalõvi. Henning Mankell

tuled.

      Enne autost välja astumist toetus ta istme seljatoe vastu ja sulges silmad.

      Ta ei jõudnudki sinna,” mõtles ta. „Mis tee peal juhtus? Selle kadumise juures on midagi, mis üldse ei klapi. Ma ei saa sellest aru.

4

      Kell Kurt Wallanderi voodi kõrval helises veerand viis.

      Mees oigas ja tõmbas padja üle pea.

      Ma magan liiga vähe, mõtles ta alistunult. Miks ma ei võiks olla selline politseinik, kes koju jõudes kõik tööasjad unustab?

      Ta jäi voodisse lamama ja käis mõttes läbi eelmise õhtu lühikese külaskäigu Robert Åkerblomi juurde. Oli olnud piinav näha mehe anuvat näoilmet ja öelda ainult, et neil polnud õnnestunud tema naist leida. Kurt Wallander oli võimalikult kiiresti majast lahkunud ja tundis end koju sõites halvasti. Seejärel oli ta kella kolmeni unetult voodis lebanud, ehkki oli kurnatuse piirini väsinud.

      Me peame ta üles leidma, mõtles ta. Nüüd, varsti. Surnult või elusalt. Peaasi, et me ta üles leiame.

      Ta oli Robert Åkerblomiga kokku leppinud, et tuleb järgmisel päeval enne lõunat tagasi; kohe, kui otsingutega on uuesti alustatud. Wallander mõistis, et peab Louise Åkerblomi isiklikud asjad läbi vaatama, et aru saada, kes naine oli. Kusagil Wallanderi alateadvuses oli kogu aeg tunne, et naise kadumine oli rohkem kui kummaline. Enamikus kadumistes oli eriomaseid jooni. Aga praeguse juhtumi juures oli miski tema varasemate kogemustega võrreldes teistmoodi, ja ta tahtis teada saada, mis see on.

      Wallander sundis end voodist tõusma, pani kohvimasina käima ja läks raadiot sisse lülitama. Ta vandus, kui talle sissemurdmine meenus, ja mõtles, et kellelgi pole praeguses olukorras aega seda kuritegu uurida.

      Ta käis duši all, pani riidesse ja jõi kohvi. Ilm ei teinud tuju paremaks. Vihma sadas endiselt ja tuul oli tugevnenud. Halvim mõeldav ilm aheliku korraldamiseks. Väsinud ja tujutud politseinikud, sorgus sabadega koerad ja pahased sõdurid kammivad päeva jooksul läbi Krageholmi ümbruse põllud ja metsatukad. Aga see kõik oli Björki mure. Tema ise vaatab läbi Louise Åkerblomi isiklikud asjad.

      Ta istus autosse ja sõitis lõhenenud tamme juurde. Björk traavis piki teeperve rahutult edasi-tagasi.

      „On alles ilm,” ütles ta. „Et alati just siis peab vihma sadama, kui tuleb õues olla ja inimesi otsida.”

      „Jah,” vastas Wallander. „Imelik tõesti.”

      „Ma rääkisin kolonelleitnant Hernbergiga,” jätkas Björk. „Ta lubas kella seitsmeks kaks bussitäit sõdureid saata. Aga ma mõtlesin, et võime sama hästi juba nüüd otsima hakata. Martinson on kõik ette valmistanud.”

      Wallander noogutas rahulolevalt. Martinson oskas ahelikku organiseerida.

      „Kell kümme tahtsin pressikonverentsi korraldada,” ütles Björk. „Oleks hea, kui ka sina kohal oleksid. Selleks ajaks tuleb meil tema foto saada.”

      Wallander andis talle põuetaskust foto. Björk silmitses Louise Åkerblomi pilti.

      „Kena tüdruk,” ütles ta. „Loodetavasti leiame ta elusana. On pilt sarnane?”

      „Tema mees ütleb, et on.”

      Björk pistis pildi vihmamantli taskus olnud kilekaante vahele.

      „Ma sõidan nende juurde koju,” ütles Wallander. „Arvatavasti on minust seal rohkem kasu.”

      Björk noogutas. Kui Wallander hakkas oma auto juurde tagasi minema, võttis Björk tal õlast kinni.

      „Mis sa arvad?” küsis ta. „Kas ta on surnud? Kas meil on tegemist kuriteoga?”

      „Muud võimalust peaaegu polegi,” vastas Wallander. „Kui ta kuskil vigastatud ei ole. Aga ma ei usu seda.”

      „Asi pole kiita,” ütles Björk. „Kohe mitte sugugi.”

      Wallander sõitis Ystadi tagasi. Halli mere kohal lendasid valged haned.

      Kui ta Åkarvägeni maja uksest sisse astus, seisid seal kaks tüdrukut ja vaatasid teda tõsise pilguga.

      „Ma ütlesin, et te olete politseinik,” ütles Robert Åkerblom. „Nad saavad aru, et ema on kadunud ja te otsite teda.”

      Wallander noogutas ja püüdis hoolimata kurku kerkinud klombist naeratada.

      „Minu nimi on Kurt,” ütles ta. „Mis teie nimed on?”

      „Maria ja Magdalena,” vastasid tüdrukud järjest.

      „Ilusad nimed,” ütles Wallander. „Mul on tütar, kelle nimi on Linda.”

      „Nad lähevad tänaseks päevaks minu õe juurde,” ütles Robert Åkerblom. „Ta tuleb neile kohe järele. Kas soovite tassi teed?”

      „Hea meelega,” vastas Wallander.

      Ta pani mantli nagisse, võttis kingad jalast ja läks kööki. Tüdrukud seisid ukseavas ja vaatasid teda.

      Millest ma alustan? mõtles Wallander. Ja kas ta saab aru, et ma pean avama iga sahtli, lehitsema kõiki tema naise pabereid?

      Tüdrukutele tuldi järele ja Wallander jõi teed.

      „Kell kümme on meil pressikonverents,” ütles ta. „See tähendab, et me avalikustame teie naise nime ja palume kõikidel, kes teda nägema on juhtunud, endast teada anda. Nagu te mõistate, tähendab see veel ühte asja. Nimelt et me ei saa enam välistada kuritegu.”

      Wallander oli sisimas peljanud ohtu, et Robert Åkerblom murdub ja hakkab nutma. Kuid kahvatu, auku vajunud silmadega, laitmatult lipsuga ülikonda riietunud mees näis sel hommikul otsustavalt keskendunud.

      „Me peame endiselt uskuma, et kõigel on loomulik seletus,” ütles Wallander. „Aga me ei saa enam ka muid variante välistada.”

      „Saan aru,” ütles Robert Åkerblom. „Ma olen sellest kogu aeg aru saanud.”

      Wallander lükkas teetassi eemale, tänas ja tõusis.

      „On teil midagi meelde tulnud, mida ma peaksin teadma?” küsis ta.

      „Ei,” vastas Robert Åkerblom. „See on täiesti arusaamatu.”

      „Vaatame koos maja üle,” ütles Wallander. „Te saate vast aru, et ma pean tema riided, sahtlid, kõik oluliseks osutuda võivad asjad läbi vaatama.”

      „Tema asjad on korras,” vastas Robert Åkerblom.

      Nad alustasid ülemiselt korruselt ja liikusid siis keldrisse ning garaaži. Wallander mõtles, et Louise Åkerblomile meeldivad nähtavasti heledad pastelsed värvid. Ta ei märganud kusagil tumedaid kardinaid või laudlinu. Majast õhkus elurõõmu. Mööbel oli vana ja tänapäevase segu. Juba teed juues oli ta tähele pannud, et köögis oli rohkelt köögimasinaid. Ilmselgelt ei olnud nende materiaalses olmes liigset puritaanlust.

      „Mul oleks vaja natukeseks ajaks kontorisse sõita,” ütles Robert Åkerblom, kui nad olid ringkäigu lõpetanud. „Sellest pole arvatavasti midagi, kui ma teid siia üksi jätan?”

      „Ei,” vastas Wallander. „Esitan oma küsimused siis, kui tagasi tulete. Või helistan. Aga veidi enne kümmet sõidan ma politseimajja pressikonverentsile.”

      „Selleks ajaks olen ma tagasi,” ütles Robert Åkerblom.

      Kui Wallander üksi jäi, asus ta maja metoodiliselt läbi vaatama. Ta avas köögis sahtleid ja kappe, vaatas külmkappi ja sügavkülma.

      Köögis üllatas teda üks asi. Kraanikausi all kapis oli rikkalik alkoholivaru. See ei sobinud kokku tema senise pildiga perekond Åkerblomist.

      Ta jätkas elutoaga, leidmata midagi tähelepanuväärset. Siis läks ta ülemisele korrusele. Tüdrukute tuba ta ei puudutanud. Kõigepealt vaatas ta üle vannitoa, luges ravimikarpide silte ja kirjutas mõned Louise Åkerblomi ravimite nimed oma märkmikku üles. Ta astus vannitoakaalule ja krimpsutas tulemust nähes nägu. Siis jätkas ta magamistoaga. Naiste riideid läbi vaadates tundis ta alati ebamugavust.Tundus, nagu