Valge emalõvi. Henning Mankell

algul kaarti, siis Wallanderit.

      „Vale tee,” ütles Wallander. „Me ei saanud maja mitte märgata. See peab otse tee ääres olema. Tuleb tagasi sõita.”

      Uuesti peateele jõudes liikusid nad aeglaselt edasi. Umbes viiesaja meetri kaugusel leidsid nad järgmise kõrvaltee. Wallander kordas uurimisprotseduuri. Erinevalt eelmisest teest leidis ta mitmeid üksteisega ristuvaid erinevaid rattajälgi. Tee näis olevat ka paremas korras ja sagedamini sõidetav.

      Aga nad ei leidnud otsitavat maja ka selle tee ääres. Puude vahelt paistis küll üks talukoht, kuid kuna see kirjeldusega üldse kokku ei sobinud, sõitsid nad sellest mööda. Nelja kilomeetri pärast jäi Wallander seisma.

      „On teil leskproua Wallini telefoninumber?” küsis ta. „Mul on tõsine kahtlus, et tema topograafiline taju on väga vilets.”

      Robert Åkerblom noogutas ja võttis põuetaskust väikese telefonimärkmiku. Wallander märkas, et lehtede vahel oli ingli kujuga järjehoidja.

      „Helistage talle,” ütles Wallander. „Selgitage, et olete eksinud. Paluge tal uuesti teed kirjeldada.”

      Telefon kutsus pikalt, enne kui proua Wallin lõpuks vastas.

      Tõepoolest selguski, et proua Wallin polnud üldse kindel, mitu kilomeetrit kõrvalteeni tuleks sõita.

      „Paluge talt mõnda muud orientiiri,” ütles Wallander. „Peab olema midagi, mille järgi me saaksime orienteeruda. Muidu tuleb talle auto järele saata ja ta siia tuua.”

      Wallander lasi Robert Åkerblomil proua Walliniga rääkida ega vajutanud vestluse kuulamiseks valjuhääldi nuppu.

      „Välgulöögi saanud tammepuu,” ütles Robert Åkerblom, kui oli lõpetanud. „Enne seda puud tuleb meil ära keerata.”

      Nad sõitsid edasi. Kahe kilomeetri pärast leidsid nad välgust lõhestatud tüvega tamme. Samas oli ka kõrvaltee paremale. Wallander kutsus raadio kaudu uuesti teise auto kuuldele ja selgitas, kuidas õige tee üles leida. Siis läks ta kolmandat korda autost välja ja otsis rattajälgi. Oma üllatuseks ei leidnud ta mingit märki sellest, et mõni auto oleks hiljuti kõrvalteele pööranud. See ei tähendanud midagi, vihm võis olla jäljed ära uhtunud. Kuid ometi tundis ta omamoodi pettumust.

      Maja oli seal, kus kirjeldatud – kilomeetri kaugusel tee ääres. Nad jäid seisma ja tulid autost välja. Vihma oli hakanud sadama ja aeg-ajalt oli tugevaid tuulepuhanguid.

      Järsku pistis Robert Åkerblom maja poole jooksu ja hüüdis samal ajal kileda häälega oma naise nime. Wallander jäi auto juurde seisma. Kõik oli toimunud nii kiiresti, et ta ei jõudnud reageeridagi. Kui Robert Åkerblom maja taha kadus, kiirustas ta mehele järele.

      Autot pole, mõtles ta. Pole autot ega Louise Åkerblomi.

      Ta leidis Robert Åkerblomi, kes hakkas parajasti maja tagaküljel katkise telliskiviga akent puruks viskama. Wallander haaras ta käest kinni.

      „Pole mõtet,” ütles ta.

      „Ta võib seal sees olla!” hüüdis Robert Åkerblom.

      „Te ütlesite, et tal ei olnud maja võtmeid,” vastas Wallander. „Visake kivi minema ja otsime parem mõnda lahti murtud ust. Aga ma võin juba praegu öelda, et siin teda pole.”

      Robert Åkerblom vajus ootamatult istuli.

      „Kus ta on?” küsis ta. „Mis on juhtunud?”

      Wallanderil kerkis klomp kurku. Ta ei teadnud, mida ütelda.

      Siis võttis ta Robert Åkerblomil käsivarrest kinni ja tõmbas ta püsti.

      „Te ei saa siia istuma jääda ja ennast haigeks külmetada,” ütles ta. „Teeme nüüd maja ümber tiiru ja vaatame järele.”

      Ühtegi lahti murtud ust nad aga ei leidnud. Nad kiikasid kardinateta akendest sisse ja nägid tühje tube, muud ei midagi. Nad olid just järeldusele jõudnud, et rohkem seal midagi näha ei ole, kui Martinson ja Svedberg õuele keerasid.

      „Mitte midagi,” ütles Wallander. Samal ajal pani ta sõrme suule, ilma et Robert Åkerblom seda märkaks.

      Ta ei tahtnud, et Svedberg ja Martinson küsimusi esitama hakkaksid.

      Ta ei tahtnud öelda, et tõenäoliselt ei jõudnudki Louise Åkerblom üldse talu juurde.

      „Meil pole ka midagi,” ütles Martinson teemat vahetades. „Me ei leidnud autot ega üldse mitte midagi.”

      Wallander vaatas kella. Kümme minutit kuus läbi. Ta pöördus Robert Åkerblomi poole ja üritas naeratada.

      „Ma arvan, et teist on rohkem kasu kodus oma tütarde juures,” ütles ta. „Svedberg viib teid koju. Meie jätkame ja süstematiseerime oma otsinguid. Püüdke mitte muretseda. Ta tuleb kindlasti tagasi.”

      „Ta on surnud,” ütles Robert Åkerblom vaikselt. „Ta on surnud ega tule enam kunagi tagasi.”

      Kolm politseinikku seisid vaikides.

      „Ei,” ütles Wallander viimaks. „Pole mingit alust arvata, et asjad oleksid nii halvasti. Svedberg viib teid nüüd koju. Ma luban, et helistan teile hiljem.”

      Svedberg sõitis minema.

      „Nüüd hakkame tõsiselt pihta,” ütles Wallander otsustavalt. Ta tundis, kuidas rahutus üha kasvas.

      Nad istusid autosse. Wallander helistas Björkile ja palus, et kogu autodega isikkoosseis lõhenenud tamme juurde koguneks. Samal ajal kavandas Martinson, kuidas kõik talu ümbruse teed võimalikult tõhusalt ja kiiresti läbi kammida. Wallander palus Björkil ka korralikud kaardid muretseda.

      „Otsime seni, kuni on valge,” ütles Wallander. „Kui täna õhtul tulemusi ei ole, siis jätkame homme koidikul. Ja siis tuleb sul ka sõjaväega ühendust võtta. Tuleb kaaluda aheliku moodustamist.”

      „Koerad,” ütles Martinson. „Meil läheb juba täna õhtul koeri vaja.”

      Björk lubas kohale sõita ja isiklikult juhtimise üle võtta.

      Martinson ja Wallander vaatasid teineteisele otsa.

      „Tee kokkuvõte,” ütles Wallander. „Mis sa asjast arvad?”

      „Ta pole siin käinudki,” vastas Martinson. „Ta võib olla siin läheduses või kaugel eemal. Mis juhtunud on, seda ma ei tea. Aga meil tuleb auto üles leida. Ja sel juhul on õige otsimist siit alustada. Muide, keegi peab olema autot näinud. Peame kohalikke küsitlema. Björkil tuleb homme pressikonverents korraldada. Peame ajakirjanduses teada andma, et suhtume kadumisse tõsiselt.”

      „Mis võib juhtunud olla?” küsis Wallander.

      „Midagi sellist, mida me parema meelega ettegi ei tahaks kujutada,” vastas Martinson.

      Vihm trummeldas esiklaasile ja katusele.

      „Kurat küll,” ütles Wallander.

      „Jah,” vastas Martinson. „Just nimelt.”

      Veidi enne südaööd kogunesid väsinud ja läbimärjad politseinikud uuesti selle maja õuele, mida Louise Åkerblom vaatama ei jõudnudki. Nad ei leidnud ühtegi jälge tumesinisest autost, veel vähem Louise Åkerblomist. Kõige tähelepanuväärsem sündmus oli see, et koertega politseipatrull leidis kaks põdrakorjust. Peale selle pidi üks talu juurde tagasi pöördunud politseiauto peaaegu kokku põrkama Mercedesega, mis suure kiirusega mööda üht väikest metsavaheteed kihutas.

      Björk tänas kõiki. Ta oli juba Wallanderiga nõu pidanud ja väsinud politseinikud saadeti koju teatega, et otsinguid alustatakse uuesti järgmisel hommikul kell kuus.

      Wallander oli viimane, kes Ystadi poole sõitma hakkas. Ta oli autotelefonist helistanud Robert Åkerblomile ja öelnud, et uudiseid kahjuks pole. Ehkki kellaaeg oli hiline, palus Robert Åkerblom tal enda juurest läbi tulla.

      Enne automootori käivitamist helistas Wallander oma õele Stockholmi. Ta teadis, et õde on õhtuti kaua üleval. Ta rääkis isa kavatsusest koduabilisega abielluda.