Valge emalõvi. Henning Mankell

perekond on metodisti kiriku liige. Eile palvetasime terve koguduse ja pastor Turesoniga, et Louise’iga midagi halba ei oleks juhtunud.”

      Wallander tundis, kuidas tal kõhus õõnsaks läks. Vastas istuva mehe eest püüdis ta oma rahutust varjata.

      Vabakirikusse kuuluv kahe lapse ema, mõtles ta. Selline naine ei kao lihtsalt niisama ära. Kui teda just ei taba äge meeltesegadus. Või usulised kõhklused. Kahe lapse ema ei lähe naljalt metsa ennast ära tapma. Seda küll juhtub, kuid äärmiselt harva.

      Wallander teadis, mida see tähendab.

      On juhtunud mingi õnnetus. Või on Louise Åkerblom kuriteo ohvriks langenud.

      „Te olete loomulikult mõelnud võimaluse peale, et on juhtunud mingi õnnetus,” ütles ta.

      „Ma olen kõik Skåne haiglad läbi helistanud,” vastas Robert Åkerblom. „Üheski haiglas teda ei ole. Pealegi, kui midagi oleks juhtunud, siis oleks ju haigla pidanud mulle teatama. Louise’il oli alati isikutunnistus kaasas.”

      „Mis auto tal on?” küsis Wallander.

      „Toyota Corolla, aastast 1990. Tumesinine. Number on MHL 449.”

      Wallander kirjutas selle üles.

      Siis alustas ta taas algusest. Metoodiliselt võttis ta läbi kõik, mida Robert Åkerblom teadis oma naise tegemistest reede, 24. aprilli pärastlõunal. Nad vaatasid teedekaarte ja Wallander tundis kasvavat ebamugavust.

      Annaks jumal, et tegemist ei oleks tapmisega, mõtles ta. Ükskõik mis, aga mitte see.

      Kolmveerand üksteist pani Wallander pliiatsi käest ära.

      „Pole mingit põhjust uskuda, et Louise’i ei leita,” ütles ta ja lootis, et hääl tema kõhklemist ei reeda. „Aga loomulikult suhtume teie avaldusse täie tõsidusega.”

      Robert Åkerblom oli toolil kössi vajunud. Wallander kartis, et ta hakkab uuesti nutma. Tal oli kabinetis istuvast mehest järsku kohutavalt kahju. Kõige parema meelega oleks ta tahtnud meest lohutada. Aga kuidas seda teha, ilma samal ajal oma rahutust reetmata?

      Ta tõusis püsti.

      „Ma tahaksin telefonivastajale jäetud teadet kuulata,” ütles ta. „Siis sõidan Skurupisse ja käin pangas. Muuseas, on teil kedagi, kes teid kodus lastega aitab?”

      „Mul pole abi vaja,” ütles Robert Åkerblom. „Ma saan kõigega ise hakkama. Mis te arvate, mis Louise’iga on juhtunud?”

      „Esialgu ei arva ma mitte midagi,” vastas Wallander. „Ei midagi muud peale selle, et ta on varsti jälle kodus.”

      Ma valetan, mõtles ta. Ma ei arva, ma loodan.

      Wallander sõitis Robert Åkerblomi järel linna poole. Kohe, kui teade telefonivastajal oli ära kuulatud ja naise kirjutuslaua sahtlid läbi vaadatud, kavatses ta politseimajja tagasi minna ja Björkiga rääkida. Ehkki kadunud isikute otsimise protseduuri jaoks olid kehtestatud väga kindlad reeglid, tahtis Wallander enda käsutusse saada võimalikult suured ressursid. Louise Åkerblomi kadumine vihjas juba algusest peale sellele, et tegemist võis olla kuriteoga.

      Åkerblomi kinnisvarabüroo asus endise kaupluse ruumides. Wallander mäletas seda esimestest Ystadis elatud aastatest, kui ta noore politseinikuna Malmöst saabunud oli. Vanas kaupluses oli kaks kirjutuslauda, stendid fotodega ja erinevate majade kirjeldustega. Toolidega ümbritsetud laual olid kaustad, mis ostuhuvilistele erinevaid objekte lähemalt tutvustasid. Seinal oli värvilisi nööpnõelu täis torgitud kaks suurt piirkonnakaarti. Kontori taga oli väike kööginurk.

      Nad läksid majja õuepoolsest uksest. Wallander oli aga ometigi märganud tänavapoolsele uksele teibitud käsitsi kirjutatud silti „Täna on büroo suletud”.

      „Milline on teie kirjutuslaud?” küsis Wallander.

      Robert Åkerblom näitas käega. Wallander istus teise kirjutuslaua äärde toolile. Laual polnud muud peale kalendermärkmiku, tütarde foto, mõne kausta ja pliiatsitopsi. Wallanderil tekkis tunne, et laud on äsja puhtaks pühitud.

      „Kes siin koristab?” küsis ta.

      „Meil on koristaja, kes käib kolm korda nädalas,” vastas Robert Åkerblom. „Aga tavaliselt me pühime ise iga päev tolmu ja tühjendame paberikorvid.”

      Wallander noogutas. Siis vaatas ta ruumis ringi. Ainus tema meelest silmatorkav asi oli kööginurka viiva ukse kõrvale seinale kinnitatud väike krutsifiks.

      Siis noogutas ta telefonivastaja suunas.

      „Teade on lindil esimene,” ütles Robert Åkerblom. „See oli ainus reedel pärast kella kolme jäetud teade.”

      Esimene mulje, mõtles Wallander taas. Kuula nüüd hoolega.

      No tere. Ma vaatan ainult Krageholmis ühe maja üle. Siis sõidan Ystadi. Kell on veerand neli. Viieks olen kodus.

      Rõõmus, mõtles Wallander. Ta on innukas ja rõõmus. Ei jäta muljet, et teda oleks ähvardatud ega ole hirmunud.

      „Veel üks kord,” ütles Wallander. „Aga kõigepealt tahan kuulda, mida te ise telefonivastajal ütlete. Kui teil see alles on?”

      Robert Åkerblom noogutas, keris lindi tagasi ja vajutas nupule.

      Tere tulemast Åkerblomi kinnisvarabüroosse. Hetkel oleme tööasjus kontorist väljas. Kuid avame taas nagu tavaliselt esmaspäva hommikul kell kaheksa. Pärast signaali saate jätta teate või saata faksi. Aitäh helistamast ja tere tulemast tagasi.

      Wallander kuulis häälest, et Robert Åkerblom ei tunne end telefonivastaja mikrofoni ees päris mugavalt. Hääl oli pingutatud.

      Siis pöördus ta tagasi Louise Åkerblomi juurde. Ikka ja jälle pidi mees lindi tagasi kerima.

      Wallander püüdis kuulda mingit sõnade taga olevat teadet. Tal polnud aimugi, mis see peaks olema. Ometigi püüdis ta seda teha.

      Kui ta oli linti peaaegu kümme korda kuulanud, noogutas ta Robert Åkerblomile, andes märku, et nüüd aitab.

      „Mul on vaja kassett kaasa võtta,” ütles ta. „Politseimajas saame häält valjemaks muuta.”

      Robert Åkerblom võttis väikese kasseti välja ja ulatas Wallanderile.

      „Ma tahaksin teilt ühte teenet paluda, kuni ma tema kirjutuslaua sahtleid üle vaatan,” ütles Wallander. „Palun kirjutage üles kõik, mida ta reedel tegi või oleks pidanud tegema. Kellega kokku saama, kus? Samuti pange kirja, millist teed mööda ta teie arvates sõitis. Kirjutage üles kellaajad. Ja ma tahan täpset teekirjeldust selle maja juurde, mida ta Krageholmis vaatama pidi.”

      „Seda ma ei saa teile anda,” vastas Robert Åkerblom.

      Wallander vaatas teda imestusega.

      „Louise võttis vastu telefonikõne naiselt, kes tahtis maja müüki panna,” selgitas Robert Åkerblom. „Ta joonistas kaardi ja võttis selle endaga kaasa. Ta oleks alles täna pidanud kõik andmed eraldi kausta kandma. Kui me oleks maja müüki võtnud, oleks tema või mina sinna tagasi sõitnud ja hoonest pilte teinud.”

      Wallander mõtles hetke.

      „Ehk et hetkel on Louise ainuke, kes teab, kus maja asub,” ütles ta.

      Robert Åkerblom noogutas.

      „Millal maja müügist huvitatud naine uuesti helistama pidi?” jätkas Wallander.

      „Täna mingil ajal,” vastas Robert Åkerblom. „Sellepärast Louise tahtiski maja juba reedel üle vaadata.”

      „Tähtis on, et te oleksite siin, kui ta helistab,” ütles Wallander. „Öelge, et teie naine on maja näinud, kuid kahjuks on ta täna haige. Paluge uuesti asukohta kirjeldada ja võtke ta telefoninumber. Kohe, kui ta on helistanud, helistage mulle.”

      Robert Åkerblom noogutas arusaamise märgiks. Siis istus ta maha ja hakkas Wallanderi poolt palutut kirja panema.

      Wallander avas üksteise