13 talvist hetke. Kristjan Sander

seisid lillepotid. Kui poleks olnud lummetuisanud aknaklaase, võinuks arvata, et korterite asukad on vaid tööle sõitnud. Sõidutee keskosa oli tuul enamvähem puhtaks pühkinud, kuid seinaäärtes ulatusid lumehanged teise korruse akendeni. Mõned rääkisid, mõtles Mihkel, et olid nende akende taga mingeid varje liikumas näinud…

      Tänav näis ühesugusena kulgevat kilomeetreid, eespool paistis mingisugune suurem kompleks, mis tänava sulges, kuid see jäi veel kaugele. Kuskil hakkas miski äkki undama, Mihkel tundis, kuidas maa kergelt värises ja ühelt katuselt libises alla kõnniteele lumelahmakas. Undamine ja vibratsioon katkesid niisama järsult, kui olid alanudki ja tekkinud vaikuses tabasid nad end hinge kinni pidamas, midagi ootamas; tundus, et kogu tänav ootas koos nendega. Isegi kaugusest kostvate iilide tasane laul oli vaikinud.

      Onu Roma köhatas.

      „Lähme ruttu edasi,” ütles ta ülemäära valjusti.

      „Kas peale meie ja luikede…?” Mihkel ei lõpetanud küsimust.

      „Kunagi ei või teada…” Vanamees vangutas pead. Teised vahtisid altkulmu igas suunas, relvad laskevalmis. „Teeme eluga!” Salk läks üle sörkjooksule.

      „Luiged,” hingeldas onu Roma, „on õppima hakanud. Aeglaselt küll, aga siiski. Varsti algab päris sõda, mitte jahipidamine…” Rinnakõrguse pargimüüri ääres jäid nad seisma.

      „Võibolla said nad alles nüüd meist teadlikuks,” arvas üks meestest. Arkadi oli ta nimi. Tutvusi sõlmiti siin nime- ja nägupidi, rohkemat ei teadnud Mihkel neist ühestki.

      „Võibolla…”

      Siis sähvatas kõik valgeks ning seejärel tuli pimedus.

      27.06.199…

      Viis minutit pärast töölejõudmist astus Mihkli laua juurde projektijuht, nime poolest Jaanus, soovis tere hommikust ja kutsus korraks koosolekuruumi. See oli väike tuba, kus oli hall laud, kaksteist tooli ning aken vastu naabermaja seina. Laud ja toolid olid uued, seinad aga veel Vene ajast ookerkollased. Akna vastasseina kattis pruuni puiduimitatsiooniga kaetud kataloogikapp ning lae all väreles vanade luminestsentslampide valgus. Neon Interactive Highway PLC Eesti polnud veel kontoriremondini jõudnud.

      Projektijuht rääkis sõbralikul häälel, et tähtaegadega on probleeme. Ja ühe inimesega. Ja konkreetselt Mihkliga. Ning laoaruannete jalus on valesti kujundatud. Projektijuht otsis mapist aruanded välja, laotas laiali ja näitas, kuskohas oli väljade vahe liiga suur ning üks väli oli nähtavasti GenNum, kuigi oleks pidanud olema Cur. Teisal aga ei mahtunud 64 märki oma kasti ära. Ja tuli kiirustada, ülejäänud aruanded homseks valmis saada, tänaseks, nagu vaja oli, vist nagunii enam ei jõua… Mis üldse viivituse põhjus oli?

      Viivituse põhjus? Mihkel kehitas õlgu. Ta oli algusest peale öelnud, et asi võtab viis päeva, mitte kolm. Ning andmebaasi disain tuleks tegelikult ära muuta, saaks kiiremini. Mis jalusesse puutub, siis seda, mis seal näha peab olema, on viimase nädala jooksul kolm korda muudetud. Välja tüüp oli muidugi lihtsalt bug.

      Projektijuht kostis selle peale, et ta pole kordagi Mihklit õhtuti kauem töö juures näinud, kuigi tähtaeg on kukil. Rohkem tuleb pingutada. Nado, Fedja. Mihkel lubas rohkem pingutada, kolleegid läksid naeratades lahku ning Mihkel asus aruannete jaluseid parandama. Aruandeid oli valmis kakskümmend viis tükki.

      Enne lõunat tuli vanemanalüütik ja palus Mihklit korraks oma kabinetti. Kehv lugu nende aruannetega. Kuidas edeneb? Mihkel vastas, et kakskümmend kaks aruannet on parandatud. Kolm jalust veel parandada ja siis pärastlõunal teeb uusi.

      „Kui palju vaja uusi teha?” küsis anakas.

      „Kolmkümmend, koos retseptidega.”

      „Pole kiita lugu.”

      Mihkel vahtis vaikusehetke ajal aknast välja. Muidugi polnud lugu kiita. „Lao, mõõtühikute, komakohtade ja läbimüügi kokkupärimine on mõttetult keeruliseks tehtud,” ütles ta.

      Analüütik kruvis kulmud juuksepiirini ning selgitas pikalt ja segaselt FIFO, LIFO ja muud sellist loogikat. Teise minuti järel sedastas Mihkel endamisi, et ei jaksa vaielda. Ja kasu poleks sellest nagunii miskit.

      „Mis ma ikka keerutan,” ütles analüütik. „Sinu küsimus kerkis viimasel juhatuse koosolekul üles. Oli mitmesuguseid arvamusi, aga üldiselt ei olda sinuga rahul.”

      Huvitav, mõtles Mihkel, mis ma nüüd siis peaksin ütlema.

      „Ma loodan, et sa teed enda jaoks järeldused.”

      „Teen…”

      Audients oli lõppenud ja Mihkel läks lõunale.

      Aparaaditehase sööklas üle tänava olid lõunaks kalapulgad ja borš. Mihkel mõtles, kas võtta ka leivasupp, aga loobus sellest. Otse tema ees leti ääres hargnes tilluke komöödia. Keegi vuntside, lühikeste pükste, liimendava särgi ning väga karvaste jalgadega meeskodanik nõudis supi peale hapukoort. Kassiir, kes suhtles ainult rahvastevahelise suhtlemise keeles, ei teinud teda kuulmagi. Meeskodanik ärritus ja pistis üle söökla õiendama:

      „Mjiina olen Pjiiteris sjundinud ja kjasvanud ja kaks aastat tagasi tulin Jeestisse ja mjiina rjaagin see jeesti keel! Sjiina kjuradi loll vanamutt, sjiina oled sjiin jelujaeg jelanud, aga rjaakida ei oska!”

      Kassiir vaatas aknast välja, kus varblased paplijuurtest lõhutud kõnniteel hüplesid ja kaht suurt pampu tariva „geoloogi” eest laiali lendasid, pööras siis tülpinud näo järjekorra poole tagasi ja kordas vene keeles: „Kaks kuuskümmend.”

      „Jigavene juhm tjurakas ja jurakas,” porises vuntsikandja, tõmbas lühikeste pükste taskust peotäie veel tuhmumata läikega sente ja poetas need pleksiklaasist rahakaussi. Siis võttis ta kolm leivaviilu, pani kandikuäärele ja siirdus aknapoolse laua juurde. Kogu järjekord irvitas.

      Pärast lõunat parandas Mihkel viimased kolm fuuterit ära ja hakkas uusi tegema. Siis käis selja taga uks ja CEO soovis kõigile jõudu. CEO oli Mihklist aasta vanem, ta prillide taha peidetud pilk oli omandanud autoriteedi ning kindluse ning ta polnud elus ridagi koodi kirjutanud. Tal oli muidki fenomenaalseid omadusi.

      Mihkel pööras ennast toolil ümber ja nägi, et ülemuste ülemus seisab ukse kõrval ning temast sammukese paremal pungitab silmi toosama karvaste jalgadega isik, kes oli sööklas laskunud vaidlusse kassiiriga.

      „Teen tuttavaks, uus väga hea programmeerija, Jevgeni. Mihkel, Andrus, Markus ja Peep.”

      Uus programmeerija Jevgeni jõllitas kõigile kordamööda otsa ja ütles: „Tjeere.”

      Kuskohta nad ta istuma panevad, mõtles Mihkel. Nende toas oli neli inimest ja teises toas viis. Ülemus võtab enda juurde?

      „Jevgeni hakkab meil siin homsest tööle. Ma rohkem ei sega.” CEO pööras tagasi koridori ja Jevgeni latsutas talle oma hiiglaslikes rihmikutes järele. Siis läks uks uuesti lahti ning lakutud prillpea vaatas jälle sisse. „Mihkel, saad viie minuti pärast minu juurde tulla.” Hoolimata lause grammatilisest vormist polnud see loomulikult küsimus. Mihkel lõpetas päringu ära, lasi korraks käima, näis, et töötas, salvestas faili ja vaatas kella. Minut veel. Täpsus on kuningate viisakus. Andrus hakkas jälle oma kuradima krõbisevaid krõbinaid järama.

      CEO oli Jevgeni ilmselt minema saatnud, istus oma laua taga, naeratas lahkelt ja pakkus istet. Siis sugenes ta näkku tõsidust, ta vaatas Mihklile mõne hetke otsa ja asus siis asja juurde.

      „Kas aruanded saavad täna valmis?”

      „Homme saavad,” ütles Mihkel. „Leppisin Jaanusega kokku.”

      CEO oli mitmelt inimeselt kuulnud, et Mihkliga on raske koos töötada. Ja mitmel korral, kui tema millegipärast progejate poole peale sattus, luges Mihkel lehte. Kui tulla üheksaks tööle, kolmveerand tundi ennast uudistega kurssi viia, tund aega lõunal olla, pool tundi veel igasuguste asjade peale kulutada ja pool viis ära minna, siis on ilmne, et ei jõua valmis.

      „See on liialdus,” pidas Mihkel vajalikuks märkida. CEO ei lasknud