13 talvist hetke. Kristjan Sander

all krigisesid klaasikillud ja põrandat kattis sodi. Seintel ilutses graffiti, kõige silmatorkavamal maalingul nõjatus üle mustade majade ettepoole ilma näota figuur, muskliline ülakeha sinise ja rohelise värviga välja maalitud, nokkmüts kuklas. Maalingut oli järeltulijate poolt korduvalt üle värvitud, kuid see oli endiselt mõjus. Majade all seisid tähed: „GURU”. Vastasseinas kummardus roosa seakärsaga rotilaadne koletis pooleldi paljaks järatud skeleti kohale.

      Keldrisse viis käsipuudeta trepp ja kuskilt paneelidevahelistest pragudest jõudis sinnagi natuke päevavalgust. Koridor, kuhu Serjoga suundus, oli juba kaunis pime. Mihkel klõpsutas taskulambi põlema. Siin oli rämpsu vähem, paljaid seinu katsid roostese vee voolamisjäljed. Mõnekümne sammu järel avanes paremal konku, mille seintest turritasid välja malmtorude murtud otsad. Kogu metall, millest inimese jõud üle käis, oli minema viidud. Keset põrandat haigutas lahtine kaev.

      „Seal all,” ütles Serjoga.

      „Sina lähed ees.” Tänavapoisi nägu tõmbles, kuid ta ei öelnud midagi. August viis alla raudkobade rida, taskulambi valgel vaatas Mihkel, kuidas teise kõhn keha alla kadus, kõigepealt rebenenud pükstes jalad, siis kitsad õlad ebamäärast värvi T-särgis, siis paljaks aetud ja mingite koorikutega kaetud peanahk ja lõpuks peenikesed, kriimustustega kaetud käed. Ja sellega ma just kaklesin, mõtles Mihkel üllatunult. Lubasin tal näo sisse lüüa ja puha… Aga varastab kõike, mis ette satub ja paari aasta pärast on päris pätt valmis. Kui enne ennast liimiga ära ei tapa. Iga inimesega tuleb rääkida selles keeles, millest ta aru saab.

      Mihkel riputas endale põleva taskulambi kaela ning hakkas Serjoga järel alla ronima. Nähtavasti olid siit kunagi torud jooksnud. Serjoga seisis juba kaevu põhjas, tuima näoga vastu seina toetudes. Vastasseinas paistis mahakooruva värviga hall metallist uks, ventilatsioonipilud allääres ja kolmurksete kleebiste jäljed keskel. Elektrikapp. Ukse eest oli sodi kõrvale aetud, nii et seda sai lahti teha. Haises rõvedalt.

      „Seal,” näitas Serjoga uksele.

      „Tee lahti,” ütles Mihkel ja kobas taskus püstolit. Poiss kehitas õlgu, astus ukse juurde ja tõmbas selle lahti.

      Valgus oli esimesel hetkel pimestav. Siis tundis Mihkel külmalainet, mis ta paugupealt lõdisema pani. Ta tõmbas tagihõlmad kokku, tõstis käe silmade kaitseks näo ette, astus sammu tagasi ja müksas abaluudega vastu kobasid, mida mööda nad alla olid tulnud. Hetke pärast harjusid silmad veidike valgusega, kuid uks näis ikka vaid säravvalgesse tühjusesse avatud luugina.

      „Tahad näha siis või?” Serjoga hääles kuuldus mõnitust.

      Mihkel astus kangetel jalgadel edasi, kuni jõudis ukseavasse. Mis see on? Mis see ometi on? Eespool moodustasid kaks laia betoonist seina kümmekonna meetri pikkuse käigu ja edasi tuli ainult lumega kaetud põrand, kuskilt kõrgelt langev valgus pani lumekristallid sädelema ja lõikav tuul keerutas sellest siin-seal väikesi keeriseid. Hiiglaslik külmkamber, mis ikka veel töötab? Puhuriga varustatud külmkamber!?

      Ukse taga seinte ääres vedeles ritta laotud varustus. Halli karvase kraega maskeerimisvärvi kasukad, seljakotid, relvad, igasugust sõjaväeträni. Mingid plekkpurgid pealuu ja säärekontidega. Korralikult seinte najale ja äärde asetatud, mitte rüüstajate poolt laiali pillutud. Puhtad, korras asjad, nagu uued.

      Siis kriiksatas selja taga metall ja löök üle kogu turja pani ta pool sammukest ettepoole koperdama. Sellest piisas. Selja taga klõmahtas metallist uks kinni. Mihkel sai tasakaalu tagasi, pööras ümber, haaras pidemest ja tõmbas kogu jõust. Uks jäi tihedalt suletuks. Serjoga oli jõudnud mingi riivi ette lükata. Raevunult astus Mihkel paar sammu tagasi seina äärde, tõmbas kuuli rauda ja tulistas ukse pihta, nii et rikošett oleks pidanud taeva poole lendama. Lendaski, kuid uksele jäi vaid väike täke. Ta läks ukse juurde tagasi ja koputas püstolipäraga vastu seda. Massiivne teras kumises, see võis vabalt sentimeetripaksune soomus olla…

      Rahu, andis Mihkel endale korralduse. Ta loodab, et ma siia surnuks külmun. Aga esialgu on meil siin uued sõjaväekasukad ja saapad seina ääres virnas… Ta astus lumekirmega kaetud riidevirna juurde ja otsis endale sobiva suuruse välja. Kasukas mahtus kenasti tagi peale ja kohe hakkas soojem. Ärakülmumisega on aega… Siit ruumist võib olla teisi väljapääse. Võibolla saab seda kõike siitsamast välja lülitada. Mis erikuradi röögatu asi see ikkagi on? Vastasseina asemel oli kuskil väga kaugel vaid helevalge hämu.

      Mihkel astus koridori mööda edasi, kuni see lõppes.

      Ja siis nägi ta pea kohal taevast.

      Ja taeva all halle paneelmaju. Mõnel rõdul rippusid ikka veel pesunöörid või lillekastid, kuid kõik aknad olid katki ning poolte ümber laiutasid tahmajäljed.

      Ja kaht kõrvuti soojakut. Ühe plekk-korstnast tõusis suitsu ja keegi oli selle ookrivärvi mõlkis seinale punase pulverisaatoriga kirjutanud: „Meie omad”.

      Soojakute vahelt jalutas välja sõjaväekasukas vanamees, automaat rihmapidi õlal, lükkas musta läkiläki kuklasse, vaatas Mihkli poole, tõmbas käega korraks üle hallide vuntside, kõndis siis mõne kiire sammuga poisini, sirutas käe ja ütles:

      „Mina olen onu Roma.”

      Esimene hetk

      „Noh, lõpeta värisemine,” ütles onu Roma ja patsutas talle õlale. Nad istusid hämaras vagunelamus väikese raudahju ees, temperatuur õues langes (nagu ikka enne nende tulekut, seletas vuntsidega ataman) ja teekann kahises.

      „Küll sa tagasi saad. Küsi Lauri käest, mitu korda ta siin käinud on, kui mind ei usu.”

      Mustaverd mees vahtis süngelt tulle ja hõõrus käsi.

      „Ma ei loenda kordi, sa tead väga hästi,” urahtas ta.

      „Aga tuled alati tagasi… Nagu me kõik.” Vanamees libistas pilgu üle soojaku. Selles oli kokku kaheksa meest, kõikvõimalikes laigulistes pükstes ja kampsunites. Üks kandis halli miilitsasinelit, millel olid eraldusmärgid küljest rebitud. Hõlmade vahelt paistis kuulivest.

      „Mis… koht… see… on…?” värisesid Mihkli huulte vahelt sõnad. Onu Roma tuli tema juurde ja vaatas talle ligidalt näkku. Siis tõi ta nurgast kastide vahelt suure läbipaistva pudeli, valas pool teeklaasi täis ja andis Mihklile.

      „Joo ära.”

      Mihkel võttis klaasi kätte ja nuusutas. Viin. Ta tõmbas korraks hinge ja pani joogi kurgust alla, ise samal ajal lootes, et ärkab selle peale üles ja avastab, et on unes näinud nii Serjogat, Tšernobõli kui seda värki siin.

      Bröäkk, poiss raputas pead ja pigistas silmad kinni, talle pisteti midagi karedat pihku ja järgmisel hetkel mugis ta leivakannikat peale. Söögitorus aga põletas ikka veel. Ärkamisest oli asi kaugel.

      Mihkel tegi silmad lahti ja vaatas ringi. Kõik oli endine, mehed vaatasid teda sõbralikult. Pudel seisis ta silme ees laual ning keegi oli sildiks kleepinud ajalehekuulutuse. Seoses uutmispoliitika ja sõjaväe isikkooseisu vähendamisega saabus müüki likvideerimisele kuuluv valge viin (hind 3 rubla 62 kopikat pool liitrit). Eelisjärjekorras müüakse veteranidele ja alla kolmeaastaste laste emadele ostja taarasse.Mihkel raputas pead ja luges uuesti.

      „Pole viga,” ütles miilitsasineliga mees. „Harjub ära. Minu nimi, muide, on Teodor. Viina tõin sealtpoolt. Tõesti müüakse niimoodi.” Mihklile tundus, et ta on meest kusagil näinud. Too oli ilmselgelt purjus, kuid see ei paistnud teda igapäevase tegevuse juures kuigivõrd segavat. Ta pilk jäi peatuma Teodori kõrvadel. Need oli sakiliseks lõigutud.

      „Kääridega,” seletas Teodor joobnu vastutulelikkusega. „Aga kooperaatoritele rääkisin, et afgaanid. Kooperaatorid võtsid palgale…” Onu Roma viipas ta vait.

      „Kuula,” ütles vanamees tõsiselt. „Sa sattusid siia esimest korda, ole rahulik, sa saad koju tagasi. Me kõik saame mõne aja pärast. See on üks võimalik maailm, natukene erinev meie omast, aga mitte palju. Kõige olulisem vahe on tegelikult, et siin on luiged ja meil, jumal tänatud ei ole. Ise näed, mis nad siin teinud on…”

      Mihkel