13 talvist hetke. Kristjan Sander

kui sa aru saad, mis ma mõtlen. Ja uks käib ise, too nolk ei löönud seda kinni…”

      „Aga…” Mihkel vaatas ümber. „Kust sa seda tead?”

      „Ma olen viiskümmend kaheksa korda siin olnud.”

      „Aga milleks siia…?”

      Lauri urahtas ja pööras pilgu taas tulle. Vanamees pani talle rahustavalt käe õlale ja vaatas siis uuesti Mihkli poole.

      „Siin on inimesed,” ütles onu Roma lihtsalt. „Küll näed.” Kunagi hiljem, kui Mihkel mahalaskjate rivi ees seisis, tuli talle millegipärast just see hetk meelde.

      Uks lendas lahti ja noor, külmast punase näoga mees vaatas sisse. Ta juukseotsad süüdvestri all härmatasid.

      „Siia tulevad,” hõikas ta.

      „No nüüd vedas,” kommenteeris vanamees püsti karates. „Siia pole veel ükski sattunud, oleme käinud neid kvartaleid mööda taga ajamas…”

      Mehed tõmbasid üleriideid selga. Näo ette seoti sall. Keegi surus Mihklile automaadi pihku. Sellel oli suur poolkaarekujuline salv, mis kinnitus teiselt poolt raua otsa sihiku alla.

      Nad pudenesid soojakute taha riita laotud paneelide vahele, sissetallatud kitsaste radade labürint viis tühermaa poole. Selle ees auras kuus kanalisatsioonikaevu, Lauriks kutsutu ronis Mihkli ees raudredelit mööda ahvi väledusega alla ja Mihkel järgnes talle. Kahe rakke vahelisse prakku oli taotud raudkobasid ja neile kinnitatud lauad, õigel kõrgusel laskepesa põranda jaoks.

      Alguses tundus Mihklile, et särava lumega kaetud tühermaa teises otsas, kvartalisse suunduval prospektil keerutab tuul kübemeid pinnatuisuks. Ergav pilv tuli üle lagendiku lähemale ja siis sai Mihkel aru, et see on liiga kompaktne loodusnähtuse jaoks.

      „Oota,” sisistas Lauri. „Las tulevad lähemale.”

      Alles nüüd tundis Mihkel, et on kohutavalt külm. Relva metall peaaegu põletas, ta otsis taskutest masinlikult kindaid, leidis paari musti õhukesest nahast sõrmikuid ja tõmbas need kätte. Parem ikka kui mitte midagi. Aga külmapistete vastu, mis katmata laupa torkisid, oli ta kaitsetu. Pea hakkas tuimalt valutama.

      Kui sädelev lumepilv tühermaa keskele jõudis, sai Mihkel aru, et tegelikult koosneb see kahest osast. Mõlemad osad liikusid otse nende peale, kuid kummalisel kombel ei üritanud keegi ennast eriti varjata. Kanalisatsioonikaevude raudrõngastest paistsid pead ja relvarauad, mehed seisid rahulikult ja ootasid. Mihkel võttis laskeasendi ja jäi nende eeskujul ootama. Suur salv segas kitsas kaevus. Ta tundis, kuidas pakane läbi kasuka ja kampsunite tungib. Aga pilved olid majade vahelt välja saanud ja lähenesid nüüd, kiiresti.

      „Kümne sammu kauguselt avame tule,” ütles Lauri tasakesi. „Pärast valangut lase ennast rippu ja hüppa alla. All kükita.” Mihkel suutis vaid noogutada ning pööras pilgu jalge ette. Mõne meetri sügavusest tõusis millegipärast auru. Imelik, et tolles mahajäetud maailmas miski ikka veel soojust tootis.

      Kui see algas, oleks Mihkel äärepealt relva pillanud. Ta polnud kunagi varem sõjas olnud.

      Ja keegi polnud talle öelnud, et kasutatakse lõhkekuule.

      Siis lõi kõik valgeks. See polnud valgus, vaid valge pimedus, helendavad täpikesed tantsisid silme ees ja jäine hingus, mis näis tulevat otse kosmosest, kiskus kopsud kokku. Valang oli antud, ta tõmbas kaitseriivi peale, kükitas, kobas sõrmedega lauaserva, pööras ennast kohmakalt, kaotas tasakaalu, sai uuesti servast kinni ja kukkus siis rüsinal alla. Hetke rippus ta heledas tühjuses, siis läksid sõrmed lahti ning ta langes veel meetrijagu, lõi õla valusalt vastu kaarduvat betoonseina ära ja maandus kükkasendisse. Aga hingata oli siin kergem, niiske õhk kõditas sõõrmeid, ja siis nägi ta taas. Otse tema vastas kükitas Lauri ning tema musta suusamütsi kohal hõljus kohutav valge udu, katkedes kaevu põhjast umbes poole meetri kõrgusel nagu noaga lõigatult. Nad kükitasid raudrestil, mis augu sulges; allpool paistsid läbi aurujoomede hägusalt mingisugused torud.

      Lauri vasaku põse asemel oli mustjaspunane klomp. Aeglaselt vajus ta vasakule põlvele ja kobas kätega kaevuseinu.

      Kuskil otse kuulmiskeskuses kriiksatas miski läbilõikavalt ja Mihkel nägi vaimusilmas avanevat metallust. Valge udu pea kohal hajus juba, ta kobas kätega redelipulki ning ronis ahvikiirusel üles. Seal keerles vaid lumi, kõrvalkaevudest tõusis auru, kuid keegi polnud veel pead välja pistnud. „Hei!” röögatas Mihkel. „Siin on haavatu!” Külm õhk pani ta läkastama ja juba ta jooksis läbi tuhkja lume tagasi, ümber paneelide, soojakute vahelt läbi, tumeda ristküliku poole, millest tõusis selge talvetaeva poole sooja auru. Uks oli pärani lahti, Mihkel tõmbas käigu pealt kasuka seljast, viskas koos automaadiga seina äärde hunnikusse ning tuigerdas komistades uksest sisse.

      See sulgus ta selja taga kõrvulukustava mürtsuga ja järgmisel hetkel ümbritses teda kottpimedus. Värisevate kätega haaras ta taskulambi järele, sai selle põlema ja nägi esimese asjana Serjoga redelit pidi ülespoole liikuvaid jalgu. Ta sai poisi randmest kinni, too püüdis jalga lahti rapsata, kuid Mihkel ei lasknud lahti ja röögatas elajalikult. Alistunult ronis Serjoga alla tagasi.

      „Mis see… oli?” hingeldas Mihkel talle näkku.

      Poiss vaatas talle enne vastamist tõsiste silmadega otsa.

      „Igavene kaif.”

      25.06.199…

      Kell oli kaheksa õhtul ja suvepäike ikka veel kõrgel.

      Roosa värv koorus soojadelt seintelt ning müüride ääres kõrbesid võilillepuhmad, päevakuumus oli vaid veidi järele andnud. Kultuurimaja trepi peal soojendasid ennast karvased ja sulelised. Maja nurga juures seisis putka, kus keegi tütarlaps üritas edutult suhkruvatti müüa. Kõik oli nii, nagu olema pidi.

      Mihkel tuli mändidevahelist teed mööda. Ta kehal vaheldusid päikese- ja varjulapikesed, tekitades mulje kummalisest sujuvast liikumisest.

      „Tere, lilleke.”

      „Tere.” Poisi juuksed olid veidike püsti ja põsel vajutusjälg. Zoja hakkas naerma.

      „Sul on padjanägu peas.”

      Mihkel üritas juukseid siluda ja masseeris põski. „Magasin jah natu sisse.”

      Nad astusid mõranenud klaasiga uksest sisse. Rahvas seisis ikka veel järjekorras, mis sest, et kontsert oleks pidanud kirjade järgi juba alanud olema. Mingi tädike müüs neile piletid ja teine tädike kontrollis neid kaks sammu esimesest eemal. Piletid olid vanad, sinisest rullist tõmmatud lipakad, kopikates hind peale trükitud. Keegi oli purjus ja õiendas midagi ukse juures, nad trügisid hämarasse saali sisse ja lava poole. Otse lava ees seisis Volli ja lehvitas oma rohelist harja. Mihkel pani käed tüdrukule selja tagant ümber kõhu, Zoja ajas pea kuklasse ja vaatas üle pea poisile otsa.

      „Kas sa und ka nägid?”

      „Hmh,” kostis Mihkel, hetke viivitades. Und polnud ta tõepoolest näinud. Aga sellegipoolest… „Nagu sõjafilmis. Ühel pool inimesed, teisel pool mingid valged asjad.” Ta surus tüdrukut õrnalt endale lähemale. „Kunagi nägin ma unes nagu päris filmi, subtiitritega ja puha. Pantvangidraama, kangelaslike miilitsatöötajatega.”

      Kaaren ja teised tulid lavale ja puhkes üleüldine kiljumine ja vilistamine. Toru hakkas trummidega pihta, siis tulid kitarrid, akordion, Karini Karini viiul ja Kaarna kähe hääl:

      „Kui ma kõnnin vihmas hallis, hüvasti su jätan, kallis…”

      Eestis oli vähe neid, kes nii halvasti laulda oskasid. Tal oli muidki fenomenaalseid omadusi. Täna oli tal pealekauba uus lugu. Esimesed värsiread läksid vilekooris kaotsi.

      „…siis lõigata lahti see nabanöör nabalt saab meie jaoks vaid üheksa üksteist…”

      Zoja turtsatas. „Üheksa üksteist? Mis see tähendab?”

      „Poeedi inspiratsioon…” Mihkel kehitas õlgu, pani silmad kinni, muusika kandis teda endaga kaasa ning ta tõmbas sõõrmetesse tüdruku äsjapestud juuste hõngu. Zoja tundis, kuidas ta keha