13 talvist hetke. Kristjan Sander

ühe välja formaat oli vale.”

      Ülemus noogutas mõistva ilmega nagu diagnoosi panev arst ja teatas, et asju, mida algusest peale õigesti tehakse, ei ole pärast vaja ümber teha. Nii suurele idiootsusele oli raske midagi vastata. Vastata, muide, polnud mõtet – Mihkel tajus, et ülemus on vestluse tulemuse enda jaoks juba enne jutuajamist ammendavalt defineerinud. Ükskõik mida Mihkel ka ei teeks, ta ei suudaks seda muuta.

      „Sinu küsimus tõusis väga teravalt esile ka juhatuses ja üldiselt jäi kõlama seisukoht, et nii ei saa edasi minna.”

      Mihkel kergitas kulmu. Lööbki minema? Seda poleks päris oodanud. Aga noh, eks ikka ole nii, et kui mingi jama juhtub, lastakse keti kõige nõrgem lüli lahti. Kes on Neon Interactive Highway’s kõige noorem, kõige hiljem tööle võetud ja veel selle aruannete jama otsa ka kukkunud, teadis Mihkel väga hästi. Ladu, muide, oli ka bugine, aga lao pärast ei lastud kedagi lahti.

      „Ma ei tea põhjusi, aga sa millegipärast pole endale pandud lootusi õigustanud. Ükski projektijuht ei taha enam sinuga töötada. Ma olen jõudnud arusaamisele, et sinuga tuleks töösuhe lõpetada.”

      „Kes need konkreetselt on, kes minuga koos töötada ei taha?”

      „Noh, Jaanus näiteks, Erki…”

      „Ma just leppisin Jaanusega kokku, et homme teen need aruanded valmis,” kostis Mihkel, et moepärast vastu vaielda.

      „Homme on hilja. Ja küsimus pole ainult nendes aruannetes. Probleem on laiem, see on töössesuhtumises ja usaldatavuses.”

      Ülemus vaatas talle otsa, justkui mõistmist oodates. „Usu mind, selliseid vestlusi ei ole ka mul sugugi meeldiv pidada,” ütles ta siis. Peaks vist kaastunnet avaldama, mõtles Mihkel.

      Ta vastas, et muidugi ei jaga noid seisukohti, aga kui lõpetada, mis siis ikka. Ja ta saab ülemusest ka aru. Ja Jaanusest ka saab aru. Üleüldse oligi Mihkel üks ütlemata arusaaja inimene, kirjutas alla, kuhu vaja, käis korjas oma asjad lauasahtlitest kokku, astus kassapidaja juurest läbi ning tegi minekut. Ülemus surus tal lahkudes kätt ja soovis südamest edu kõikvõimalikes tulevastes ettevõtmistes. Tõenäoliselt on tal riiuli peal mingisugune juhtimiseraamat stsenaariumitega sellisteks puhkudeks.

      Väljas oli lämbe, õhtuks lubas äikest. Kaugemal paistis päike üheksakordsete majade helevalgele müürile ning nende tagant ronis taevasse tumesinine, peaaegu must pilvemürakas. Ilus kontrast. Mõnikord, mõtles Mihkel, võis see linnaosa tõesti ka ilus olla. See on mingisugune isemoodi industriaalne ilu, seda normaalsetest kohtadest ei leia.

      Oleks pidanud selle idioodi perse saatma, talle üles lugema, mispärast tegelikult tal asjad firmas ei suju ja mida üleüldse lapsjuhtidest arvata. Nagu ikka pärast kellegagi õiendamist, tulid head repliigid alles tagantjärele pähe. Aga loomulikult poleks sellel mitte mingisugust mõtet olnud.

      Kurat võtaks, mõtles ta siis. Uue väga hea programmeerija äramahutamine pole enam probleem.

      Ta silme ette tõusid igaveseks lumme mattunud paneelmajad, vaenlast ootavate relvade rauad akendel. Ja mismoodi on tuikuda mööda jäätunud tänavat, mööda moondunud kehadest, kuidas siis on, kui taipad, et enam jäsemeid ei tunne ega mäleta, kunas viimati tundsid. Kuidas on, kui pea äsjasest põrutusest talumatult pööritab, kuid seisma jääda ja puhata ei tohi, sest tuleb leida üks luuk lumega kaetud väljal ja see lahti kangutada ja veriseks murdunud küüntega ennast mööda haisvat betooni edasi lohistada, sentimeeter sentimeetri järel… See jobu pole kunagi elus ligilähedaseski kohas olnud. Ja pole kunagi elus ridagi koodi kirjutanud. Ja üleüldse, ta ei tea, mis ta räägib. Tegi oma otsuse intuitsiooni ajel ära ja nüüd otsib moepärast põhjendusi juurde. Hea müügimees, aga muidu idioot…

      Mihkel jõudis Zoja majast järgmisesse kvartalisse, kui nägi taas lõunast prükkarit oma kilekotte tarimas. Poiss hingas temast möödudes välja, vastikuvõitu harjumus, aga mis teha. Siis jäi Mihkel seisma, pööras ümber ja jäi vahtima.

      Sest too seal oli onu Roma.

      27.06.199…

      Teretuse peale jäi vanamees jõllitama. Juuksed lühikeseks pügatud ja habe kah umbes nädalane, aga muidu ikka onu Roma. Mihkel pakkus suitsu, teine kiirustas vastu võtma ja Mihkel nägi, et ta käsi väriseb. Oli vististi ära tundnud. Hetke murdis Mihkel pead, mil moel oma värske kaaslase isikus lõplikult veenduda. Igaüks noist linnasanitaridest oleks kõhklemata kinnitanud, et tema just see ongi, kellega koos noormees tulest ja veest läbi käis, ja kümnekat küsinud.

      „Kuidas neid nimetati? Noh, neid külmi… asju.”

      Vanamees lõi Roosa Pantri kujutisega välgumihklist tuld, võttis sigareti hammaste vahele ning urises:

      „Luikedeks.”

      „Tule kaasa.” Maailm pööritas jälle, nagu põhjatuna näiva kuristiku serval seistes.

      „Kuskohta?” Roma ajas ennast sirgu ja vahtis Mihklile otsa. Juhust enam-vähem korraliku inimesega vähemalt võrdselt positsioonilt rääkida ei avanenud talle selles maailmas just tihti.

      „Minu juurde.”

      „Olgu…” Roma korjas oma kodinad kokku ja nad hakkasid astuma.

      „Mind, muide, löödi täna töölt minema,” ütles Mihkel minnes.

      „Paha lugu…” Vanamees kõngutas elutargalt pead.

      Kui nad läbi hoovi Mihkli trepikojani läksid, panid pingi peal kaskede all istuvad mutid neile pilgud peale. Teravalt säravad prillikesed koondasid hukkamõistu, nagu tavaliselt läätsed valgust koondavad. Õnneks, mõtles Mihkel, ei suuda pilgud tappa.

      Roma pani kotid esikusse maha ja jäi äkki väga tagasihoidlikuks muutununa seisma.

      „Duši alla tahad? Riided viska pesumasinasse.” Mihkel sikutas kapist säärtpidi välja oma vanad dressipüksid ja T-särgi. „Need võid asemele panna.” Vanamees kobis tänades duši alla. Mihkel läks, tegi köögis akna lahti ja hakkas pelmeene praadima.

      Dušš oli Romale lisanud midagi sellest olekust, mis talle tolles teises maailmas iseloomulik oli. Ent seal oli tal olnud seljas sõjaväekasukas, praegu paistsid ta kipakad käsivarred Tsärgi varrukatest ning ta näis oma suure sakris habemega üsna koomiline, ehkki üritas selga sirgu ajada. Mihkel läks ja pani pesumasina käima. Põrandale sattunud vesi oli ära pühitud.

      „ Istu. Ma teen pelmeene.”

      „Aitäh… Ega sul kääre ei ole?”

      Mihkel tõmbas vasaku käega sahtli lahti ja ulatas käärid. Roma hakkas küüsi lõikama ning korjas need hoolikalt teise käe peopessa.

      „Kas sa pärast seda, kui meid rünnati, oled seal käinud?”

      „Ma sain seal surma.”

      Tjaa. Mihkel vaatas üle õla Roma poole. „Mis tunne see on?”

      Roma tõusis püsti, läks ja viskas küüned kraanikausi alla prügikasti. „Tunne?” Ta vaatas Mihklile otsa. „Kui proovisin tagasi minna, tuli tühjus, selline lõputu tühjuse hetk, nagu pidevalt langeks kuhugi. Ja nii jäigi.” Ta silmad vaatasid kurvalt pannil särisevaid pelmeene.

      „Mis tähendab jäigi?”

      „Nii jäigi, et kõik on tühi. Hakkasin jooma. Jäin töölt ära. Nüüd olen tänaval.”

      Mihkel raputas pead. Ta ei saanud midagi aru. „Misasja? Mina jäin ellu ja roomasin peremeeste juurde. Järgmise asjana mäletan, et ärkasin lahtise ukse juures ja tulin tulema. See oli eile õhtul.”

      „Kolmandat aastat olen niimoodi. Sellest ei saa keegi aru, kuidas seal aeg käib.” Hetkeks tundus, nagu oleks suvises korteris põhjatuul väikese tiiru teinud. Sa võid siin nädal aega olla, kui tagasi lähed, siis oled samas ajahetkes, milles siia tulid. Ja see võib meie kõigi puhul erinev olla, kui sa aru saad, mis ma mõtlen.

      Mihkel tõi lauale hapukoorepaki ja piima. Roma kõhkles hetke, tegi siis naljaka näomoonutuse ja küsis: „Kuule… anna topka