13 talvist hetke. Kristjan Sander

teadis, oli vaguni juures valesti.

      „Jääge siia,” sosistas ta. Lendur noogutas. Mihkel roomas võsa vahelt välja, üle lumelagendiku raudteetammini ja peatus. Tuul vihises mööda silmapiirini tühja haruteed, vasakul põles ikka veel see, mis oli plahvatusest järele jäänud. Hoolimata tuulest, mis tossu eemale kandis, tungis ninna põleva plastiku mürgine hais.

      Mihkel ajas ennast neljakäpukile ja ronis raudteetammi mööda üles. Ta ees seisis vagun.

      Vagun näis täiesti tavaline, räpast roostepruuni värvi ning valgete šablooni abil maalitud kirjadega konteineri külgedel.

      Kõheldes roomas Mihkel vagunini, ajas ennast selle varjus püsti, tõmbas siis millegipärast kinda käest ja puudutas peopesaga loendamatutest kilomeetritest läikima ihutud soonega ratast.

      See oli soe ning pehme.

      Viies hetk

      Kui ta järgmisel hommikul pärast töölt minemalöömist oli poolikusse ehitisse astunud, olid esimesel korrusel istunud kobaras parmud ja kaarte mänginud. Kõik nad vaatasid teda imeliku näoga, kui ta keldrisse laskus. Ta ei hakanud uurima, kas keegi neist oli onu Roma, kuid miski tema alateadvuses ütles, et too oli seal, oli vaikselt istunud ja teda teiste hulgast vaadanud.

      Tookord oli ta kuidagi ellu jäänud, kui grupp hukkus, ei jõutud isegi peremeesteni roomata. Kui ta viimaks ärkas, poolest kehast ukse vahel vedeledes, oli ta järsku teadnud, kuidas kõikmõeldavaid asju koost lahti võtta ning kokku tagasi panna, alates püstolist ja lõpetades tankimootoriga. Oli teadnud, kuidas jalaväerühm linnas või maastikul liikuma peab. Oli teadnud, et omapead tegutsemise aeg on läbi, et nüüd on neil staap ja ülemjuhataja. Oli teadnud, et ühes soojakus keset lumist raba ootavad ahi, relvad, raadiosaatjad, esmaabivahendid… Oli teadnud veel paljusid asju.

      Ta oli terveks ravitud ja temast oli komandör tehtud. Ja teisel pool jälle töölt minema löödud. Looduses peab valitsema tasakaal.

      Nüüd oli ta juba teist kuud siinpool. Aeg-ajalt andis uks teada, et võiks, kuid iga kord oli ta seda ignoreerinud.

      Mindi tuldud rada kaskede ning pajupõõsaste vahelt. Taevas kogus pilvi ning jäljerida näis valgel lumel sinakana.

      Viktor ning Lendur kandsid seda, mis Andrusest ja Jaagust järele oli jäänud. Kuskil kirjeldamatult kaugel kukuvad kaks teise kursuse matemaatikut kõigile ootamatult süstla otsa – veel enne, kui nädal lõpeb.

      See tuleb lõpetada, ütles Mihkel endale kümnendat korda. Ta surus huuli kokku, nii et mingi lihas lõual külma käes valusalt krampi tõmbus. See tuleb lõpetada. Mulle aitab. Ma jäin nii kauaks siia, et näha, kuidas see kõik lõpeb. Nüüd ma tean, kuidas lõpeb. Kõigi jaoks ühtmoodi.

      „Hoiame paremale. Ma lähen staapi,” teatas ta meestele. Hakkas tõusma tuul, kaskede surnud ladvaoksad hõõrdusid üksteise vastu ning mõned neist murdusid priginal. Lumi oli kuivanud raokestega kaetud. Eespool kõrgusid võrade kohal mikrorajooni katused. Salk peatus. Neist vasakule jäi vanade autokummide lummetuisanud mägi.

      Staap reageeris kutsungile kohe ning teatas, et õhk puhas. Mihkel andis vaikselt korralduse edasi liikuda. „Vaata oma mehi, komandör,” ütles üks hääl ta sees. Seal nad lähevad, surnud metsas keset lund, pigistavad huuli kokku, tassivad hukkunud seltsimeeste põlenud konte. Aga veel tund aega tagasi oli neid neli… Mihkel raputas pead. Ta polnud midagi valesti teinud. Ta kordas seda endale tuhandendat korda. Ta ei teinud midagi valesti. Luiged reageerisid võimsamalt, kui kunagi nähtud. „Aga luiged reageerivad ju iga korraga võimsamalt,” ütles toosama hääleke nukralt. Ja kui sellega ei arvesta, saavadki poisid surma. Aga mida ma siis teha sain? Ringiga mööda minna? Aga mida me siin siis üldse teeme?

      Nad jõudsid majade vahele. Selles linnajaos oli suurem osa akendest tühjad ning põlenud, paneelid kaetud tahmajälgedega. Tänavate ääres seisid igilumme mattunud autod. Ühele teise korruse aknale oli kinni jäätunud kuulipilduja.

      „Vaadake,” hüüatas vaikselt Lendur. Ta oli pea kuklasse ajanud ning jõllitas ülespoole, kuueteistkümnekorruselise tornmaja katuse suunas.

      Mihkel vaatas. Otse keset neljateistkümnendat korrust oli ühe akna asemel läbi maja ilus ümmargune auk. Mitte mürsutabamuse jälg, vaid perfektselt ümmargune, siledate servadega sõõr.

      Viktor vandus vängelt. See ka veel, mõtles Mihkel väsinult. Mürsutabamus oleks olnud lihtsalt kole, kuid too geomeetriliselt täiuslik mittemiski keset raudbetooni oli sõnulseletamatult võigas.

      Staap asus sama maja keldris.

      Seal, Maal, kui sõda peetakse, on staabid täis vastuluurajaid, valvureid, tunnimehi. Siin polnud ühtegi. Parimagi tahtmise korral oleks raske ette kujutada luike, kes, „Minox” käes, kaustu lappab… Ses osas sarnanes kelder, kuhu Mihkel astus, pigem mõne asutusega, mille ainsaks vastaseks on loodusjõud. Päästeoperatsioonide keskusega näiteks. Või metsavarumiskontoriga.

      Täkitud kontorilaua taga istus ülemjuhataja, laigulised riided seljas. Ainsana neist, keda Mihkel näinud oli, kandis ta õlakuid. Kolm triipu ja kolm tähte. Laud oli pabereid täis. Kõrvaltoas rääkis keegi kahe walkie-talkie’ga korraga. Ühe seina ääres pööras ennast aeglaselt hiiglaslik puhur, hoolimata sellest oli keldris jahedavõitu. Lõhnas rottide, rooste ja veel millegi tehnitsistliku järele.

      „Vaata üks tool endale,” viipas ülemjuhataja seina poole, kus seisid reas kuskilt aulast kohale toodud puust istmed. Neid ühendav pruss oli katki saetud.

      Mihkel võttis endale tooli, tõstis selle laua juurde ning istus. Siis tundis ta ülemjuhatajas ära Lauri.

      „Kuidas läheb, komandör?”

      Teise karmid mustad juuksed ulatusid otsapidi otsmikule. Lauri oli kõhnemaks jäänud, näojooned olid muutunud sügavamaks, kuid habe oli korrektselt aetud.

      „Sitasti.”

      „Arvata on. Kanna ette. Jää istuma.” Lauri põimis mõlema käe sõrmed ühte, toetas käed lauale ning vaatas Mihklile otsa. Ta pilk oli mõtlik ning rahulik.

      Mihkel kandis ette.

      „Ilmaasjata tõite nad kaasa…” Lauri ohkas. „Suitsu tahad?” Mihkel võttis sigareti vastu ning Lauri tõstis lauale moosipurgi, mis oli pooleldi konisid täis.

      „Me oleme seda näinud… Täna hommikul juba kaks korda. Jälle uus leiutis. Loodame, et nad selle asemel varsti jälle midagi uut proovivad… Sest sellega saaksid nad meid igalt poolt välja kõrvetada. Ma ei tea, kas nad on seda taibanud.”

      Nad tegid vaikides suitsu.

      „Vii nad matmispaika. Ma teen päevakäsu, nagu ikka. Seltsimehed langetavad leinas pea. Sa ära ennast süüdista. Sa ei teinud midagi valesti. Tegelikult oleks meie asi olnud sind hoiatada, et selline asi on välja ujunud, aga nagu ma ütlesin, on see tänahommikune uudistoode…”

      Mihkel toetas kukla vastu külma betooni. Uudistoode. Igal hommikul tuleb uudistoode. Ela nagu pesupulbrireklaamis.

      „See vaguni asi, see on ka teada. Ma näitan sulle midagi… Mitja!” Lauri pööras ennast vasakule lahtise ukse poole, selle piida varjust vaatas välja prillidega pea. „Näita seltsimehele rotti.”

      „Kohe…”

      Kostsid arusaamatud hääled, siis veeres uksest välja ratastool. Selles istus noormees, suured prillid ninal, ning hoidis käes läbipaistva vedelikuga täidetud purki. Nõus ujus midagi. Mihkel sai aru, mis oli selle paiga kolmas lõhnakomponent. Formaliin.

      „Mitja Monteagudo, minu R&D… Vaata seda elukat.”

      Ratastool veeres lähemale. Istuja alakeha kattis roosade kassikeste ja koerakestega flanellist tekk. Nähtavasti lõppes keha kuskil põlvede kandis. Mihkel sirutas käe ja võttis purgi enda kätte.

      Purgis ujus pikuti poolitatud rott, siseorganid kenasti näha. Isegi Mihkel sai aru, et normaalse rotiga polnud seal midagi ühist… Lihaskimbud ja mingid arusaamatud põiekesed reas, nagu kaelakee. Ja siis veel mingi näsajas asi.

      „Misasi