13 talvist hetke. Kristjan Sander

lõppes, karjumine ja vilekoor tõusid väikese saali laeni ja tahtis seda taladelt nihutada. Miski pühkis Mihklil üle näo, ta lõi silmad lahti. Keegi lehvitas otse nende ees suure musta lipuga.

      Lava oli korraga tühjaks jäänud, siis ronisid uued tüübid eesriiete tagant välja.

      „Mis ajast Kaaren tuubikute soojendusbänd on?” küsis Mihkel.

      Zoja krimpsutas nägu. „Lähme minema?”

      „Lähme.”

      Fuajeesse tuli väljast kõvasti uut rahvast, roosas kampsunis piletimüügitädidel olid käed tööd täis. Kui nad väljapoole trügisid, vaadati neid imelike nägudega.

      Parki oli sugenenud hämarust, soojad varjud liikusid puude vahel ja rippusid kruusastel radadel. Taevast aga valgustas veel kauge päevatera. Päevakuumus oli kadunud ja kõik ümberringi lõhnas, palju paremini, kui Mihkel tükil ajal oli tundnud. Ta võttis Zojal ümbert kinni ja vaatas talle otsa, kuid tüdruku nägu oli pilves.

      „Ma vist lähen koju ära,” ütles Zoja. „Helistame.” Ta vabastas ennast õrnalt poisi käsivartest.

      Mihkel jõllitas teda hetke ja kordas: „Helistame.”

      Tüdruk naeratas talle, astus kaks sammu tagurpidi, lehvitas, pööras ümber ja läks.

      25.06.199…

      Öösel ei juhtunud midagi.

      26.06.199…

      Zoja oli just Piritalt tagasi jõudnud, kui keegi uksekella laskis.

      Üldiselt ei tulnud tänasest päevast suurt midagi välja. Mingi ohmu oleks ta Kose vahel äärepealt alla ajanud, järsus kurvis enne silda. Evelin jättis randa tulemata ja Heidi virises. Zoja ei kannatanud virisemist ka siis, kui virisesid paremad sõbrannad. Säh sulle puhkust!

      Ja hetk tagasi oli helistanud vend ja tahtnud raha laenata. Zoja saatis ta pikalt. Omal ajal Itaalia kloostrites olid sellised sahtlid, kuhu sai soovimatu lapse jätta. Võibolla on mõnes kloostris sahtli kõrval ka üks tubli post, mille külge soovimatu vend köide panna.

      Ta laskis uksekellal tiriseda, riputas ujukad ning rätiku häirimatus rahus rõdule kuivama ja läks siis avama.

      Ukse taga seisis Agu veinipudeliga. „Tere, kas võib korraks sisse astuda?”

      Zoja oli nii üllatunud, et ei osanud hetke jooksul midagi kosta. „Jaa…” ütles ta siis. Agu ulatas talle pudeli.

      „Millest selline mõte?”

      „On sul midagi selle vastu, et klaas veini juua?”

      „Ei… Aga kust sa selle peale tulid?”

      „Mõte leidis minu. Mihklit pole siin?”

      „Pole. Ta ei ela siin.” Huvitav, mõtles Zoja, kas ta läheb nüüd minema.

      „Mult osteti täna esimene lugu ära,” selgitas Agu. „Veidike võiks tähistada. Ma otsin kedagi, kellega oma tagasihoidlikku seltskonda jagada.”

      „Lugu?”

      „Teaduslik fantastika. Ma üritan ulmet kirjutada,” selgitas poiss veidi häbelikult.

      Zoja naeratas. „Tule, otsi, mis muusika sulle meeldib. Ma toon avaja ja klaasid.” Lõppude lõpuks kulus natuke lahutust ju praegu väga ära. Ja pealekauba oli vein valge. Talle meeldis valge vein palju rohkem kui punane.

      Köögis kuulis tüdruk, et Agu pani käima Leonhard Coheni. Ta torkas pudeliavaja tagataskusse, kogus ühe käe sõrmede vahele klaasid, noa ja alustassi juustuga, võttis teise kätte pudeli ja tüüris tuppa.

      „Tee lahti.” Ta istus teise kõrvale ja toetas selja vastu seina. Agu tegi lahti ja valas välja. Nad rüüpasid, vein oli magus, aga samas mingisuguse mõrkja allmaiguga, mis moodustas kokku päris huvitava koosluse.

      „Millest su lugu rääkis?”

      Agu vaatas mõtlikult lakke. „Maailma lõpust… Kujuta ette, et kuskil on metsa sees üks küla. Selline täielik kolkaküla, kus enam suurt kedagi ei ela, paar vanamutti ainult. Noh, seal külas aga on maailma lõpp… Ühesõnaga, mingi sopistus või asi, mis meie tavalisest ruumist välja ulatub. On üks vene kirjanik, Abramov, too kirjutas päris palju sellistest. Oled võibolla lugenud?”

      „Ei ole.”

      „Noh, tol Abramovil olid sellised lood, mingid ruumikotid ja sellised asjad, tegelane nägi metsa ja majakest, läks siis maja taha metsa kõndima ja jõudis alati majani välja. Sellest on muidugi paljud kirjutanud. Ma muide väidan, et selline kott on jama, kustkohast sinna õhku ja valgust tuleb ning üleüldse peaks kogu universumi gravitatsioon sealt kõik välja imema, isegi kui kott ise millegipärast stabiilne oleks… Sellepärast on minul tunnel või õigemini terve labürint, nagu tegelane avastab. Seal on igasugused naljakad efektid, tegelane sirutab käe välja ja koputab sellega iseendale selja tagant õlale – nii kitsas ruum, et ta täidab selle ise peaaegu tervenisti ära.”

      „Ja kuidas lugu lõpeb?”

      „Seal kuskil sügavustes kohtub peategelane millegagi, mis nagu on elus ja nagu ei ole ka. See asi ehitab ise oma elukeskkonda, Labürinti siis, järjest edasi…”

      „Päris huvitav.” Nad rüüpasid veini ja näksisid juustu peale.

      Vastu akent lendas kopsti! suur sinine porikärbes, kes ennast seni kuskil varjanud oli, ja hakkas seal sumisema. Zoja pidas talle ajalehega jahti.

      „Agu,” küsis ta siis. „Kas sa oled kuulnud, et inimesed ühel ajal ühesugust und näeks?”

      Agu kruvis kulmud juuksepiirile ja vastas, et seda tuleb aegajalt ette. Tuleb isegi seda ette, et kaks inimest satuvad unes ühte kohta ja mõlemad mäletavad seda hommikul. Marquezel on sellest jutt, „Sinise koera silmad”, hea jutt, kuid selliseid asju juhtub tegelikkuses ka.

      „See tegelane, kes hüppas, mäletad? Sellele meeldis ka Cohen,” rääkis Agu. „Kui ta sõjaväest koju sai, kohtas mingit Meelist, kes ta sigma-jooga ringi juhendajaks kutsus. Meelist ei huvitanud metalliga äritsemine, suhkruvati keerutamine, autode ülestagumine ega muud kooperatiivitegevused. Nad kandsid riituste ajal hõbepaberist korkidest keesid, tead küll, hapukoorepurkide ja piimapudelite korkidest.

      Kui Sven esimest korda vaatama läks, hüppas ta kolmanda korruse aknast välja. Seejärel selgitas ta kuulajatele, et kõige olulisem on mitte karta. Hirm paneb inimese rabelema ja rabeledes kukutakse ennast sodiks. Siis laotas ta maha maadlusmati ja näitas kõigile, mismoodi tuleks libedal tänaval kukkuda. Umbes pooled püüdsid seda järele teha. Lõpuks küsis üks tütarlaps temalt, mitu korda päevas ta mediteerib. „Ma mediteerin ka praegu,” vastas Sven napilt ja pälvis üleüldise imetluse.

      Järgmisel korral registreerus viis uut huvilist ja Meelis võttis üles koosolekuruumi seinte dekoreerimise teema. Seinad tuli katta pudelikorkidest vanikutega. Sven rääkis, mis juhtub selgroo kompressioonimurru korral ja kuidas see kukkudes tekib. Uued liikmed tahtsid näha, kuidas ta aknast välja hüppab. Ta hüppas. Üks ruudulises pintsakus suurte vuntsidega isik vahtis teda nagu ilmailmet. Meelis täiendas tema juttu sellega, et inimese väliskõrv on lootekujuline ning selle tagumist kumerust läbiv energiakanal on selgrooga seotud.

      Ülejärgmisel korral veetsid nad kogu aja pudelikorke niidi otsa ajades. Piimakombinaadi auto oli neid terve koorma kohale toonud. See oli ruudulises pintsakus isiku panus ühisesse ettevõttesse. Kunagi hiljem, kui jüngrid olid „Elu Sõnasse” ümber kolinud, rääkis Meelis, et kilo alumiiniumi maksis mustal turul tookord 15 rubla.”

      Zoja naeris. „On sul ka sõbrad. Kustkohast sa tead, mis nad seal rääkisid?”

      „Ma käisin ise kuulamas,” vastas Agu rahulikult.

      Uksekell helises korraks, törtsti. Zoja läks ja tegi lahti. Trepikojas seisis Mihkel.

      „Nii, joote,” ütles ta, kui tuppa astus. Ta oli kuidagi imeliku näoga.

      „Ühined meiega?” päris Agu vastu.

      „Parem