13 talvist hetke. Kristjan Sander

et ta ei kasuta seda, ei kasuta. Soomustransportööriga käidi külades naiste järel, kümme aastat oli ta sõjas ja siis käisid kindralid tema käest nõu küsimas.

      „Mis auaste sul on?” küsis Mihkel vahele ning Roma jäi hetkeks vait ja vahtis tühja pilguga, nagu endine tennisemängija, kellelt ta kunagist edetabelikohta küsitakse. Kohmas siis: „Major olen,” ja kallas kolmanda topka. Siis andis ta Mihklile kätt ja küsis, et on tal ju kõva käsi, Mihkel surus tõsiselt kämmalt, mille külmas veedetud ööd ja alkohol olid laiaks, paksunahaliseks ja tuimaks muutnud, ja ütles, et mehekäsi on mehekäsi.

      Sellest allikast polnud enam midagi loota. Mihkel ütles, et peab kodunt ära minema ning manööverdas Roma uksest välja. Märja pesu nõudis too neljanda kilekotiga kaasa, ütles, et teab, kus seda kuivatada. Mihkel tõmbas ukse sneprisse ja andis raugale trepikojas kätt.

      „Ehk näeme veel.”

      Roma ajas ennast sirgu, võttis ta käe nagu mingi väga väärtusliku asja pihku, ütles: „Aitäh!” ning üritas mehiselt suruda.

      See kukkus võrdlemisi mannetult välja.

      II OSA

      Neljas hetk

      Ei tunne mind ära sa, emake?

      Poiss olin, kui viidi kaugele.

      Tulen tagasi vanamehena…

      Viktori sõrmed panid kitarri kolmel keelel nutma.

      „Mängi midagi lõbusamat,” ühmas Andrus.

      „Ei, las olla.” See oli Jaak. Jack, nagu ta ise ennast nimetas.

      Jõe taha mind siiski ei viidud,

      hauda ei pidanud kaevama…

      Mihkel tuli sisse. Koos temaga tuli uksest pahvakas külma õhku.

      „Miks sa alati pätilaule mängid?”

      Viktor vaatas üles. „Miks mitte?”

      „Tõepoolest… Aga aeg on minema hakata.”

      Mehed ajasid ennast ahju ümbert püsti. Riietumiseks kulus kaks minutit.

      Rada viis harvade kaskede vahelt üle lumise tühermaa mikrorajooni poole. Kased olid imelikud, ilma külgoksteta – või siis olid need lihtsalt murdunud ja paljad, ladvatuttidega tüved järele jätnud. Soojak seisis otse keset uuselamurajoonide vahelist raba. Tont teab, milleks see sinna kunagi oli veetud.

      Raadio ärkas ellu, Mihkel kuulas, lülitas kanali ümber, kinnitas teate kättesaamist ning katkestas ühenduse. „Raudteel toimub mingisugune liikumine. Lähme uurime.”

      Salk muutis suunda. Valgetes maskeerimiskitlites olid nad kaugelt vaadates märkamatud. Paljugi oli muutunud alates sellest päevast, mil Mihkel oli imestanud onu Roma meeste eklektilise väljanägemise üle. Luiged olid õppinud vastu tulistama. Ja nemad ennast varjama. Ja pärisperemehed olid veel sügavamale maa alla pugenud. Lumi muutis kunagi raudtee äärde veetud prügihunnikud tillukesteks valgeteks küngasteks.

      Nad heitsid pajupõõsaste vahele kõhuli ning Mihkel võttis välja binokli.

      Raudteel toimus tõepoolest midagi veidrat. Kaugemas otsas säras külm helevalge pilv, rööpad hajusid sellesse. Eespool sõitis edasi-tagasi kallurvagun, kadudes vahel otsapidi hiilgavasse hämusse, vahel möödus vaatlejatest, mürtsutades sisse kokkupandavasse plekist angaari. Mõnikord jõnksutas masin viiekümne meetri pikkusel jupil edasi-tagasi, mõnikord kihutas depoo poole täiskiirusel, nagu tahtes seda maa pealt pühkida. Jäi arusaamatuks, milline jõud vagunit liigutas, kuid selle veidral edasi-tagasi sebimisel polnud transpordiga vähimatki midagi ühist. Üks oli aga selge – ere valgus raudtee otsas sai kuuluda ainult luikedele.

      „Viktor ja Lendur, lähme angaari juurde. Andrus, Jaak, viieteist minuti pärast pange sellele valgele asjale litter ära. Kuni kustub.”

      Kolm kogu hakkasid pajupõõsaste vahel edasi roomama. Mihkel ei kartnud, et neid märgatakse. Luik seisis sellest kohast, kus nad raudteele lähenesid, mitmesaja meetri kaugusel.

      Raudteetammi all võsas vaatas Mihkel käekella. Ajamõõtja näit lähenes aegamööda tärminile, mille ta Andruse jaoks määranud oli. Samal ajal pirises kuskil tüütu mõttevirv nagu kärbes. Miski segas. Midagi oli valesti.

      Kunagi, kui ta lapsena käis Maardu raudteel ronge vaatamas, oli ta samamoodi raudtee ääres võsa veeres lamanud. Vagunirattad olid pea kohal tagunud ning ta oli põse vastu maad litsunud, et tunda, kuidas see väriseb. Ronge ta tundis.

      Praegu oli midagi valesti.

      Vagun sõitis mürinal otse nende pea kohalt läbi. „Vagunit mitte puutuda. Sihtmärgiks on depoo.”

      Aeg hakkas täis saama. Mihkel surus käed lumme ning roomas raudteetammist üles. Vagun veeres otse pea kohalt mööda, Mihkel litsus ennast hange, peenike helbepihu tungis suhu ja ninna, kuid siis oligi ta juba angaari nurga juures. Ta sikutas seljakoti järele, kobas selle lahti ja tõmbas välja lõhkelaengud. Kruviaukude read lainelises plekis tähistasid angaariribisid. Minöör roomas seinaäärt mööda edasi, tõmbas tagumise nurga juures kotisuu kinni ja roomas alla kraavi. Nüüd tuli vaid kaugemale saada. Aeg oli peaaegu läbi, kuid ükski närv ei liikunud. Irratsionaalne tunne, nagu ta oleks kõike seda ja veel sada korda enam kunagi juba teinud, pani Mihkli liikuma automaadi täpsusega. Teiste juurde tagasi jõudis ta kümme sekundit enne määratud aega.

      Andrus oli täpne nagu vanatüdrukust raamatupidaja. Täpselt kell veerand lõi „Nõela” väljatulistamine lamajail kõrvad korraks lukku. Hele pilv paiskus pimestavate kübetena laiali, kuid selle keskel pöörles miski, nagu veekeerise sügavik, vagun jäi kuulmekilesid rebiva kriisatusega seisma ja hetkelises vaikuses kuulis Mihkel äkki selgesti Lenduri häält: „Sa raisk…” Valgus muutus äkki talumatult intensiivseks, seal, kuhu oli enne kadunud raudtee, lõõmas nüüd justkui uus päike. Mihkel surus näo kätesse ning ootas, siis kõlas järgmise „Nõela” prahvatus, ja veel üks… Andrusel ja Jaagul oli olnud kolm raketti. Ta tõstis pea ning kiikas depoo poole. Teisel pool leegitses valgus endiselt, Mihkli ees laius mustvalge maastik silmipimestavalt ereda lume ning pajuvõsast langeva musta, ülikontrastse varjudevõrguga. Angaari vari oli kui tükk ööd, mis kuidagi sinna sattunud. Niimoodi võiks kõik välja näha, kui atmosfäär äkki kaoks ja päikesekiiri enam miski ei murraks või hajutaks. Silmad lõid seda pilti vaadates justkui tuld täis, ta kissitas, nii palju kui suutis, kuid ikkagi oli hiilgus talumatu.

      Mihkel kobas käega raadiosütikut, tõmbas antenni välja ning pööras lülitit.

      Plahvatused lennutasid õhku lume-, mulla- ning kivikestesambaid, plekk-kate krääksus, ragises ning põrises tuhandel eri moel, lööklaine paiskus lamajaist lumepilvena üle, kõrgele paiskunud sodi pilv mattis mõneks hetkeks vaate täielikult, siis hakkasid puruksrebitud plekktahvlid, vigastatud talad ja ärarebitud isolatsioonikihid tükati jälle paistma. Hoone seinas haigutasid rebenenud servadega augud – ülevalgustatud maailmas olid need nagu väravad avakosmosesse. Siis muutus nende värv mustast halliks, varjud vaheldusid nagu virvendus rikkis mustvalge teleka ekraanil ning kulus mõni sekund, enne kui Mihkel taipas, et sees põleb midagi, kuid kahjutule valgus ei saa tolle jäise lõõma vastu, mis kogu stseeni ikka veel üle ujutas.

      Angaari seinad justkui paisusid hetkeks, isolatsioon ja plekktahvlid rebenesid nagu aegluubis lahti ja lendasid laperdades eemale, võitleja surus ennast vastu maad ja pea kohal purustas eelmisest kümme korda võimsam lööklaine võsa, maa värises ning kohutav plahvatus lõi nad sekundi murdosa pärast kurdiks.

      Maailm muutus pimedaks.

      Ometi nägi ta, kui ettevaatlikult pead tõstis. Angaari asemel oli põlev rusukuhi, terastalad olid väljapoole paindunud. Purustatud depoo ees seisis tühi kallurvagun.

      Siis sai Mihkel aru, et hiilgav valgus raudteelõigu teises otsas on kustunud. Valguslöögist toibuvale pilgule näis normaalne päev esimeste hetkede jooksul hämarikuna.

      Seal, kus enne oli raudtee kadunud pimestavasse pilve, jooksid tumedad