Novelle. Edgar Allan Poe

asjaolud, millele ma ei arvanud endal õigust olevat vastu vaielda. Vend oli otsuse langetanud (nii ta mulle ütles), arvestades lahkunu tõve tavatut iseloomu, mõningaid arstide pealekäivalt ja tungivalt esitatud pärimisi ning perekonna matmispaiga kaugust ja ohustatust. Ma ei salgagi, et meenutades tolle isiku kurjakuulutavat nägu, keda ma majja saabumise päeval trepil kohtasin, polnud mul mingit tahtmist vastu vaielda minu arust nii süütule ja täiesti loomulikule ettevaatusabinõule.

      Usheri palvel olin isiklikult talle abiks nende esialgsete matuste korraldamisel. Kui surnukeha oli kirstu asetatud, kandsime selle kahekesi ilma võõra abita alla puhkepaika. Kelder, kuhu me kirstu asetasime (võlvialune oli nii kaua avamata seisnud, et tõrvikud, umbses õhus vaevu hingitsedes, ei lasknud ümbrust lähemalt uurida), oli väike, rõske ja ilma igasuguse valguse juurdepääsuta; see asus väga sügaval otse maja selle osa all, kus oli minu enda magamistuba. Ilmselt oli seda kaugetel feodaalaegadel halvemal juhul kasutatud vangikongina, hiljem aga püssirohu või mõne muu kergesti süttiva aine panipaigana, kuna osa põrandat ja kogu pika keldrisse viiva võlvkäigu seinad olid hoolikalt kaetud vaskplaatidega. Massiivne rauduks oli samal viisil pantserdatud. Oma tohutu raskuse tõttu krigises see hingedel liikudes erakordselt teravalt.

      Asetanud oma kurva kandami selles jubedas paigas leiduvaile pukkjalgadele, nihutasime kõrvale veel kinni kruvimata kirstukaane ja silmitsesime seeslamaja nägu. Õe ja venna rabav sarnasus torkas mulle nüüd esimest korda silma ning Usher, võib-olla aimates mu mõtteid, pomises mõne sõna, millest taipasin, et lahkunu ja tema olid kaksikud ja et nende vahel oli alati valitsenud sümpaatia, mida on raske mõista. Ent me pilgud ei peatunud kuigi kaua surnul – tema nägemine ajas hirmu peale. Haigus, mis neiu otse nooruse õitseeas hauda viis, oli jätnud, nagu ikka rangelt kataleptilist laadi tõbede puhul, rinnale ja näole otsekui pilkeks nõrga õhetuse ning huultele selle kahtlustäratavalt püsiva naeratuse, mis surma puhul mõjub nii kohutavalt. Asetasime kaane tagasi ja kruvisime kinni, ning lukustanud raudukse, ronisime vaevaliselt peaaegu sama süngetesse tubadesse maja ülapoolel.

      Ent kui mõned päevad täis kibedat kaotusevalu olid möödunud, võis sõbra häiritud vaimuseisundis märgata olulist muutust. Ta käitus hoopis teisiti kui varem. Ta ei tegelnud enam endiste huvialadega ja näis need unustanud olevat. Ebaühtlasel sihitul sammul kõndis ta kiirustades toast tuppa. Tema niigi kahvatu nägu oli muutunud lausa tontlikult kaameks – silmade sära aga oli täielikult kustunud. Seni oli ta hääl kõlanud puhuti kähisevalt, nüüd aga kostis tema sõnadest enamasti mingit kohutavat hirmuvärinat. Oli hetki, kus arvasin, et ta pidevalt elevil vaim maadleb mingi rusuva saladusega, mille avaldamiseks ta vajalikku jõudu püüab koguda. Samas jälle olin sunnitud kirjutama kõike hullumeelsuse seletamatute tujude arvele, sest nägin teda pikki tunde ülima tähelepanuga tühjusse vahtivat, just nagu kuuleks ta mingit kujuteldavat häält. Pole ime, et ta seisund mind hirmutas, mind nakatas. Tundsin, kuidas tema fantastiline, aga erutav ebausk aegamisi ning järjekindlalt mulle pöörast mõju hakkas avaldama.

      Seitsmendal või kaheksandal päeval pärast leedi Madeline’i keldrisse paigutamist, kui olin hilja õhtul voodi heitnud, kogesin eriti teravalt seesuguste tunnete täit jõudu. Uni oli põgenenud mu aseme äärest – tunnid aga kulusid ja kulusid. Püüdsin mõistusega jagu saada mind vallanud närvilisusest. Katsusin endale sisendada, et kui mitte kõik, siis paljugi sellest, mida tundsin, oli tingitud ahistavast mõjust, mida avaldasid toa sünge mööbel, tumedad ja räbaldunud draperiid, mis tõusva tormi iilidest liikuma piitsutatud, seintel hooti edasi-tagasi õõtsusid ja voodipostide ümber rahutult kahisesid. Aga mu pingutused jäid asjatuks. Värin, mida ma ei suutnud alla suruda, läbis mu keha, ning lõpuks rõhus luupainajana mu südant täiesti põhjendamatu hirmuärevus. Raputades selle raskelt hingeldades endast maha, ajasin end patjadel istukile ning puurides pilgu toa tihkesse pimedusse, jäin kuulatama – justkui kihutanuks mind tagant mingi vaist – vaikseid ja ebamääraseid hääli, mis tormihoogude vaibudes kostsid pikkade vaheaegade järel teab kust. Vallatud tugevast, seletamatust, ent talumatust hirmutundest, tõmbasin kiiruga riided selga (sest tundsin, et ei saa sel ööl enam uinuda) ning püüdsin end oma haletsusväärsest seisukorrast sellega üles virgutada, et hakkasin toas kiiresti edasi-tagasi kõndima.

      Olin teinud vaid paar ringi, kui kerged sammud kõrvaltrepil mu tähelepanu köitsid. Sain peagi aru, et need olid Usheri omad. Hetk hiljem koputas ta tasakesi mu uksele ning astus, lamp käes, tuppa.

      Nägu oli tal, nagu ikka, koolnukahvatu, lisaks sellele aga paistis mingi hullumeelne rõõm ta silmadest, mingi silmnähtavalt ohjeldatud hüsteeria kogu ta olekust. Ta ilme kohutas mind – ometi oli mis tahes parem üksindusest, mida ma nii kaua olin talunud, ning Usheri kohalolek oli mulle suureks kergenduseks.

      „Ja sa pole näinudki?” küsis ta äkki, kui oli mõne hetke vaikides ringi vahtinud, „sa pole siis näinudki? – Oota, kohe näed.” Seda öeldes ruttas ta lampi hoolega varjates ühe akna alla ning tõmbas selle tormile valla.

      Tuppa sööstev vihane rajuiil peaaegu tõstis meid õhku. Öö oli tõesti tormine, aga karmilt kaunis ning kummaliselt ainulaadne oma märatsemises ja ilus. Tuulispask oli nähtavasti meie lähedal jõudu kogunud, sest tuul muutis tihti ja järsult oma suunda, ning kuigi pilved (mis rippusid nii madalal, et lausa rõhusid maja nurgatorne) olid ebatavaliselt tihedad, nägime siiski, kuidas nad nagu elusolendid kiiruga igalt poolt kokku tormates üksteise vastu lendasid, ilma kaugusse hajumata. Ma ütlen, et isegi nende ebatavaline tihedus ei takistanud meid seda nägemast – ometi ei silmanud me kordagi kuud ega tähti, samuti polnud ühtegi välgusähvatust. Aga üleskihutatud raskete pilvelaamade alumised pinnad, samuti kõik maapealsed asjad meie ümber hõõgusid ebaloomulikus valguses, mida hoovas nõrgalt helenduvast ja selgesti nähtavast gaasjast leitsest, millesse loss oli mähkunud.

      „Sa ei tohi – sa ei või seda vaadata!” ütlesin ma võbisedes Usherile teda väevõimuga õrnalt akna alt tooli juurde talutades. „See, mis sind segadusse viib, pole midagi muud kui päris tavalised elektrilised nähtused – võib aga ka olla, et need kogu oma tontlikkuses pärinevad mägijärve mürgistest aurudest. Paneme akna kinni – õhk on jahe ja ohtlik su tervisele. Siin on üks su lemmikromaane. Mina loen ja sina kuulad, ning niiviisi saadame selle koleda öö koos mööda.”

      Vanaaegne köide, mille olin kätte võtnud, oli Sir Launcelot Canningi „Meeletu kurbtus”, aga ma olin nimetanud seda Usheri lemmikuks pigem nukralt naljatades kui tõsiselt, sest õieti peitub tema pentsikus ja puises sõnaohtruses vähe seda, mis võinuks huvitada mu sõbra kõrgelennulist ja paleuslikku vaimu. See oli aga ainuke käepärast võtta raamat ja ma hellitasin nõrka lootust, et hüpohondrikut valdav erutus leiaks ehk leevendust (sest vaimuhaiguste ajalugu kubiseb samasugustest anomaaliatest) koguni sellest ääretust tobedusest, mida kavatsesin lugema hakata. Kui oleksin võinud otsustada pöörase elevuse järgi, kuidas ta jutustust kuulas või kuulavat näis, oleksin võinud end oma plaani puhul õnnitleda.

      Olin jõudnud lugemisjärjega tuntud kohani, kus „Kurbtuse” kangelane Ethelred, kes asjatult on püüdnud heaga üksiklase osmikusse pääseda, hakkab sinna väevõimuga sisse tungima. Siinkohal, olgu meenutatud, kõlab jutustus niimoodi:

      „Ning Ethelred, kes oli loomult vapper ja nüüd liiatigi joodud veini väest jõudu saanud, ei mallanud enam üksiklasega, kes tõtt-öelda oli kangekaelne ja õel, läbirääkimist pidada, vaid tundes vihma õlgadele langevat ja kartes tormi puhkemist, tõstis oma oganuia ja lõi ukse plankudesse kiiresti augu, kuhu sai pista soomuskindas käe, millega ta nüüd tugevasti sikutades kõik puruks kiskus ja rebis, nii et müra, mida tekitas kuiv õõnsalt kõmisev puu, hirmuäratavalt läbi terve metsa kaikus.”

      Selle lause lõpus ma võpatasin ning jäin hetkeks vait, sest mulle paistis (kuigi ma samas leidsin, et mu erutatud kujutlusvõime oli mind petnud) – mulle paistis, et kustki lossi kaugest otsast kostis ebaselgelt kõrvu mingi heli, mis oma täpse sarnasuse tõttu oli nagu kaja (muidugi mõista summutatud ja tuhm kaja) sellest purustamisest ja rebimisest, mida Sir Launcelot nii üksikasjalikult oli kirjeldanud. Kahtlemata äratas mu tähelepanu üksnes asjaolu, et hääl just sel hetkel kostis, sest aknaraamide lõgisemise ning kogu selle müra juures, mida tegi üha valjenev torm, ei olnud selles helis iseenesest midagi, mis oleks võinud mind huvitada või häirida. Jätkasin lugemist:

      „Tapluses