Novelle. Edgar Allan Poe

28 1813 – ja see on mõneti tähelepanuväärt kokkusattumus, sest see päev on minu sünnipäev.

      Võib tunduda kummaline, et hoolimata ängistusest, mida põhjustas Wilsoni rivaalsus ja ta talumatult vastakas vaim, ei suutnud ma teda täielikult vihata. Muidugi läksime peaaegu iga päev riidu, kusjuures võidupalmi avalikult minule loovutades õnnestus tal mingil kombel mulle mõista anda, et tegelikult väärinuks seda tema; aga teatav uhkusetunne minu ja tõeline väärikus tema poolt hoidsid meid kogu aeg nii-öelda diplomaatilises vahekorras, kuigi me meelelaadis oli mitmeid tugeva vaimusuguluse märke, mis võinuks minus äratada tundeid, mida võib-olla üksnes antud olukord takistas sõpruseks küpsemast. Tõepoolest on raske määratleda või isegi kirjeldada minu tegelikke tundeid tema vastu. Neis oli pisut pirtsakat vaenulikkust, mis polnud veel vihkamine, pisut lugupidamist, veel rohkem austust, palju hirmu ja äraarvamatul hulgal kohmetut uudishimu. Hingetundjale pole tarvis lisada, et olime Wilsoniga lahutamatud kaaslased.

      Kahtlemata pööras meie kummaline vahekord kõik mu rünnakud Wilsoni pihta (ja neid oli palju, küll avalikke, küll varjatuid) nöökimiseks või vembumängimiseks (pelgalt naljana valu tehes), kui et lasknuks neil tõsisemaks ja otsustavamaks vaenuks kasvada. Mu seda laadi ettevõtmised polnud aga sugugi ühtviisi edukad, isegi kui plaanid olid teravmeelselt sepitsetud, sest mu nimekaimu iseloomus peitus palju seda tagasihoidlikku ja vaikset kangust, tal puudus igasugune Achilleuse kand ja seetõttu, nautides küll omaenese naljade teravust, ei lasknud ta iseennast välja naerda. Ma leidsin tal ainult ühe haavatava koha ja seda, küllap mingist haigusest johtunud omapära, säästnuks iga minust vähem ummikusse aetud vastane – mu rivaalil oli mingi kõneorgani kahjustus, mis takistas tal häält üle tasase sosina tõstmast. Seda puudust ei jätnud ma ära kasutamata.

      Wilson tasus mitut moodi tagasi; üks narrimise viis häiris mind aga eriti. Kuidas ta esimest korda üldse ära tabas, et nii tühine asi mind pahandab, see on mulle tänini mõistatuseks, aga kord selle avastanud, hakkas ta mind pidevalt sellega ärritama. Olin alati tundnud vastumeelsust oma lihtlabase perekonnanime ja üpris tavalise, kui mitte lausa plebeiliku eesnime vastu. Need sõnad olid mürk mu kõrvadele; ja kui mu saabumise päeval ka veel teine William Wilson kooli tuli, olin ma ta peale vihane, et ta seda nime kandis, ja nimi ise oli mulle kahekordselt vastik, kuna seda kandis keegi võõras, kelle tõttu seda nüüd kahekordselt kordama hakatakse, kes ise pidevalt mu lähedal hakkab viibima ja keda kooli tavalises rutiinis paratamatult selle vastiku kokkusattumuse tõttu minuga segi hakatakse ajama.

      Iga asjaolu, mis kuidagi vihjas sarnasusele, olgu moraalsele või füüsilisele, mu rivaali ja minu vahel, aina süvendas sel teel tekkinud pahameelt. Tollal polnud ma veel avastanud tähelepanuväärt fakti, et olime ühevanused, aga ma nägin, et olime ühepikkused, ning märkasin, et olime isegi välise kuju ja näo poolest erakordselt sarnased. Mulle tegi tuska ka kõrgemates klassides leviv kuuldus meie sugulusest. Ühesõnaga, miski ei suutnud mind tõsisemalt, sügavamalt häirida (kuigi ma seda piinliku hoolega varjasin) kui vihjed sarnasusele meie meelelaadis, välimuses või seisundis. Õieti aga polnudki mul põhjust arvata, et meie sarnasus oleks kõne all olnud või et kaasõpilased seda üldse oleksid tähele pannud (välja arvatud see suguluseasi ja mis Wilsonisse endasse puutus). Et tema seda igas suhtes ja niisama teravalt märkas kui minagi, oli ilmne; et ta aga niisuguses olukorras suutis avastada ärritamiseks nii tulusa pinna – see tuleb panna, nagu ma juba eespool ütlesin, ta ebatavaliselt terase mõistuse arvele.

      Tema eesmärgiks oli viia mu matkimine nii kõnes kui ka liigutustes täiuseni; ning ta mängis oma osa suurepäraselt. Mu riietust oli kerge jäljendada, kõnnak ja üldine hoiak omandati raskusteta, hoolimata eelmainitud füüsilisest puudest, õnnestus tal isegi mu häält matkida. Valjemat häält tõsta ta muidugi ei püüdnudki, aga tämber oli sama; ja ta iseäralik sosin muutus mu hääle kajaks.

      Kui suuresti see oivaline portree (sest karikatuuriks ei saanud seda õieti nimetada) mind häiris, ei söanda ma nüüd öelda. Mind lohutas üksnes teadmine, et seda matkimist märkasin ilmselt mina üksi ja et mul tuli taluda ainult oma nimekaimu kõiketeadvaid ja kummaliselt sarkastilisi naeratusi. Rahul, et oli äratanud mu rinnas soovitud tunde, näis ta salajas itsitavat oma torke üle ega hoolinud, nagu talle iseloomulik, avalikust heakskiidust, mida vaimukas nipp oleks kergesti esile kutsunud. See, et kool tõesti ta plaane läbi ei näinud, nende täideviimist ei märganud ja temaga kaasa ei irvitanud, jäi mõistatuseks, mis mitu kuud mind ärevil hoidis. Võib-olla asjaolu, et ta matkimine alles iseäralik sosin muutus mu hääle kajaks. üha täiuslikumaks muutus, ei lasknud seda nii kergesti märgata, või veelgi tõenäolisem, et võlgnesin oma julgeoleku jäljendaja meisterlikkusele, kes, põlates välist vormi (mis portrees ongi kõik, mida nürimeelsed suudavad näha), andis edasi vaid originaali vaimu üksnes mulle vaatamiseks ja meelehärmiks.

      Olen juba rohkem kui ühel korral rääkinud vastikult patroneerivast hoiakust, mis ta minu suhtes võttis, ning sagedastest tüütutest sekkumistest minu asjadesse. Need sekkumised omandasid nõuande ebameeldiva iseloomu, mitte avaliku, vaid vihjatud või mõistaantud nõuande iseloomu. Võtsin nad vastikustundega vastu ning see tunne aina kasvas, mida vanemaks ma sain. Aga täna, kus sellest on möödunud nii palju aastaid, lubage mul olla ta vastu õiglane ja tunnistada, et ma ei suuda meenutada ühtki juhtumit, kus mu rivaali ettepanekud oleksid olnud ekslikud või rumalad, mis tema ebaküpse ea ja näilise kogenematuse juures olnuks loomulik; et vähemalt ta kõlblustunne, kui mitte ta üldised vaimuanded ja ilmalik tarkus, oli minu omast palju tugevam; ja et ma võinuksin täna olla parem ja seega õnnelikum inimene, kui ma oleksin sagedamini kuulda võtnud nõuandeid, mis olid kätketud ta tähendusrikastesse sosinatesse, mida ma tollal nii südamest vihkasin ja nii kibedasti põlgasin.

      Niiviisi muutusin tema vastiku järelevalve all äärmiselt tõrksaks ega varjanudki enam, et minu meelest oli ta ülbus lausa talumatu. Ütlesin juba, et meie esimestel ühistel kooliaastatel võinuksid minu tunded tema vastu kergesti sõpruseks kasvada, aga kuigi ta viimastel koolis veedetud kuudel kahtlemata enam nii pealetükkivalt ei käitunud, võis minu suhtumist temasse siis võrrelda juba lausa vihkamisega. Ühel juhul arvatavasti märkas ta seda ning seejärel vältis või tegi näo, nagu väldiks mind.

      Umbes samal ajal, kui ma õigesti mäletan, juhtus, et ma ühe ägeda sõneluse ajal, kui ta tavalisest vähem valvas oli ja oma loomusele võõra avameelsusega kõneles ja käitus, avastasin või arvasin avastavat ta hääletoonis, ilmes ja kogu olekus midagi, mis algul mind jahmatas, siis aga sügavasti huvitama hakkas, äratades hinges ähmaseid pilte varasest lapsepõlvest – ohjeldamatu segaste mälestuste tulva ajast, mil mälu ise polnud veel sündinudki. Ma ei oska paremini kirjeldada seda rusuvat tunnet kui öelda, et suutsin suuri vaevu raputada endast arvamuse, nagu olnuks ma mingil väga ammusel ajal – kunagi lõputu kauges minevikus – tuttav minu ees seisva inimesega. Kummatigi see pettekujutlus tuhmus niisama kiiresti, kui oli tekkinudki, ning ma mainin seda üldse vaid selleks, et piiritleda päeva, mil ma oma veidra nimekaimuga viimast korda kõnelesin.

      Päratus vanas majas oma lugematute soppidega oli mitu suurt omavahel ühendatud tuba, kus magas suurem osa õpilasi. Ometi oli seal (nagu on paratamatu nii plaanipäratu hoone puhul) palju pisikesi nurki ja orvi, mis olid põhiplaanist justkui üle jäänud ja mida dr Bransby majanduslik leidlikkus oli magamistubadeks kohandanud, kuigi neisse tillukestesse kambritesse mahtus elama vaid üksainus inimene. Üks niisugune pisike tuba oli Wilsoni päralt.

      Ühel õhtul, kui mu viies kooliaasta hakkas lõpule jõudma, kohe pärast eelnimetatud sõnelust, tõusin ma voodist, kui kõik olid unehõlma vajunud, ja hiilisin, lamp käes, mööda kitsaid käänulisi koridore oma magamistoast oma võistleja magamistuppa. Olin juba tükk aega plaanitsenud mängida talle üht tigedat vempu, millega ma aga seni polnud toime tulnud. Nüüd võtsin nõuks see plaan täide viia ning ta pidi tunda saama, kui suur on kurjus, mis mu hinge täidab. Jõudnud tema kambrini, läksin hääletult sisse, jättes lambi katte all ukse taha. Astusin sammu lähemale ning kuulatasin ta rahulikku hingamist. Veendunud, et ta magab, võtsin ukse tagant lambi ja lähenesin uuesti asemele. Voodit ümbritsesid tihedad kardinad, mis ma vastavalt oma plaanile aegamisi ja vaikselt kõrvale lükkasin, ja samal hetkel, kui heledad kiired magajat valgustasid, langes minu pilk tema näole. Ma vaatasin – ning otsekohe läbistas mu keha mingi kangestus,