Novelle. Edgar Allan Poe

seisid mõned Türgi diivanid ja idamaise kujuga kuldkandelaabrid, samuti säng – indiapärane mõrsjasäng, madal, läbini eebenipuust tahutud, ülal surilina meenutav baldahhiin. Kambri igas nurgas seisis püsti Luksori templi varemete vastast kuningate hauakambritest pärit graniitsarkofaag, iidne kaas täis igivanu skulptuure. Paraku tegi toa fantastiliseks peamiselt selle drapeering. Lausa hiiglaslikult, koguni ebaproportsionaalselt kõrgeilt seintelt rippusid ülalt kuni põrandani suurtes voltides rasked ja massiivsed gobeläänid, samast materjalist paistsid olevat ka põrandavaip, diivanite ja eebenipuust sängi katted, samuti voodi baldahhiin ja uhkeid voluute moodustavad kardinad, mis osaliselt akent katsid. See materjal oli kõige uhkem kuldbrokaat. Ebakorrapäraste vahedega katsid seda arabesksed figuurid, läbimõõdult umbes ühe jala suurused, õmmeldud riidele ronkmusta mustrina. Arabeskse ilme omandasid nad aga alles ühest kindlast punktist vaadelduna. Võtte abil, mis nüüdseks on õige tavaline, pärineb aga õieti juba väga kaugest antiikajast, oli neile antud muutlik välimus. Tuppa astujale paistsid nad lihtsalt peletistena; lähemale astudes see mulje taandus, ja sammsammult, sedamööda, kuidas külaline oma asendit toas muutis, nägi ta end ümbritsetuna üha uutest ja uutest tontlikest kujudest, mis kuuluvad normannide ebausupärimusse või kummitavad munkade süümepiinast vaevatud unenägudes. Seda viirastuslikku muljet suurendas tublisti tugev, kunstlikult tekitatud, pidev tuuletõmbus drapeeringute taga, mis muutis kõik võikalt ja rahutukstegevalt elavaks.

      Seesugustes saalides – niisuguses mõrsjakambris – veetsin koos Tremaine’i leediga meie abielu esimeste kuude õnnetud tunnid, ilma et mind miski oleks eriti rahutuks teinud. Et mu naine mu sünget meelelaadi kartis, et ta mu eest kõrvale hoidus ja mind eriti ei armastanud – seda pidin ma paratamatult märkama; see aga pigem vaid rõõmustas mind. Põlgasin teda lausa deemonliku ja ebainimliku vihaga. Mu mälestus lendas tagasi (oh, millise kibeda kahetsusega!) Ligeia, armastatud, ülla, ilusa, hauas puhkava Ligeia juurde! Meenutasin naudinguga ta puhtust ja tarkust, ta õilsat, taevalikku loomust, ta kirglikku, jumaldavat armastust. Nüüd lõpuks siis leegitses mu vaim täielikult ja vabalt, veel tulisemalt kui tema enda oma. Oopiumiuimast elevil (olin ma ju harilikult aheldatud selle uimasti kütkesse), hüüdsin öövaikuses või päeval kesk mäekurude varjulisi lohke vannutades ta nime, just nagu suutnuks ma oma innukas, pühalik-kirglikus ja hävitavalt palavas igatsuses lahkunu järele juhtida, tuua ta tagasi – ah, kas tõesti igaveseks? – hüljatud maapealsele rajale.

      Umbes meie teise abielukuu algul tabas leedi Rowenat äkiline haigus, millest ta aegamisi paranes. Laastav palavik muutis ta ööd rahutuks, ning oma segases pooluneseisundis sonis ta häältest ja liikumistest torntoas ja selle ümber, mille põhjuseks küllap oli tema enda haiglane kujutlusvõime või siis ehk toa viirastuslik mõju. Pikapeale hakkas ta paranema ja sai lõpuks täiesti terveks. Paraku möödus ainult vähe aega, kui teine, veelgi ägedam haigushoog ta uuesti tõvevoodisse heitis; sellest ta niigi nõrk konstitutsioon õieti enam ei toibunudki. Pärast seda olid haigushood õige ärevust tekitavat laadi ja veelgi ärevust tekitavamalt korduvad, trotsides nii tema arstide teadmisi kui ka nende suuri jõupingutusi. Tolle kroonilise haiguse süvenedes, mis ilmsesti teda liiga tugevasti oma võimusesse oli haaranud, et seda inimlike vahenditega saanuks välja juurida, panin paratamatult tähele ka tema närvilise ärritatavuse suurenemist ning erutatavust igast tühisest asjast, mis hirmuks põhjust andis. Ta rääkis jälle – ning nüüd veelgi sagedamini ja visamalt häältest – tasastest häältest ja veidratest liikumistest gobeläänides, millele ta varemaltki oli vihjanud.

      Ühel ööl septembri lõpu poole juhtis ta tavalisest ägedamalt mu tähelepanu sellele masendavale asjaolule. Ta oli parajasti ärganud rahutust unest, mille jooksul olin jälginud pooleldi mure, pooleldi ebamäärase õudusega tõmblusi ta kõhnunud näol. Istusin ta eebenipuust voodi ääres ühel India diivanil. Ta ajas end istuli ja rääkis tõsisel, vaiksel sosinal häältest, mida ta parajasti kuulis, mina aga kuulda ei suutnud, ja liikumistest, mida ta parajasti nägi, mina aga märgata ei suutnud. Tuul tuhises gobeläänide taga ja ma tahtsin talle näidata (mida, lubage tunnistada, ma täiesti ei suutnud uskuda), et need peaaegu segased häälitsused ja seinapealsete figuuride vaevumärgatavad muutused tulid vaid tavalisest tuuletuhinast. Aga surnukahvatus, mis ta nägu kattis, näitas, et mu pingutused teda rahustada oleksid asjatud. Ta näis minestavat, ühtki teenijat aga polnud kuuldekaugusel. Mulle meenus, kuhu oli pandud karahvin valget veini, mida arstid olid talle soovitanud, ja tõttasin üle toa seda tooma. Kui ma aga astusin suitsutuspanni valgussõõri, köitsid kaks jahmatamapanevat asjaolu mu tähelepanu. Tundsin, kuidas mingi kombatav, aga nähtamatu asi must vaikselt möödus, ning nägin, et kuldsel vaibal, just keset pillavalt säravat valguslaiku, mida heitis suitsutuspann, lamas mingi vari – nõrk, ebamäärane, imetaoline vari –, vari, mida võinuks pidada varju varjuks. Aga ma olin pööraselt elevil ülemäära tugevast oopiumiannusest ning ei pööranud sellele õieti tähelepanu ega rääkinud Rowenale midagi. Leidnud veini, tulin üle toa tagasi ja kallasin peekri täis ning hoidsin seda nõrkeva naise huultel. Ta oli nüüd pisut toibunud ja võttis ise peekri, mina aga vajusin kõrvalolevale diivanile ega pööranud temalt pilku. Siis ma kuulsingi aseme ligidal vaibal selgesti kergeid samme; ning hetk hiljem, just siis, kui Rowena hakkas veini huultele tõstma, nägin või ehk kujutlesin, et nägin, kuidas justkui mingist nähtamatust lättest langes õhust peekrisse kolm-neli suurt tilka säravat rubiinpunast vedelikku. Mina küll nägin – Rowena aga mitte. Ta rüüpas kõhklematult peekri tühjaks ning ma hoidusin talle rääkimast juhtunust, mida küllap mulle oli sisendanud naise kabuhirmust, oopiumist ja hilisest tunnist haiglaselt ülespiitsutatud elav kujutlusvõime.

      Ent ma ei saanud iseenda eest varjata, et kohe pärast rubiinpunaste tilkade langemist toimus naise haiguses kiire muutus halvema poole, nii et järgmisel, kolmandal ööl teenijate käed ta juba hauakambri jaoks valmis seadsid, neljandal aga istusin ma koos ta surilinasse mähitud kehaga üksinda samas fantastilises kambris, kuhu ta mõrsjana oli saabunud. Mu silme ees viirastusid oopiumiuimast esile kutsutud metsikud nägemused. Rahutul pilgul vahtisin toa nurkades seisvaid sarkofaage, draperiidel vahelduvaid kujundeid ning kirjude leekide väänlemist pea kohal rippuvas suitsutuspannis. Meenutades seiku ühest eelnenud ööst, langes mu pilk põrandale suitsutuspanni pimestava valgussõõri all, kus olin näinud vilksatamas nõrka varju. Aga enam seda seal ei olnud ning kergendatult hingates pöörasin pilgu asemel lebavale kahvatule ja kangestunud kogule. Tuhanded mälestused Ligeiast sööstsid läbi mu pea – ning mu südamesse tulvas metsiku jõuga kogu valu, millega olin vaadelnud teda niiviisi surilinasse mähitult. Öö edenes, aga ikka veel vahtisin ma Rowena surnukeha, rind täis kibedaid mõtteid sellest ainumast ja ülimalt armastatust.

      Võis olla kesköö, võib-olla ka varem või hiljem, sest ma polnud ajale tähelepanu pööranud, kui vaikne ja õrn, aga väga selge nuukse mind mõtisklusest üles ehmatas – tundsin, et see kostis eebenipuust voodilt – surivoodilt. Kuulatasin ebauskliku hirmu käes piineldes – aga heli ei kordunud. Pingutasin silmi, et avastada mingit liikumist laibas – aga märgata polnud kõige vähematki. Ent ma ei saanud eksida. Olin kuulnud seda häält, kui tahes nõrka, ning mu hing värahtas. Otsustavalt ja visalt neetisin oma pilgu surnukehale. Möödus mitu minutit, ilma et midagi oleks juhtunud, mis sellele saladusele võinuks valgust heita. Lõpuks oli ilmne, et põsed ja aukuvajunud laugude ahtad veenid olid kergelt, väga nõrgalt ja vaevu märgatavalt värvi omandanud. Kirjeldamatu õuduse ja hirmuga, mille jaoks surelike keeles puudub küllalt mõjus väljend, tundsin, kuidas mu süda löömast lakkas ja liikmed kangestusid. Ent kohusetunne sundis mind lõpuks ennast kokku võtma. Ma ei kahelnud enam, et olime oma ettevalmistustega liialt kiirustanud – et Rowena elas. Oli tarvis kohe tegutseda, kuid torn oli lahutatud kloostri sellest osast, kus elasid teenijad, ning viimastest polnud keegi kuuldeulatuses – mul polnud mingit võimalust neid appi kutsuda ilma mõneks minutiks toast lahkumata – seda ma aga ei söandanud teha. Püüdsin seepärast omal jõul ikka veel ligiduses viibivat eluvaimu tagasi kutsuda. Lühikese ajaga sai aga selgeks, et surmaseisund oli taastunud: värv kadus nii põskedelt kui ka silmalaugudelt, jättes maha marmorist veelgi kahkjama kahvatuse; surma tontlikus grimassis tõmbusid huuled veel enam kortsu ja pigistusid kokku; eemaletõukav rõskus ja külmus laotus üle terve surnukeha ning kohe kaasnes sellega kogu tavaline jäikus. Langesin võbisedes tagasi diivanile, kust mind nii jahmatamapaneval kombel oli üles äratatud, ning andusin surnut