Novelle. Edgar Allan Poe

vaimu, mille otsekui igiomane süngus hoovas lakkamatu nukrusetulvana kõigile kõlbelise ja füüsilise maailma esemeile.

      Igaveseks jäävad mulle meelde need pühalikud tunnid, mis me sel kombel Usheri Maja peremehega kahekesi veetsime. Ometi nurjuksid kõik katsed anda täpset ettekujutust kõigest sellest, millega me tema algatusel ja juhtimisel tegelesime. Mingi erutatud ja ülihaiglane paleuslikkus heitis kõigele oma väävlikarva helki. Usheri pikad improviseeritud leinalaulud jäävad igavesti mu kõrvu kõlama. Muu hulgas on mulle valusalt meelde sööbinud von Weberi meeletu viimase valsi19 veidralt moonutatud ja varieeritud meloodia. Maalidest, millest õhkus tema peent fantaasiat ja mis iga pintslitõmbega üha ebamäärasemaks muutusid, nii et see mind seda enam erutusest võbisema pani, et ma ei teadnud selleks mingit põhjust olevat, – neist maalidest (nii nagu nad praegu elavalt mu silma ees seisavad) oleks asjatu püüda välja tuua muud kui vaid väikest osa, mida kirjasõna suudaks hõlmata. Ta köitis ja hirmutas vaatajat oma äärmise lihtsuse, oma alasti mõttega. Kui eales üks surelik on maalinud ideed, siis on see Roderick Usher. Vähemalt minule minu toonases olukorras sisendasid need puhtad abstraktsioonid, mida see hüpohondrik oskas lõuendile kanda, lausa talumatult tugevat aukartust, millega ei saa võrreldagi tundeid, mis mind Fuseli20 kahtlemata eredaid, aga liiga konkreetseid fantaasiaid vaadeldes valdasid.

      Ühest sõbra viirastuslikust ideest, mis ei ole nii jäigalt abstraktne, saab sõnades mingi ähmase ja väga nõrga kujutluse anda. Väike pilt kujutas tohutult pika täisnurkse võlvialuse või tunneli interjööri: madalad seinad, siledad ja valged, ilma ainsagi konaruse või kaunistuseta. Mõningad lisadetailid andsid selgesti mõista, et too kelder asus tavatult sügaval maapinna all. Mitte kusagil kogu selle ulatuses polnud näha väljapääsu, samuti ei hakanud silma ühtki tõrvikut või muud kunstlikku valgusallikat; kummatigi voogas kõikjal ere kiirtemeri, mattes kõik tontlikku ja kohatusse hiilgusse.

      Rääkisin äsja kuulmismeele haiglasest seisundist, mille tõttu haigele oli talumatu igasugune muusika peale teatavate keelpillihelide. Võib-olla oligi tema musitseerimise fantastiline laad tingitud neist kitsastest piiridest, millesse ta end kitarri mängides surus. Tema impromptu’de tulist kergust ei saanud aga sellega seletada. Nii helidelt kui ka sõnadelt (sest tihti saatis ta end improviseeritud värssidega) pidid need tema meeletud fantaseeringud olema ja olidki selle pingelise vaimurahu ja keskendatuse tulemus, millele ma eespool juba vihjasin ja mida võib täheldada ainult üksikutel kunstlikult esilekutsutud ülima erutuse hetkedel. Ühe seesuguse rapsoodia sõnad jäid mulle kergesti meelde. Nad avaldasid mulle tema esituses võib-olla seda tugevamat muljet, et ma nende alltekstis või müstilises tähenduses arvasin märkavat – ja seda esimest korda –, et Usher oli ise täielikult teadlik, kuidas ta kõrk mõistus oma troonil vankus. Värsid, mille pealkirjaks oli „Tondiloss”, kõlasid kui mitte täpselt, siis väga ligilähedaselt nii:

I

      Orgudest meil ilusaimas

      – koht nii haljendav ja vaik,

      loss kord seisis, uhke, võimas

      heade vaime asupaik.

      Kuningas seal Mõte elas

      säravalt,

      tema, kelle nimi kõlas

      üle maa nii võidukalt.

II

      Uhkeid, koldseid, kullat lippe

      lehvis lossi katusel,

      ehtis tema tornitippe

      ammu möödund aegadel.

      Vallilt tõusis sulnist hõngu

      päevil noil,

      nagu lõhnalisi lõngu

      heljus seintel kahvatuil.

III

      Rändaja ses lossis nägi

      läbi akna heleda

      vaime, keda kandle vägi

      pani rütmis hõljuma,

      ümber trooni, kus Ta ise

      istumas

      täies aus, see imelise

      õnneriigi kuningas.

IV

      Oli sellel lossil värav,

      peenikene kunstitöö,

      helmeist ja rubiinest särav,

      millest kogu päev ja öö

      kaja sisse-välja voolas

      ilusat,

      mille kohus, armas, hoolas,

      ülistada kuningat.

V

      Kuid ta lossi pahad vaimud

      süngeis rüüdes asusid,

      hiilgus, au ja õnneaimud

      seega sealt kõik taandusid.

      Kuningast ja kõrget sugu

      kaaslastest

      on vaid jäänud muinaslugu

      nagu kadund aegadest.

VI

      Rändurid nüüd kohkel näevad

      läbi akna vereva,

      õudseid vaime tantsu löövat

      saatel viisi võikama;

      tormab jäle jõuk kui oja

      vastu ust naeru rõkkel läbi koja –

      ei neil enam naeratust.21

      Mäletan hästi, et ballaad äratas mõttevahetuse, kus tuli ilmsiks üks Usheri veendumus, mida ma ei maini mitte niivõrd selle uudsuse pärast (sest teisedki mehed on samamoodi mõelnud)22, kuivõrd visaduse pärast, millega Usher seda kaitses. Üldkujul tähendas arvamus seda, et kõik taimed on aistimisvõimelised. Usheri haiglases kujutluses oli see idee omandanud aga julgema iseloomu ning tunginud mõnel juhul anorgaanilise mateeria valdustesse. Mul puuduvad sõnad, et väljendada tema veendumuse täit ulatust või siirast ohjeldamatust. Too uskumus igatahes oli seotud (nagu ma juba eespool tähendasin) tema esivanemate maja hallide kividega. Aistimisvõime tagasid tema arvates antud juhul nii kivide paigutusviis – nende vastastikune asend – kui ka neid kattev hallitus ning ümberringi seisvad kõdunenud puud, eelkõige aga müüride pikk iga, mida miski polnud häirinud, ning nende kordumine mägijärve vaikses vees. Et see nii oli – et kivid aistimisvõimelised olid –, seda näitas, nagu ta ütles (ja nende sõnade juures ma võpatasin), vett ja müüre ümbritseva omapärase atmosfääri järkjärguline, aga vaieldamatu tihenemine. Selle tulemust võis näha, lisas ta, vaikses, kuid rusuvas ja kohutavas mõjujõus, mis sajandeid oli kujundanud tema suguvõsa saatusi ja muutnud tema selliseks, nagu ma teda enda ees näen – selliseks, nagu ta on. Niisuguseid vaateid pole vaja kommenteerida ja seda ma ei teegi.

      Meie raamatud – raamatud, mis aastaid olid moodustanud kaaluka osa haige vaimsest eksistentsist – olid, nagu võib arvata, ranges vastavuses selle viirastusliku kujutelmaga. Vahetasime mõtteid selliste teoste üle nagu Gresset’ „Ververt” ja „Chartreuse”, Machiavelli „Belphegor”, Swedenborgi „Taevas ja põrgu”, Holbergi „Nicholas Klimmi maa-alune reis”, Robert Fludi, Jean D’Indaginé ja De la Chambre’i hiromantiad, Tiecki „Teekond sinikaugusse” ning Campanella „Päikeselinn”. Üks meelisteoseid oli dominikaanlase Eymeric de Gironne’i väike oktaavformaadis „Directorium inquisitorum”, ka Pomponius Melal leidus kohti, näiteks vanadest Aafrika saatüreist ja ägipaanidest, mille taga Usher võis tundide kaupa unistada. Kõige suuremat rõõmu pakkus talle siiski ühe äärmiselt haruldase ja veidra gooti šriftis ja kvartformaadis raamatu, mingi unustusse vajunud kiriku käsiraamatu „Vigiliae Mortuorum secundum Chorum Ecclesiae Maguntinae”23 lugemine.

      Pidin paratamatult mõtlema teoses kirjeldatud süngele

19

Saksa helilooja Carl Gottlieb Reißigeri (1798–1859) valss, mis on tuntuks saanud „Weberi viimase mõtte” nime all.

20

Henry Fusely (1741–1825), õieti Johann Heinrich Füßli – Šveitsi päritolu inglise kunstnik, Shakespeare’i ja Miltoni teoste fantaasiarikaste illustratsioonide autor.

21

Joh. Aaviku tõlge mõningate kohandustega.

22

Watson, dr Percival, Spallanzani, eriti aga Landaffi piiskop. Vt Esseed keemiast, V kd. (Autori märkus.)

23

Surnuvalvamised vastavalt Maintzi kiriku koorile (ld k).