Novelle. Edgar Allan Poe

ei paku mulle enam miski nii suurt rõõmu kui pisikeste koolipõlvega seotud seikade meenutamine. Langenud viletsusse – paraku liigagi tõelisse viletsusse –, nagu ma olen, andestatakse mulle, et otsin leevendust, kui tahes kerget ja ajutist, mõnest põgusast mälestuskillust. Need täiesti tühised ja koguni naeruväärsed seigad omandavad mu kujutluses erilise tähtsuse, kuna on seotud ajavahemiku ja paigaga, kus mind esimest korda püüti hoiatada saatuse eest, mis hiljem kogu mu elu täielikult varjutas. Lubage mul siis meenutada.

      Maja, nagu ütlesin, oli vana ja ebakorrapärase kujuga. Selle juurde kuuluvat avarat krunti ümbritses kõrge ja tugev, pealt mördi ja klaasikildude kihiga kaetud tellisemüür. Tollest vanglat meenutavast kaitsevallist kaugemale ei tohtinud me minna, selle taha saime vaadata ainult kolmel korral nädalas: üks kord iga laupäeva pärastlõunal, kui meil kahe abiõpetaja saatel lubati rivikorras teha lühike jalutuskäik lähedaste põldude vahel, ja kaks korda pühapäeval, kui meid samasuguses paraadmarsis viidi küla ainsasse kirikusse hommikusele ja õhtusele jumalateenistusele. Meie kooli juhataja oli selle kiriku pastor. Millise sügava imestuse ja hämmeldusega jälgisin ma meie kaugest rõdupealsest pingist, kuidas ta pühalikul ja aeglasel sammul tõusis kantslisse! Kas võis see vaga ja lahke näoga auväärt mees selles läikivas ja voogavas talaaris, peas hoolikalt puuderdatud jäik ja suur parukas, kas võis see olla tema, kes hiljuti hapu näoga ja ninatubakavärvi ametirõivais, joonlaud käes, täitis õppeasutuse drakoonilisi seadusi? Milline tohutu paradoks, liiga koletu, et seda mõista!

      Rohmaka müüri ühes nurgas põrnitses veelgi rohmakam värav. See oli rauast polte täis tipitud ja ülaservast raudoradest sakiline. Millist sügavat aukartust ta sisendas! Teda avati üksnes eespool nimetatud kolme iganädalase väljumise ja sisenemise korral. Iga ta vägevate hingede kriuksatus näis meile siis tulvil salapära, mille üle võis kaua tõsiselt mõtteid vahetada või veel tõsisemalt mõtiskleda.

      Kogu suur müüriga piiratud maa-ala oli oma kujult ebakorrapärane, mitme lahmaka sopiga. Kolm-neli suuremat soppi moodustasid mänguväljaku. See oli tasane ja kaetud peene kõva kruusaga. Mäletan hästi, et seal polnud ühtki puud, pinki ega muud selletaolist. Mõistagi asus see maja taga. Maja ees oli väike teedega palistatud muruplats, kus kasvasid pukspuud ja mõned põõsad; aga sellest pühast paigast tohtisime vaid haruharva läbi minna – siis, kui esimest korda kooli tulime või sealt lõplikult lahkusime, samuti ehk siis, kui isa-ema või mõni omastest oli meile järele tulnud ja me jõuludeks või suvevaheajaks rõõmsalt koduteele asusime.

      Maja ise aga! – milline veider vana ehitis see oli! – tõeline nõialoss minule! Ta käänulistel koridoridel ja arusaamatutel nurgatagustel polnud otsa ega äärt. Oli raske mis tahes hetkel täie kindlusega öelda, millisel ta kahest korrusest sa parajasti juhtusid viibima. Kindla peale viis igast toast teistesse kolm-neli astet, olgu alla või üles. Pealegi oli külgmisi tiibu nii arvutul, nii kujutlematul hulgal ja kõik nad olid niivõrd üksteisesse haardunud, et meie täpseimadki kujutlused kogu majast ei erinenud kuigi palju pildist, mis meil oli lõpmatusest. Selle viie aasta jooksul, mis ma seal viibisin, ei osanud ma õieti kunagi öelda, kui kaugel asus parajasti pisike magamistuba, mida pidin jagama paarikümne teise õpilasega.

      Klassituba oli kõige suurem terves majas – mulle tundus, et terves maailmas. See oli väga pikk, kitsas ja süngelt madal, teravate gooti akendega ja tammelaega. Ühes kauges ja hirmu sisendavas nurgas oli neljakandiline eraldatud ruum, kaheksa või kümme jalga läbimõõt, mis tundide ajal oli meie printsipaali, kõrgeaulise dr Bransby sanctum’iks. Tugeva ehitusega pühamul oli massiivne uks ja me kõik olnuks meeleldi valmis pigem hukkuma peine forte et dure läbi, kui seda „dominus’e” äraolekul avama. Teistes nurkades oli kaks samasugust kongi, küll hoopis vähem austatud, aga ikkagi tublisti aukartust sisendavad. Üks neist oli klassikaliste ainete, teine inglise keele ja matemaatika abiõpetaja kantsel. Risti-põiki laiali mööda tuba seisis arvutu hulk pinke ja laudu, mustad, vanad, ajahambast näritud, üle kuhjatud määrdunud, kulunud raamatutega ja nii täis täksitud küll nimede algustähti, küll täispikki nimesid, igasugu veidraid figuure ja muid noanikerdusi, et olid täielikult kaotanud selle vähesegi esialgse vormi, mis neil ammu möödunud päevadel võis olla. Päratu veeämber seisis toa ühes ja rabavate mõõtmetega kell teises otsas.

      Selle auväärse akadeemia massiivsete müüride vahel veetsin, ilma et ma tüdimust või tülgastust oleksin tundnud, oma elu kolmanda lustrum’i25. Lapse elav kujutlus ei vaja juhtumusterikast välismaailma, mis teda köidaks või lõbustaks, ja poisikesele pakkus kooli näiliselt sünge monotoonsus rohkem intensiivseid elamusi, kui ma küpsemas eas suutsin ammutada luksusest või täismehena kuritegudest. Ometi pean arvama, et mu vaimu esimene arengufaas oli paljuski ebatavaline – koguni outré26. Väga varase nooruse sündmustest jääb inimestel küpsemas eas üldiselt harva eredaid muljeid. Kõik on tuhm, nõrk ja ebaühtlane mälestus, trobikond taas mällu kerkivaid ähmaseid rõõme ja viirastuslikke valusid. Minu puhul see nii ei ole. Lapsepõlves pidin lausa mehe tarmukusega tundma seda, mis nüüd on vermitud mu mällu sama elavate, sama sügavate ja sama vastupidavate joontega nagu Kartaago medalite pääliskirjad.

      Kummatigi, kui vähe – kui vähe maailma arvates – oli sealt mäletada! Hommikune äratus, õhtune magamaminek, pähetuupimine, õppetükkide ülesütlemine, kindla vaheajaga korduvad poolpuhkepäevad, jalutuskäigud, mänguväljak oma tülide, meelelahutuste ja intriigidega – see kõik pidi ammu ununenud nõidusväel looma elamustekülluse, sündmusrikka maailma, täis eripalgelisi emotsioone, kirglikke ja vaimuerutavaid elamusi. Oh, le bon temps, que ce siècle de fer!27

      Tõtt-öelda tegid mu tulisus, innukus ja ülbus minust peagi silmapaistva kuju kaasõpilaste hulgas ning andsid mulle pikapeale üha tugevama võimu kõigi üle, kes minust just palju vanemad polnud – kõigi üle, üheainsa erandiga. Selleks erandiks oli õpilane, kes – kuigi ta polnud mu sugulane – kandis sama ees- ja perekonnanime nagu minagi; õieti pole selles midagi tähelepanuväärset, sest hoolimata mu suursugusest päritolust, oli mu nimi üks neid igapäevaseid nimesid, mis iidsetest aegadest peale näib põlise õiguse põhjal olevat pööbli ühisvara. Käesolevas jutustuses olen ma seepärast nimetanud end William Wilsoniks – tõelisega õige sarnane fiktiivne nimi. Kõigist neist, kes kooližargooni järgi moodustasid „meie kamba”, julges mu nimekaim ainsana võistelda minuga koolitundides õppimises ning mänguväljakul spordis ja kaklustes, keelduda endastmõistetavalt uskumast minu väiteid ja allumast minu tahtele – koguni vahele segada minu mis tahes omavolitsemisele. Kui maailmas leidub ülimat ja piiramatut despotismi, siis on see võimuka vaimu poisipõlve-despotism oma vähem tarmukate kaaslaste üle.

      Wilsoni vastuhakk viis mu suurde kimbatusse – seda enam, et hoolimata bravuurist, millega ma teiste ees nimme temasse ja ta pretensioonidesse suhtusin, tundsin salajas, et kardan teda, ning olin paratamatult sunnitud tunnistama, et võrdsus, mille ta minuga nii kergesti säilitas, näitas õieti tema tegelikku üleolekut; et mitte alla jääda, tuli mul seetõttu end pidevalt pingutada. Kummatigi ei tunnistanud seda üleolekut ega isegi võrdväärsust keegi peale minu enese – mingi arusaamatu sõgeduse tõttu ei paistnud me kaaslased selle olemasolu isegi mitte kahtlustavat. Tema konkurents ja vastupanu, eriti aga ta jultunud ja kangekaelne vahelesegamine minu plaanidesse, oli pigem salajane kui väliselt rõhutatud. Tal näis puuduvat see auahnus, mis õhutas mind silma paistma, samuti kirglik vaimujõud, mis seda võimaldas. Võis arvata, et tema rivaalsus oli tingitud üksnes tujukast soovist mu ettevõtmisi nurjata, mind üllatada või solvata, kuigi oli hetki, mil ma täis imestust, alandust ja vimma paratamatult märkasin, et need haavamised, solvamised ja vasturääkimised olid ühendatud mingi ülimalt kohatu ja kahtlemata mittesoovitava südamlikkusega. Võisin vaid kujutleda, et see iseäralik käitumine tulenes ülimast upsakusest, mis avaldus labase eestkoste ja kaitse kujul.

      Võib-olla see viimati mainitud joon Wilsoni käitumises, samuti meie ühesugune nimi ja pelk juhus, et me ühel ja samal päeval kooli astusime, lasid kooli vanemates klassides liikvele kuulduse, et oleme vennad. Vanemad õpilased tavaliselt ei uuri ju kuigi täpselt noorematesse puutuvaid asjaolusid. Olen

25

Viisaastak (ld k).

26

Liialdatud, utreeritud (pr k).

27

Oh, milline ilus aeg, see raudne sajand (pr k)!