Novelle. Edgar Allan Poe

neis näojoontes, et nad mind niiviisi segadusse viisid? Vahtisin ainiti, sellal kui mu peas üks seosetu mõte teist taga ajas. Mitte selline – kindlasti mitte selline – ei näinud ta välja oma ärkveloleku reibastel tundidel. Sama nimi! sama kehakuju! sama kooli saabumise päev! Ning siis see jonnakas ja mõttetu minu kõnnaku, hääle, mu harjumuste ja kogu mu oleku jäljendamine! Oli inimlikult üldse võimalik, et see, mida ma praegu nägin, oli üksnes selle harjumuseks saanud sarkastilise matkimise tulemus? Tulvil aukartust, hirmujudin hinge hiilimas, kustutasin lambi, väljusin vaikselt toast ja lahkusin jalamaid selle vana õppeasutuse seinte vahelt – et mitte iialgi enam sinna tagasi tulla.

      Pärast paari kodus jõude veedetud kuud jätkasin õpinguid Etonis. Lühikesest vaheajast oli piisanud, et nõrgestada mälestusi dr Bransby koolis juhtunust, need polnud enam nii elavad, vähemalt ei kutsunud nad enam esile nii tugevaid tundeid. See draama oli minetanud oma traagika. Söandasin kahelda, kas võisingi oma meeli usaldada, ning nii harva kui meenutasingi kogu seda lugu, tundsin alati imestust inimliku kergeusklikkuse üle ja mu kaasasündinud elav kujutlusvõime pani mind lihtsalt muigama. Ei kahandanud seda laadi skeptitsismi ka minu Etoni-aegne eluviis. Mõttelagedate narritempude keeris, millesse ma seal uljalt sukeldusin, neelas alla iga tugevama või tõsisema mulje, pühkis mälust kõik peale möödunud päevade vahu, jättes sinna vaid kõige kerglasemad elamused.

      Ma ei taha siin siiski maalida pilti oma haletsusväärsetest prassingutest, mis trotsisid seadusi ja hiilisid mööda õppeasutuse valvsusest. Kasutult veedetud kolm aastat olid vaid süvendanud mu pahelisi harjumusi ning imestama paneval määral soodustanud mu kehalist arengut. Kord pärast nädal aega kestnud arulagedat mürgeldamist kutsusin väikese kamba kõige liiderlikumaid tudengeid oma tuppa salajasele joomingule. Saime kokku hilja õhtul, sest meil tuli oma klunker kohusetruult hommikuni välja venitada. Vein voolas vabalt ega olnud puudust teistestki võib-olla veel ohtlikemaist ahvatlusist, nii et idakaar oli nõrgast koidukumast juba hahetama löönud, kui me meeletu pidumöll oma kõrgpunkti jõudis. Kaardimängust ja veiniuimast õhetades tahtsin parajasti öelda üht jumalavallatut toosti, kui uks järsku pooleldi lahti tõmmati ja väljast kostev teenri hääl mu tähelepanu endale tõmbas. Teener teatas, et keegi isik, kellel ilmselt on väga vähe aega, tahab minuga hallis kõnelda.

      Oma meeletus veiniuimas olin ootamatust segamisest pigem rõõmus kui ehmunud. Tuigerdasin kohe välja ja olin mõne sammuga maja eeskojas. Selles madalas väikeses toas polnud lampi; seal polnud praegu üldse mingit valgust peale nõrga koidukuma, mis läbi poolringikujulise akna sisse tungis. Kui ma üle läve astusin, märkasin endapikkust noormeest valges kašmiirist hommikumantlis, mis oli õmmeldud sama moodsa lõike järgi nagu seegi, mis mul endal parajasti seljas oli. Nii palju võimaldas ähmane valgus mul näha, külalise nägu ei suutnud mu silm seletada. Minu sisenedes astus ta kärmesti mu juurde ning, haaranud turtsaka kärsitusega mu käsivarrest kinni, sosistas mulle kõrvu sõnad: „William Wilson.”

      Muutusin jalamaid täiesti kaineks.

      Midagi võõra olekus, samuti see, kuidas ta oma sõrme mu silme ees valguse kumas väristades viibutas, hämmastas mind; aga mitte see ei erutanud mind nii tugevasti. Seda tegid need iseäralikud, pühalikust manitsusest tulvil vaikselt sisistatud sõnad; eelkõige just neile vähestele, lihtsatele ja tuttavatele, aga sosistatud silpidele iseloomulik laad, toon ja tämber; nad tulvasid must üle tuhande mälestusega möödunud päevist ning vapustasid mu hinge nagu galvaanipatarei šokk. Enne kui ma toibuda jõudsin, oli külaline läinud.

      Kuigi see sündmus avaldas mu häiritud kujutlusvõimele sügavat muljet, haihtus viimane peagi. Mõned nädalad, tõsi küll, pärisin kõikjal tolle tundmatu järele või siis süvenesin haiglasesse mõtisklusse. Ma ei püüdnudki enda eest varjata, kes oli too iseäralik isik, kes nii visalt minu asjadesse sekkus ja mind oma vihjamisi antud nõuannetega kimbutas. Kes või mis aga oli siis see Wilson? – ja kust ta tuli? – ja mida ta taotles? Ühelegi neist küsimustest ei antud mulle rahuldavat vastust; sain tema kohta ainult nii palju teada, et mingi äkiline perekonnaõnnetus oli sundinud teda dr Bransby õppeasutusest lahkuma just sama päeva pärastlõunal, kui ma ise sealt põgenesin. Peagi aga ei tegelnud mu mõtted enam selle asjaga – kogu mu tähelepanu hõivas eelseisev Oxfordi-minek. Ja sinna ma õige pea läksingi; mu vanemate ettearvamatu edevus varustas mind igal aastal kõige vajalikuga, nii et võisin vabalt mõnuleda südamele nii armsaks saanud luksuses – võistelda pillamises Suurbritannia rikkaimate aadlisuguvõsade ülikõrkide pärijatega.

      Seesuguste pahelisusele kallutavate asjaolude ergutusel lõi mu loomupärane meelelaad kahekordse ägedusega välja ning oma sõgedas pidutsemisuimas ei pannud ma isegi üldisi sündsusenõudeid mikski. Ent oleks mõttetu peatuda üksikasjalikult mu ekstravagantsustel. Piisab, kui ütlen, et oma pillamises ületasin ka kõige suuremaid pillajaid ja et mitmetele uutele narritempudele nime andes jätkasin tõhusalt nende pahede pikka nimestikku, mis tollal selles Euroopa kõige liiderlikumas ülikoolis lokkasid.

      Ja ikkagi on raske uskuda, et ma isegi siin olin sedavõrd minetanud igasuguse aumehelikkuse, et püüdsin omandada elukutseliste kaardimängijate kõige alatumaid võtteid, ja sel alal meistriks saanud, kasutasin seda põlastusväärset kunsti oma selletagi tohutu sissetuleku suurendamiseks lihtsameelsete kaasüliõpilaste arvel. Nii see aga oli. Ning kahtlemata just see, et seesugune patustamine mehise ja ausa tunde vastu oli nii ränk, oligi peamine, kui mitte ainus põhjus, miks sain seda karistamatult jätkata. Tõesti, kes mu kõige liiderlikumaist kaaslastest poleks pigem oma meelte selgeimale tunnistusele vastu vaielnud, kui kahtlustanud niisuguses teguviisis lõbusat, siirast ja suuremeelset William Wilsonit – Oxfordi kõige üllamat ja heldemat üliõpilast –, teda, kelle narritembud (nii ütlesid tema kulul elajad) olid vaid nooruse ja ohjeldamatu fantaasia narritembud, eksimused vaid jäljendamatu tujutsemine, süngeim pahe vaid hoolimatult meeletu priiskamine.

      Olin kaks aastat edukalt sel kombel tegutsenud, kui ülikooli tuli noor tõusikust aadlimees Glendinning, rikas – nii käis kumu – nagu Herodes Atticus29, ja need rikkusedki sama kergesti saadud. Peagi taipasin, et mõistust oli tal kasinalt ning enesestki mõista pidasin teda sobivaks objektiks, kelle kallal oma osavust proovida. Kutsusin ta tihti mängima ja, nagu mängurid ikka, lasksin tal õige märkimisväärseid summasid võita, et teda seda kindlamini oma püünisesse kiskuda. Lõpuks, plaan küps, kohtusin temaga (kindla kavatsusega, et see kohtumine jääb viimaseks ja otsustavaks) ühe kaasüliõpilase (härra Prestoni) pool, kes tundis meid mõlemaid, kellel aga, ausalt öeldes, polnud õrnematki aimu minu plaanist. Et kogu asjale paremat värvingut anda, oli mul õnnestunud kaheksa- kuni kümneliikmeline seltskond kokku saada ning jälgisin nüüd ülima hoolega, et kaardid ilmuksid lagedale juhuslikult ja et selle ettepaneku teeks too hani ise. Et selle nurjatu looga kiiresti ühele poole saada, olgu öeldud, et mängu pandi kõik alatud riukad, mida sel puhul tavaliselt kasutatakse, nii et tuleb lausa imeks panna, kuidas ikka veel leidub tobukesi, kes nende ohvriks langevad.

      Me koosviibimine oli juba hilise ööni veninud, ning mul oli lõpuks õnnestunud Glendinning endale ainsaks vastaseks manööverdada. Mängki oli mu lemmik – écarté. Ülejäänud seltskond, keda huvitasid meie kõrged panused, oli oma kaardid käest pannud ja seisis nüüd ning vaatas pealt. Tõusikust vastane, keda ma õhtu varasemal poolel olin kõvasti jooma meelitanud, segas ja jagas kaarte ning mängis mingi sõgeda erutusega, mida minu arust võis ainult osaliselt seletada tema purjusolekuga. Lühikese ajaga oli ta mulle juba suure summa võlgu jäänud. Siis aga, rüübanud pika sõõmu porterit, tegi ta täpselt seda, mida olin külmalt ette arvestanud – ta pani ette kahekordistada meie juba niigi pillavad panused. Hästi teeseldud vastumeelsusega ning alles siis, kui mu korduv keeldumine oli ta juba vihale ajanud, nii et see andis mu nõustumisele teatava solvumisvarjundi, olin lõpuks päri. Tulemus muidugi ainult näitas, kui täielikult saak mu võrku oli langenud; vähem kui tunni ajaga oli ta võlg kasvanud neljakordseks. Ammu juba oli ta näolt kadunud veiniõhetus, nüüd aga märkasin oma üllatuseks, et ta oli muutunud otse hirmuäratavalt kahvatuks. Ütlen, oma üllatuseks. Minu innukate pärimiste peale oli Glendinningit mulle kirjeldatud päratu rikkana; ning summad, mis ta seni oli kaotanud, kuigi iseenesest tohutud, ei võinud minu arust teda kuigi tõsiselt häirida, veel vähem teda sel kombel vapustada. Mu esimene mõte oli, et äsja rüübatud

29

Herodes Atticus (101–177) – oma rikkuse poolest kuulus Ateena sofist, kes pärimuse järgi leidis ühes oma majas suure varanduse.