Novelle. Edgar Allan Poe

kambris sees, on võidumees;

      Kes lohe tapab, kilbi tasuks võtab.

      Ja Ethelred tõstis oma oganuia ning lõi lohele pähe, kes langes tema ette maha ja nii hirmsa kähiseva ja läbilõikava kiljumisega oma mürgise hinge enesest välja heitis, et Ethelred pidi oma kõrvad kätega kinni katma selle koleda kisa vasta, missugust enne polnud kuuldud.”

      Siinkohal jäin ma äkki uuesti vait, nüüd aga ülimas hämmelduses – sest enam polnud mingit kahtlust, et ma sel hetkel tõepoolest kuulsin (kuigi mul oli võimatu öelda, kustpoolt see kostis) vaikset ja ilmsesti kauget, aga kähedat, venitatud ja uskumatult kriiskavat või krigisevat häält, mis täpselt vastas lohe ebaloomulikule kiljumisele, nii nagu ma seda romaanikirjaniku kirjelduse järgi olin jõudnud juba ette kujutada.

      Kuigi tuhat vasturääkivat tunnet, milles jahmatus ja kabuhirm esikohal seisid, mind selle teise ja ülimalt harukordse kokkusattumuse puhul masendasid, jätkus mul siiski meelekindlust hoiduda mis tahes märkustega oma tundlikult närvilist kaaslast erutamast. Pealegi polnud ma üldse kindel, et ta kõnealuseid hääli oli tähele pannud, kuigi kahtlemata oli kogu ta olekus viimaste minutite vältel toimunud mingi kummaline muutus. Oma tooli, mis varem minu oma vastas seisis, oli ta nii palju pööranud, et istus nüüd näoga ukse poole; seetõttu sain ainult osaliselt ta nägu näha, ometi märkasin, et ta huuled värisesid, nagu pomisenuks ta midagi kuuldamatult. Pea oli tal rinnale langenud, kuigi pärani avatud silmade järgi, mille tardunud pilku ma profiilis nägin, teadsin, et ta ei maga. Ka ta liigutused olid sellega vastuolus, sest ta õõtsutas oma keha kergelt, aga ühtlases rütmis ühelt küljelt teisele. Kiiruga kõike seda tähele pannud, jätkasin Sir Launceloti jutustust, mis niiviisi edasi läks:

      „Ja nüüd, kus kangelane lohe hirmsa viha käest oli pääsenud, meenus talle vaskne kilp ja sellel lasuva nõiduse purustamine, ning ta lükkas korjuse enda teelt kõrvale ja sammus julgelt üle lossi hõbesillutise sinna, kus seinal rippus kilp, mis tõepoolest ei oodanudki, kuni ta tema juurde jõuab, vaid langes suure ja hirmsa kolinaga tema jalge ette hõbepõrandale.”

      Vaevalt olid need sõnad mu huulilt kõlanud, kui – just nagu oleks vaskkilp tõepoolest sel hetkel raskelt hõbedasele põrandale langenud – kuulsin selgesti õõnsat, metalselt kõmisevat, kuid ilmsesti summutatud kaja. Täielikult endast väljas, kargasin jalule; Usher aga õõtsutas end ikka ühtlases rütmis edasi-tagasi. Tormasin tooli juurde, kus ta istus. Ta pilk oli ainiti enda ette suunatud ning kogu ta nägu valdas mingi kivine tardumus. Kui ma aga oma käe ta õlale asetasin, läbis kogu ta keha tugev värin, haiglane naeratus väreles ta huultel, ning ma nägin, et ta vaikselt ja kiiresti midagi arusaamatul pominal rääkis, nagu poleks ta mu sealolekust üldse teadlik. Kummardudes sügavamale alla, sain lõpuks ta sõnade jubedast mõttest aru.

      „Noh, kas kuuled? – Jah, kuulen ja olen kuulnud. Kaua-kauakaua aega – mitu minutit, mitu tundi, mitu päeva olen seda kuulnud, aga ma ei julgenud – oh halasta mu viletsa peale! – ma ei julgenud – ma ei julgenud rääkida! Me panime ta elusalt hauda! Kas ma ei öelnud, et mu meeled on teravad? Nüüd ma siis ütlen sulle, et kuulsin ta esimesi nõrku liigutusi selles õõnsas kirstus. Ma kuulsin neid – mitu, mitu päeva tagasi –, aga ma ei julgenud, ma ei julgenud rääkida! Ja nüüd – täna õhtul – Ethelred – ha-ha! – üksiklase ukse sisselöömine, ja lohe surmakarje, ja kilbi kolin – ütle parem, tema kirstu lõhkumine ja ta vangikongi raudsete uksehingede krigin ning ta rabelemine keldri vaskses võlvialuses! Oh, kuhu ma põgenen? Eks jõua ta jalamaid siia? Eks tõtta ta mind mu kiirustamise pärast sõitlema. Kas ei kuule ma ta samme trepil? Eks kosta selgesti ta südame vali ja jube tuksumine? Hullumeelne!” siinkohal kargas ta raevunult jalule ja karjus iga sõna rõhutades, just nagu ähvardanuks ta selle pingutuse tõttu hinge heita: „HULLUMEELNE! MA ÜTLEN SULLE, ET TA SEISAB PRAEGU UKSE TAGA!”

      Just nagu peitunuks nende sõnade üleinimlikus jõus lummav võim, avas päratu vanaaegne paneeluks, millele rääkija osutas, sel silmapilgul aeglaselt oma rasked eebenipuust lõuad. Seda tegi tormi-iil – kuid ukse taga seisis tõesti leedi Madeline Usheri kõrge surilinasse mähitud kogu. Veri punas ta valgel rüül ning kogu ta luine kuju kandis kibeda heitluse jälgi. Hetkeks jäi ta värisedes ja edasi-tagasi vaarudes lävele seisma – seejärel langes ta tumeda oigega raskelt oma vennale otsa ning kiskus ägedas ja nüüd juba lõplikus surmaagoonias ta surnuna, ammu etteaimatud jubeduste ohvrina põrandale.

      Põgenesin kabuhirmus sellest toast ja sellest lossist. Torm märatses ikka veel, kui leidsin end vana teetammi ületamas. Äkki langes teele pentsik valgusvihk ning ma pöördusin ümber, et näha, kust see ebatavaline kiirgus tuli, sest selja taga polnud mul midagi peale päratu lossi ja ta varjude. See oli veripunaselt loojuva täiskuu sära, mis paistis eredalt läbi tolle kunagi vaevalt märgatava prao, mille kohta ma eespool ütlesin, et see siksakis katuselt maapinnani ulatus. Sel ajal, kui ma vaatasin, laienes pragu kiiresti – tuli äge tuulekeeris – kogu kuukera oli nüüd selgesti nähtav – mu mõistus vankus, kui nägin vägevaid müüre koost lagunevat – kostis pikk vali kohin, nagu mühiseksid tuhanded veed – ja sügav rõske mägijärv sulgus mu jalge ees süngelt ja vaikselt üle USHERI MAJA rusude.

      WILLIAM WILSON

      Mis öelda sest? Mis öelda süümest karmist, sest viirastusest minu teel?

W. Chamberlayne. „Pharronida”

      Las ma nimetan end antud juhul William Wilsoniks. Ärgu rüvetagu praegu minu ees lebavat puhast lehte mu tõeline nimi. See on olnud juba liiga tihti kogu suguvõsa põlastuse, hirmu ja jälestuse objektiks. Kas pole nördinud tuuled kandnud selle ilget kuulsust maakera kõige kaugematesse nurkadesse? Oo, hüljatuist hüljatuim! – eks ole sa maailmale jäädavalt surnud? – tema austusele, lilledele, kuldsetele püüdlustele? – ning pilv, tihe, sünge ja ääretu, eks ripu see igavesti sinu lootuste ja taeva vahel?

      Kui saaksin, ei annaks ma siin praegu aru oma viimastest aastatest täis kirjeldamatut viletsust ja andestamatuid roimi. Sel ajajärgul, neil viimastel aastatel, tõstis minus äkki pead nurjatus, mille päritolu jälile püüangi ma nüüd saada. Inimesed muutuvad alatuks tavaliselt aegamisi. Minult langes kogu voorus ainsa hetkega nagu mantel. Võrdlemisi tühisest õelusest astusin ma hiiglase sammul veel jõledamatesse roimadesse kui Elagabaluse24 patud. Milline juhus, milline sündmus siis selle pahe põhjuseks oli – sellega kannatage seni, kuni ma jutujärjega nii kaugele jõuan. Surm läheneb, ja tema eel käiv vari on mõjunud mahendavalt mu vaimule. Seda hämarat orgu läbides igatsen inimeste kaastunnet – oleksin peaaegu öelnud haletsust. Meeleldi näeksin neid uskuvat, et olen teataval määral olnud inimlikule kontrollile allumatute asjaolude ori. Tahaksin, et nad keset seda eksimustekõrbe otsiksid mu jutust minu jaoks mingi väikese fataalsuseoaasi. Tahaksin, et nad möönaksid – ja möönmast ei saa nad keelduda –, et kuigi inimesi varemaltki on hullusti kiusatud, pole kedagi varem niimoodi kiusatud, ega ole keegi kindlasti niimoodi langenud. Ja kas mitte seepärast pole keegi ka iialgi niimoodi kannatanud? Kas pole ma õigupoolest elanud mingis unenäos? Ja kas ei sure ma nüüd kõige jubedama ja salapärasema maise nägemuse ohvrina?

      Pärinen suguvõsast, kes oma rikka kujutlusvõime ja kergesti süttiva temperamendi poolest on alati silma paistnud; ning juba varases lapseeas tõendasin, et olen pärinud perekonna iseloomu. Mida vanemaks ma sain, seda enam see süvenes, muutudes sõpradele mitmel põhjusel tõsise rahutuse allikaks, mulle endale aga lausa õnnetuseks. Läksin isekaks, minust sai kõige meeletumate kapriiside ori ja kõige ohjeldamatumate kirgede ohver. Pehme loomuga ja samade kaasasündinud nõrkuste kammitsais nagu minagi, ei suutnud vanemad suurt midagi teha, et pidurdada halbu kalduvusi, mille poolest ma silma paistsin. Mõned abitud ja väärad katsed lõppesid neile põhjaliku nurjumisega ja mulle, mõistagi, täieliku võiduga. Sestpeale oli minu sõna majas seaduseks; ning eas, mil enamik lapsi veel ema põllepaeltest kinni hoiab, olin mina jäetud omaenda tahte juhtida ning võisin, kuigi just mitte avalikult, nimetada end oma tegude peremeheks.

      Mu varasemad koolipõlvemälestused on seotud suure lohmaka Elizabethi-aegse majaga kuskil uttumattunud Inglise külas, kus kasvas palju hiiglasuuri pahklikke puid ja kus kõik majad olid ülimalt vanad. See auväärne iidne

24

Elagabalus (204–222) – Rooma keiser 218–222, tuntud oma idamaiste kommete, pillava eluviisi ja julmuse poolest.