Tahtamaa. Jaan Kross

hakkas mingisse Paldiski maanteele sõitvasse bussi sisse ronima ja küsis üle õla:

      “Kuidas su Du Bellay-tõlkimine edeneb?”

      “Vintskelt.”

      Ta ei reageerinud selle peale mitte kuidagi. Uks sulgus ta järel. Ta polnud nähtavasti pikemat vastust eeldanudki. Aga igatahes oli ta “Sirbis”, või mis selle lehe nimi parajasti oli, märganud mõnerealist teadet, et ma selle tõlke kallal töötasin, ning oli jätnud selle meelde– Nähtavasi oli ennekõike see seik kallutanudki mu Tahtamaa asjus kõigepealt Jussi poole pöörduma.

      Niisiis peatusime kell kümme hommikul Kuressaare turuplatsil, paekivist solki naabruses, millelt pronksist Kingissepp oli hiljuti kõrvaldatud, ja küsisime lähima mööduja käest mudaravila asukohta.

      See ravila asus praktiliselt kõrvaltänavas ja sealt öeldi meile, et Juhan Soova on teist nädalat puhkusel. Ning et kus ta mujal ikka on kui kodus. Aga elama pidi ta kuskil mitte kuigi kaugel, Vahtra või mis tänavat pidi kuni jõeni sõita ja paremale pöörata, hoovimajas.

      Mulle tundus, et Juhani kodune elamine ei tarvitsenud olla kuigi esinduslik, isegi mitte eriti puhas, kui otsustada pori järgi ta kalamehesaabastel, milles ma teda kolme nädala eest pealinna peaväljakul olin näinud. Juhani korter võis küllap olla umbes samasugune. Nii et samal ajal kui me lähenesime Põduste vanale kivisillale (mis paistis mulle olevat pigem roomlaste kui taanlaste ehitatud) – samal ajal ütlesin Margele enda kõrval:

      “See on vist seesama maja seal vasakut kätt. Aga jää sina niikauaks autosse, kui ma käin seal ära ja vaatan–”

      Lapsed õues juhatasid mu õuemajja sisse. Koputasin – “Jäh?” – ja täpselt ootuspärases uberikus Juhan seal istus. Või õieti lesis. Kitsukestest punnitud laudadest, värvimata, aga ajast pruuniks tõmbunud lae all, pisikese räämas marlikardinase akna valgel, aga heleda hommiku tõttu piisavalt valge, et üksikasjad oleksid halastamatult nähtaval: porijäljed sõõnasel põrandal, leivapuru pühkimata laual, aseme hall sasipundar, kare määrdunud padi, vaevalt et suletäidisega, arvatavasti kaltsutäidisega padi tõstetud voodipäitsis vastu kriimu tapeeti akna kõrval. Ja padjal toaperemehe habemetüükane tõrksalt irvakil nägu, silmad paksude pisikeste prilliklaaside taga ja jämedate mustade prilliraamide varjus tabamatud. Muidu mehel ikka särk seljas, püksid jalas, sokid ka, paksud, parema jala suur varvas valkamas läbi sokitalda kulunud augu.

      “Tere, Juss.”

      “Ja sa oledki platsis?! Aga mina olen puhkusel. Praegu segab seal Vsevolod seda noh vannimuda–”

      “Ma ei tulnud vannidesse. Mul on sinu abi tarvis.”

      “Soh? Mis abi–?”

      “Paku mulle istet, siis ma räägin sulle lühidalt ära.”

      Ta osutas mulle lõuaga tabureti. Ma võtsin istet ja seletasin: “Ega ma ei tea, kas sina oma isa poodi – kus see tal oli – Köie tänaval Tallinnas, eks ole – ega ma ei tea, kas sa seda tagasi taotlema hakkad – või kas seal midagi tagasi taotleda ongi. Aga minu vanaisal oli siin Saaremaal talu. Hooneid küll enam ei ole – aga maa on ju alles – tükk Lüütjala randa ja üks väike saar. Ma tahan hakata neid tagasi nõudma. Saad aru?”

      “Nõua. Mis minul sellega asja–?”

      “Mulle on räägitud, et väinas ranna ja selle saare, Tahtasaare vahel on paras larakas muda. Head muda. Ma tahan teada, kas on ja kui palju seda on. Sina tead, kuidas seda määrata ja mõõta. Paneme tunnid kirja. Ma maksan, mis sa nõuad.”

      “Ei tule välja. Ma lähen esmaspäevast jälle tööle.”

      “Esmaspäeval – mine tööle või teispoole tööd. Meie teeme oma asja ju täna-homme ära. Ma olen autoga. Aja saapad jalga. Me oleme poole tunni pärast seal–”

      “Oota. Ma käin kusel–”

      Ta lükkas päkad mingeisse kotadesse ja väljus.

      Olin kohe sisse astudes märganud, et tal oli padja ja seina vahele pistetud raamat. Nähtavasti oli ta lesides lugenud ja torganud selle padja varju, kui koputati. Uudishimu-uid ajas mind vaatama, mida ta loeb. Tõusin taburetilt ja tõmbasin raamatu padja varjust välja. Silmapilguks – ja pistsin jälle tagasi. See oli Silver Anniko eeslikõrvuliseks loetud “Rusikate”-romaan. Ma ei jõudnud Jussi ja selle kummalise raamatu kohta veel mingeid seoseid moodustada, kui Juss tuli tuppa tagasi:

      “Noh, kurat ta järele: kaks päeva. A viiskümmend rubla – või, tähendab, krooni. Pluss plasku konjakit.” Ta tiris voodi alt saapad ja tõmbas jalga – “Läki!” Ta haaras naela otsast jopi õlule.

      Kui me õue olime astunud, küsis ta: “Kas seal paati on?”

      “Leiame ka paadi.”

      “Kas sirge päralauaga ka leiame?”

      “No küllap. Kui peaks tarvis olema–”

      “Siis oota–”

      Juss läks majja tagasi ja naasis hetke pärast, paras vineerkast, nöör ümber, nööripidi käe otsas.

      “Mis see on?”

      “Pööningult. Tuvisitt–” Ta asetas kasti maha, asis pihuga maast nappi varakevadist rohtu ja nühkis rohutuustiga kasti kaant.

      “Ega ma ei küsi, mis kasti peal on, vaid mis seal sees on? ”

      “Päramootor. Pisikene, aga ikkagi. Mis me seal siis mõlaga ukerdame–”

      Ma olin ette otsustanud: mina tema kunagist mereretke meenutama ei hakka. Sellepärast neelasin ka oma küsimuse alla: et kas see on viimati seesama päramootor, tema isa pööningult pärit, millega ta oma saatusliku Brasiilia-reisi oli ette võtnud–? Saatusliku selles mõttes, et temaaegseil poistel oli aastate jooksul tekkinud kui mitte veendumus, siis igatahes sügav kahtlus, et jäigaks viinavennast iseärakuks oli Juss pärast oma titeseiklust muutunud oma semude paratamatu irvituse survel. Nii et ta nüüdsed veidrused olid ta tollaste semude süü. Arvatavasti. Tähendab minu süü ka. Vähemalt mingil määral–

      Kui me väravast tänavale astusime – auto seisis sealsamas kakskümmend sammu eemal –, jäi Juss seisma ja pani mootorikasti kõnniteele maha:

      “Sinu auto–?”

      “Minu–”

      “Kurat – ma ei tule–!”

      “Misasja? Miks?”

      “Sul on ju seal miskisugused prouad kaasas–”

      Marge istus esiistmel rooli kõrval. Ta oli ilmsesti meid peeglist silmanud. Ta astus autost välja ja lähenes meile. Juss haaras oma kasti ja tahtis väravast õue tagasi minna. Mina haarasin tal käisest:

      ”Oota nüüd, narr! See on arst. Doktor Taaver. Tallinnast. Ma palusin ta kaasa – et seda muda asja seal üle vaadata–”

      “Ähh– Kas talt peavalutablette saab?”

      “Tingimata!”

      Marge oli juba meie juures. Mina ütlesin:

      “Isand Soova. Kellest ma sulle rääkisin. Doktor Taaver.”

      Juss ühmas: “Käsi on tuvisitaga koos. Doktorile ei täi anda.” Ega andnudki Margele kätt. Ja Marge ei teinud sellest välja, sest olin teda Jussi asjus ette valmistanud. Marge küsis huvitatult:

      “Ah teie oletegi see asjatundja, kellest Aabel jutustas–? Rääkige, mismoodi te mudaproove võtate!”

      Juss tõmbas teravate nurkadega suumulku paar korda vasakule ja mühatas: “Mis ma seal räägin. Tulete kããsã, vããtãte ise–” Ja ma märkasin imestades: tema aa-d olid just niisama nasaalsed nagu siis, viiekümne aasta eest, kui ta uudishimulikke ilkureid enda ümbert tagasi tõrjus: “Mã ei sãã… Mu pea vãlutab…” – “Tulete kããsã, vããtãte ise…” Igatahes oli ta, jumalale tänu, otsustanud siiski sõita meiega koos.

      Tema mootorikast mahtus lahedalt meie pagasiruumi. Kui me istusime juba autos ja ma olin selle