Tahtamaa. Jaan Kross

sama moodi, kui ta ju mõneski asjas ei tarvitsenud musitseerida minuga nii sajaprotsendiliselt unisono:

      “Tead, ma mõtlen: kui see asi sulle nüüd tõesti niimoodi sülle peaks sadama – siis tuleks sellest võib-olla kinni võtta küll.”

      Ma olin ise kaalunud täpselt sedasama. Võib-olla koguni juba otsustanud täpselt sedasama. Muidugi olin selle kõrval vaaginud ka asjasse üldsegi mitte puutumist. Ja Marge proovimiseks käisin just tolle asjasthoidumise-hoiaku praegu tema rummiklaasi kõrval välja:

      “Ah et ma peaksingi siis mudakaubandusse sukelduma?”

      Tema pani sigareti ette ja ma andsin talle tule otsa. Ta rääkis rahulikult: “Noh, mitte just kaelani, eks ole. Ja üldse – ega ma ei tea. Sa otsustad selle asja ju ise. Aga ma mõtlen, et tasub kaaluda, kumb on targem; kas lasta teistel, noh, näiteks sel isand Luugil või kellel tahes, selle mudaga äri teha ja teenida – või teenida ise…” Ta näis teispool suitsupilve sellest mõttest teatud määral innustuvat (nagu see oli ajuti innustanud mind ennastki): “Ja miks õieti mitte? Jätta oma Montaigne’id ja Bellayd aastaks-paariks kõrvale ja tõestada end vahelduseks hoopis teisal?”

      Mina muigasin: “Sa räägid nii, nagu ei kavatseks sa ise ka sugugi kõrvale jääda–?”