Tahtamaa. Jaan Kross

istusid tolle diivanilaua juures mõnedki KGB ja GRU salapolkovnikud. Õnneks midagi kahtlustamata.

      Nii et koopiamasin oli mul ka enesel olemas. Aga paraku niisugune, millega sai kopeerida ainult kuni DIN-lehekülje suurusi asju. Vanaisa taluostuleping ja eriti talu plaan, mõlemad, nagu öeldud, aastast 1906, olid aga vähemalt ruutküünrased tükid.

      Kuressaare linnavalitsuse kolmesaja-aastases kantseleitoas tegi üks lahke näitsik kummastki kaks koopiat siuh ja säuh. Väikesema formaadiga pabereist olid mul mu enda masinaga tehtud koopiad portfellis. Suure õiendamisega õnnestus mul suruda raekantselei daamide kohvirahakassasse kümme krooni. Sellest äraostmisaktist võtke-jätke pisut hõõguvate kõrvadega ruttasin raeesisele platsile – Marge ei saanud ju veel kuidagi seal tagasi olla ja mul tuli leida läheduses kohvik, kus nelikümmend minutit istuda – aga seal ta juba oligi.

      “Kuidas sa nii ruttu–?”

      “Nad teevad oma kaubamaja siin alles kell kümme lahti!”

      “Siis – jumal nendega. Mina panen ette sõita nüüd Lüütjalga.”

      “Muidugi mõista.”

      Noh, me olime kolmveerand tunni pärast seal.

      Lüütjala vallamaja on arvatavasti ehitatud möödunud sajandi viimasel kümnendil. Kui ma õigesti mäletan, siis olen kunagi kuulnud, et materjalist, see tähendab lõhatud raudkivist ja tellistest, mis Lüütjala õigeusukiriku ehitusest üle jäi. Sest venestusaja lainel ehitatud ju Lääne-Eestisse ja saartele tosinkond õigeusu kirikut. Ja säherdune, maakivist mõisalauda näoline, ainult et elumajale omaste akendega, aga roosakirjut lehma meenutava lasuna see seal alles raagus pärnade vahel losutaski.

      “Ei, esimehel – tähendab vallavanemal, noh – ei ole täna vastuvõtupäev. Tunahomme. Tulge tunahomme kell üheksa. Siis ta on kohe hommikust saati siin.”

      Laiahäälne ja sarnakas kollases kampsunis ja sinises seelikus naine seisis, käed puusas, keset vallavalitsuse tolmust kantseleituba ja püüdis meist lahti saada.

      “Aga meie soovime lihtsalt oma pabereid sisse anda. Maa tagasisaamise asjus. Ega meil ei ole tingimata tarvis, et vallavanem nad isiklikult vastu võtab. Kas teie näiteks ei võiks seda teha? Kes te siin vallavalitsuses olete?”

      “Ei-ei-ei! Mina ei võta siin miskisuguseid pabereid vastu. Mina täidan ainult esimehe – või, noh – vallavanema korraldusi.”

      Muidugi oleks olnud võib-olla tulusam temaga keerutada ja viisatseda. Aga ma ei suutnud end sundida. Ma ütlesin – olgugi, et tabasin Marge laitva pilgu:

      “Nonoh. Midagi te ehk teete ju ikka ka ilma vallavanema korralduseta, mis? Kui vallamaja läheb põlema, kas te ootate siis, kuni vallavanem tuleb ja teeb teile korralduse tuletõrjesse helistada? Või helistate ise?”

      Selle peale ütles naine ägedalt: “Noh, kui teie peaksite siin hakkama vallamajale tuld külge panema, helistan ma otsekohe politseisse.”

      Mina küsisin: “Kuulge, kas teil vallavalitsuse juures maakorraldajat on? Seaduse järgi peaks ju vist olema?”

      “Maakorraldaja on meil muidugi olemas.”

      “Mis ta nimi on?” küsis Marge.

      “Poogen Jüri, noh.”

      “Tema peaks ju siis meie paberid vastu võtma,” arvas Marge.

      “Tema teab ise, mis ta peab ja mis ta ei pea,” kuulutas Siniseelik.

      Mina küsisin: “Kus ta teil siin asub?”

      “Siinsamas majas.”

      “Juhatage meid siis sinna!”

      “Teda põle praegu siin.”

      “Kus ta siis on – kui see riigisaladus ei ole?”

      “Läks “Seedrisse” hommikust sööma.”

      Ma ütlesin Margele: “Sõidame siis sinna. Ma tean, kus see “Seeder” on.”

      Me pöördusime ukse poole, et lahkuda, kui vallamaja klaastrepilt kuuldus kobinat ja pisut tokerdunud must-hall-valges Muhu kampsunis aasta kolme- või neljakümnene mees kõndis meile vastu. Siniseelik seletas:

      “Näe, Jüri, miskisugused pealinnasaksad otsivad maakorraldajat–”

      Noh, ma ei arvanud ju, et härra Poogen sirutab meile selle peale naeratades kämbla ja raputab meil mõlemal käsi ja esitleb end ja palub meil tema laua vastas tugitoolidel istet võtta ja ütleb Siniseelikule, et see tooks diivanilauale kohvitermose ja tassid, ja seletab muhedalt, et “siiski-siiski-siiski – teie ei tule ju vist otse kohvi joomast – nagu mina…” – ja küsib meilt, kui Siniseelik või koguni ta ise on tassid täis kallanud: “Tähendab, millega saan ma teile kasulik olla–?” Ei-ei, päris niisugust vastuvõttu me ei oodanud. Seda oleks olnud vabariigi kolmandal aastal vist ka liig oodata. Pärast viitkümmet aastat tumehalli punasevöödilist tuimust. Aga me ei oodanud ka seda, et ta kõnnib meist sõnalausumata mööda, et ta ei vaata meile isegi mitte otsa, aga heidab meile oma pisikestest sinistest silmadest kõrvalpilgu, mida me justkui ei peaks üldsegi märkama. Me ei osanud lihtsalt oodata, et ta läheb nohinal oma laua juurde, istub oma töötooli padjale õmmeldud kassipildile näkku ja hakkab, selg meie poole, lehitsema laual lebanud lillade kaantega toimikut. Ma tabasin end mõtlemas – täiesti pelgamata, et padjakass lööb talle küüned istmikku… Me ootasime vist terve minut. Siis küsis Marge:

      “Kas me saime õigesti aru, et teie olete Lüütjala maakorraldaja härra Jüri Poogen?”

      Seitsme sekundi pärast häälitses Muhu kampsun: “Ämmm–”

      Mina ütlesin: “Kui teie vastus oli jaatav, siis paluksin võimalust teile oma paberid üle anda.”

      Härra Poogen pööras oma tooli kolme nurgakraadi võrra meie poole, kuid jäi ikkagi veel istuma tagumikuga meie suunas. Viivu pärast suvatses ta küsida:

      “Mäs pabred?”

      Mina ütlesin: “Maa tagasitaotlemine. Pluss lisad.”

      Marge oli istunud laua juurde tugitooli ja läitnud sigareti. Muhu kampsun vahtis lilladesse aktikaantesse. Ma võtsin oma avalduse ja teised paberid rohelises kaustas portfellist välja:

      “Palun.”

      Muhu kampsun ei pöördunud mitte sentimeetri võrra. Aga ta siiski küsis:

      “Mäs maa–?”

      Mina ütlesin: “Tahtamaa talu. Siin, Lüütjalal. Päärdi rannas.”

      “A kes teie olete?”

      “Tahtamaa viimase omaniku pojapoeg. See on siin neist paberitest näha.”

      “Phhhh–” vilistas Muhu kampsun läbi hammaste. “See oo siis jo niiii pikk lugu–”

      Ega ma ju esialgu ei tõlgendanudki seda kui hoiatust, et niii see lugu võib siis ju õige pikalt aega võtta – kuigi ma ehk küsisin endalt, et mida muud võiks see tähendada?

      Seisin seal siis silmapilgu, roheline kaust käes, kuna tema pööras oma lillas kaustas lehte ja ütles:

      “Eks pange’s seie laua peale–”

      Ma asetasin kausta parempoolsele lauanurgale ja ütlesin: “Aga nüüd kirjutage, palun, siia alla –” ja torkasin ta ette hotellis valmis kirjutatud lehe:

      Tõend

      Käesolevaga kinnitan, et olen võtnud Aabel Haljandilt täna, 23. aprillil 1993. a., menetlussevõtuks Lüütjala vallavalitsuses vastu tema avalduse Tahtamaa talu asjus pluss järgmised sinna juurde kuuluvad dokumendid või nende koopiad.

      Lisade loetelu – 19 lisa.

      Allkiri

      “Alla kirjutama mina mitte miskile asjale ei hakka,” ütles Muhu kampsun vaikselt, aga kindlalt.

      Mina ütlesin: “Kuidas siis nii? Kui ma olen ametlikud paberid teie kaudu vallavalitsusele üle andnud?”

      Maakorraldaja