Tahtamaa. Jaan Kross

mis pidi meeldima Tiinale kõige rohkem, nimelt niisugune teater, kus inimesed ja nukud mängivad läbisegi.

      Vestlusest Tiina emaga sain teada, et tema mees oli insener Elmar Taaver, tehnikaülikooli dotsent, tugevusõpetus. Ja et Tiina oli nende ainuke laps. Ja mis veel huvitavam: ma sain vastava uudishimuliku küsimuse peale teada Marge Taaveri neiupõlvenime. Mille peale ma muidugi küsisin:

      “Vaikna? Kas teie isa ei olnud füüsikaprofessor Jüri Vaikna–?”

      Ja siis tuli välja, et ta oligi mõne aasta eest surnud professor Vaikna tütar. Ning et ka ta ema oli varsti pärast mehe lahkumist surnud. Ning et tema, Marge, elas nüüd oma mehe ja Tiinaga Vaiknate villas Nõmmel, Metsa tänaval. Ning veel, et Marge oli pärast Tartus diplomi saamist töötanud oma meditsiinikandidaadi kraadi asjus mingis kuulsas Moskva kardioloogiainstituudis, vist Mjasnikovi-nimelises, ning et ta töötab nüüd Tallinnas, valitsuse haiglas.

      Tallinna jaamas saatsin ma ema ja tütre taksopeatusse ja kergitasin nende lahkuvale autole kaabut. Ja kõik.

      Juba aastapäevad enne minu lahutust ja veel enam aastal pärast seda, tähendab kuni kevadeni 81, oli mu nii-ütelda naistaust olnud juhuslik ja hõre. See tihendab ju vist üldiselt naiste-motiivi mehe mõtlemises. Igatahes tuli Marge mulle mu Pärnu-sõidu järgseil nädalail aeg-ajalt meelde. Aga mitte nii, et see tekitanuks mus mingit – kuidas seda pentsikuseta öelda – mingit tundelist voogamist. Äärmisel juhul ehk üsna kergelt kibemandlimaigulist kahetsust – kui äraproovimata jäänud võib-olla-võimalus. Mitte rohkem.

      Umbes kuu aega hiljem sain kutse klassivenna Tõnu Tubentali viiekümnendale sünnipäevale. Kõigepealt meenutas see pisut ebameeldivat seika: ja-jaa, Tõnu oli meie seast vist tõesti kõige vanem – kuu või paari võrra vanem kui järgnejad –, mis seda enam tähendas, et seesinane juubel polnud meist kellestki enam kaugel. Teiseks, Tõnu sünnipäevakutse oli teatud määral üllatav. Sest me polnud koolipõlves üldsegi mingid erilised sõbrad. Mul oli mulje, et ega Tõnul klassis erilisi sõpru vist õieti ei olnudki. Lihtsalt, ta oli selleks liiga sihiteadlik ja egotsentriline sell. Koolipoiste klunkrite peale ei raisanud ta aega. Spordiringi korvpallitunnist ja keemiaringist nohises ta kiiruga läbi. Ja ülikoolis – seal ei maandunud ta küll mitte arstiteaduskonna esimesel, küll aga teisel kursusel “meie ausse ja südametunnistusse”. Muuseas, selle maandumise kohta oli ta omal ajal ütelnud kaaskursuslase ja klassivenna Lintsi kuuldes lause, mida Lints sellest meile edasi jutustades oli salapäraseks nimetanud. Tegelikult oli see olnud minu meelest üsna läbipaistva tähendusega lause: “Hm. Ja miks mitte? Kui härrad Roosevelt ja Churchill on meile niimoodi ette näinud?!”

      Aasta pärast ülikooli lõpetamist sai Tõnu – ju siis Roosevelti ja Churchilli ettenägemisel – suure rajoonihaigla peaarstiks. Paari aasta pärast toodi ta üle Tallinna – aga siin hakkas ta edasiliikumine võtma igatahes aega: vabariikliku haigla osakonnajuhataja, ministeeriumi osakonnajuhataja asetäitja ja siis lõpuks ikkagi osakonnajuhataja. Ja siis – ja siis, esialgu kuuldustes – varsti pensionile siirduva ministri kõige tõenäosem järglane.

      Mina olin temaga enam kui kolmekümne aasta jooksul ainult kõige napimal määral ja formaalsemal moel kokku puutunud. Aga tema sünnipäevakutse seletasin endale üsna lihtsalt ära: klassikaaslased on kord niisugune kummaline seltskond. Me istume nendega oma nooruse kõige muljetealtima aastakümne päevast päeva ühes ja samas ruumis. Nii et nad saavutavad meie suhtes läheduse, mis, kõigi hilisemate võõrdumiste kiuste, püsib tolle aastakümne või üheteistkümne, nüüd ju koguni kaheteistkümne ühise aasta kogemustes hajumatult, pudenematult, segamatult are. Oma suurel sünnipäeval tahtis Tõnu näha neid oma nooruse unumatuid nägusid – või vähemalt valikut nendest – oma pidulauas. Ilus inimlik štrihhike ju. Tõnu pragmaatilise portree juurde eriti. Seda enam, kui ta tõesti meid kõiki peaks kutsunud olema. Sest meid oli Eestis, pärast küüditustest ja laagritest naasmist ju veel üle tosina alles.

      Et kõik siiski polnud kutsutud, selgus sellesama kutsega seoses õige pea. Põikasin ses asjas sisse klassivend Juursoni kabinetti. Juurson oli Tõnu Tubentali kõrval üks meie klassi väheseid punavõimuaegseid natšalnikuid – linnavalitsuse kaubanduspealik. Seletasin talle, et vajan korralikku tšehhi kristallvaasi – Tõnule sünnipäevaks. Vaasi ta mulle tõesti hankis. Aga mu küsimusele, mis tema siis Tõnule kingib, ühmas ta, et teda polnud sünnipäevale kutsutud. Nii et ikkagi valik. Millisel põhimõttel – tont neid teab. Nende asi.

      Sünnipäevapidu toimus Vabariikliku Sanitaarharidusmaja kõledavõitu saalis, mille hallid seinad olid täis tervishoiualaseid propagandaloosungeid, ligikaudu selles stiilis, et “Nõukogude haiged on maailma kõige tervemad haiged!”. Loosungite vahel kirendasid jäikade joontega ja räigete punaroheroosade värvidega pildid, mis õpetasid luumurdusid lahasse panema ja verevoolu tõkestama. Saali põhiosa täitis kahelt poolt toolidega piiratud U-kujuline laud täies tollastele pidudele vastavas lastis. Toolid ümber laua alles viimseni tühjad. Külalised seisid rühmiti saalis ja velskritekooli tüdrukud, valged põlled ees, pakkusid neile kandikuilt šampanjat. Sünnipäevalaps seisis kingituste paigutamiseks ettenähtud laua ääres, raseeritud esindusnaeratus näol, tema kõrval ta punapäine proua, sada kilo rohelises sametis, kuulu järgi kellegi Moskva akadeemiku tütar. Külalised astusid saabumise järjekorras sünnipäevalapse ja ta abikaasa juurde, ulatasid sünnipäevalapsele oma kingituse, surusid tal ja ta proual kätt ning ütlesid käesurvele omapoolsed sõnad peale, kuidas keegi, jäigast ametlikkusest – “meie kõrgesti austatud ja armastatud kolleegist” – kuni mõne minutaolise lobani: “Kosu siis, Tublukene, edaspidi veel rutemini kui seni–”

      Pärast seda kõndisin saalis natuke ringi ja panin muuseas tähele: klassivendi ei paistnud seal peale sünnipäevalapse ja minu mitte ühtegi. Ja siis plaksutas peoperemees käsi ning palus külalisi söögilauas istet võtta. Sadakond inimest hakkas liikuma peolaua poole. Mõned leidsid oma koha lauakatte juurde asetatud nimekaardi järgi kiiremini kui teised. Mina jäin nähtavasti teise jaotusse. Kui ma oma tooli üles leidsin ja lauast eemale tõmbasin, et istet võtta, olid naabertoolid juba hõivatud. Vasakult pöördus minu poole keegi daam ja ütles: “Tere, seltsimees Haljand–”

      Ja ma sain korraga kõigest aru. See oli Marge. Doktor Marge Taaver. Ma ütlesin talle:

      “Esitlege mind oma mehele–” (Seal istus üks kahvatu meesisik ta vasakul käel.) Aga ta ütles tasa: “See pole mu mees. See on üks Keskhaigla kardiolooge. Aga kui te soovite–” Mina ütlesin: “Ei soovi!” Ma tõmbasin juba õhu kopsu, et ütelda: “Tähendab, teie korraldasite mulle kutse siia sünnipäevapeole. Aitäh, muidugi, aga–” Kuid siis juhtus ühekorraga kaks asja. Esiteks, ma olin juba ta kõrval istet võtnud ja juba tajunud, et ta lähedus oli äärmiselt meeldiv. Teiseks, ta vaatas mulle otsa. Ta õhetas pisut. Ta suunurk vudises veidi – ja see polnud enesekindluse ja üleoleku, vaid ilmsesti just ebakindluse-vudin. Aga sellise vudina eest annab – ah, mis me kenitleme, ütleme otse – annab armuma hakkav mees naisele ka pärispatu enese andeks.

      Me vestlesime end esimestest napsidest enam-vähem mööda, rosoljede ja krabisalatite vahelt läbi, kõnedest üle. Kui meil poolteist tundi hiljem oli õnnestunud seaprae- ja hapukapsaliudade vahelt enam-vähem hõlpsasti läbi lipsata ja lauakatteid hakati kohvilaua omadega asendama, hakkas saali kõrval asetsevas fuajees mingi tervishoiutöötajate popmuusika-ansambel pille töristama ja Marge pani ette minna sinna vaatama, mis seal toimub.

      Me tantsisime seal kuskil ühe tantsu või poolteist. Siis tahtis Marge teha ühe, nagu ta ütles “ebatervishoidliku suitsu”. Me leidsime tantsupõrandalt pool treppi kõrgemal roosaks võõbatud ampiirjalgadega ja puukõva polstriga pingi. Ta võttis käekotist sigareti ja mina ulatasin talle ta enda tulemasinalt tuld. Kuni ta nägu leegi paistel vudises, tegin otsuse ära. Et viivitamisel pole mõtet. Ma küsisin:

      “Kallis doktor. Mul on teile üks küsimus. Tähtis küsimus. Nii et ärge hakake mulle kohe vastama. Mõelge. Ja vastake, ütleme ülehomme. Ülehomme kell kaks. Te rääkisite, teil on vastuvõtul kella kahest lõunavaheaeg. Siis te käite kohvikus. “Feischneris” on tagumises väikeses saalis tuulutuskorstnaga sammas. Ja selle taga, ideaalselt varjatud nurgas, on kahekohaline laud. Ma istun kell kaks seal ja hoian teile kohta. Vastake mulle seal–”

      Mu