Tahtamaa. Jaan Kross

ütlesin: “Head luureandmed, igatahes– Aga mis ta siis edasi sinust tahtis?”

      Ta oli seletanud: “Me saame teisipäeval härra Haljandiga kokku. Me peame oma tehingut veel natukene noh viimistlema. Ja pärast seda tuleb meil seda pühitseda. Nii et viimased läbirääkimised ja siis pühitsemine. Ma olen reserveerinud selle tarvis teisipäeva õhtuks “Reederi” restorani kõige mõnusama separee. Me sööme seal kõigepealt õhtust. Kell seitse. Aga muidugi ainult siis, kui härra Haljand võtab vaevaks sina tulla. Ma pean tunnistama: ma pole selles sajaprotsendiliselt kindel. Sellepärast ma teid palungi: tehke nii, et härra Haljand võtab teid teisipäeva õhtul käevangu ja tuleb teiega kell seitse “Reederisse”.

      “No ja siis?” küsisin mina, ma pean tunnistama, pisut nördinult.

      “Muud midagi. Nii et nüüd on mul kaks probleemi. Esiteks: kust ta teab, et meil sinuga midagi ühist on? Ja teiseks: kas sa mõtled sinna minna?”

      “Kuhu?”

      “Noh, sinna “Reederi” separeesse, teisipäeva õhtul?”

      Mina mõtlesin kümme sekundit väga intensiivselt. “Tead, ma arvan, et halba see ei teeks. Me saaksime seal igatahes midagi teada. Muidugi, kui sina arvad, et sa riskiksid–” See viimane oli viide ettevaatussüsteemile, mida Margega igal sammul silmas pidasime. Me ei liikunud ju avalikes kohtades kunagi koos. Või ütleme: me liikusime minimaalselt koos. Kaheteistkümne aasta jooksul oli juhtunud ka seda, et me olime, Marge ja mina, sattunud mingis seltskonnas kuskile lokaali. Aga üldiselt vältisime säherdusi asju üsna järjekindlalt. Aga siin ütles Marge korraga – mulle peaaegu et üllatuseks:

      “Noh, ma arvan, see separee ei ole ju kuidagi silmatorkav koht. Sinna peaks ju pääsema üsna märkamatult sisse. Selleks ju niisugused kohad vist ongi mõeldud. Aga räägi nüüd, mis salapärane tehing see sul temaga on–"

      Mina jutustasin. Lühidalt, aga midagi olulist välja jätmata. Kuidas härra Luuk oli välja ilmunud ja teinud katset mind Tahtamaa afäärist nelja tuhande eest kõrvale tõrjuda. Ja kuidas ma olin võtnud endale esialgu teisipäevani aega. Ja kuidas seesinane Luuk oli esitanud mulle kaks korda oma peaargumendi: “Aga teie isiklikult, härra Haljand – teie ei lähe sinna ju nagunii muda kaevama, eks ole?”

      Vahepeal läks Marge kööki ja improviseeris seal meile õhtusöögi. Nagu enamasti alati. Mina tegin seda ühel korral kümnest. Siis istusime mu väikese köögi kõrgeil baaripuki tüüpi istmetel – ma ei tea, millise sisekujundaja tobedavõitu disain – ja sõime neid mingeid üleeile Marge tehtud kohupiimakäkke tema äsja jahvatatud hiinakapsa-salatiga. Mina tegin kaks külmkapist võetud õllepudelit lahti, lülitasin kohvikeetja käima ja küsisin:

      “Kuule – kas sa saad korraldada asja nii, et sa kaoksid – noh, esmaspäeva või ütleme parem teisipäeva hommikuni kodust ära? Ja et keegi seal selle pärast ei kõngeks?”

      “Mis siis?”

      Muuseas, ülim, mis me seni olime endale lubada söandanud, oli Marge kaotsiminek kaheks järjestikuseks ööks ja nende vaheliseks päevaks. Aga reede õhtust esmaspäeva või teisipäeva õhtuni – seda polnud me endale veel lubanud. Kuid tema “mis siis’i” peale vastasin ma nii:

      “Mul tuleb käia kord Tahtamaal ära. Sest Luuk on seal ilmsesti käinud. Mul tuleks teada niisama palju, kui tema teab – või pisut enam. Mul tuleks käia esmalt Kuressaares, siis Tahtamaal ja siis Lüütjalal. Mul tuleks sõita siit homme hommikul väga vara välja. Ja ma tahaksin, et sa tuleksid kaasa. Aga – nojaa–”

      See “Aga – nojaa–” oli lisatud lihtsalt kui viide sellele, et aga nojaa, ma ju juba tean, see oleks irreaalne soov. Veel enam – see oleks sinu kuritegelik kiusamine sooritama tempu, mida sa ei tohi enesele lubada – Ühesõnaga, see “aga nojaa” tähendas tegelikult “anna andeks, et ma hakkasin sellest üldse kõnelema–” Kuid Marge ütles äkitselt:

      “Aga mis siis? Sa tead ju: me oleme sada korda rääkinud, kui tore oleks – kaduda kuskile niimoodi – kolmeks-neljaks päevaks– Pealegi – meremuda on ju lõpuks meditsiiniline asi– Mina pole küll balneoloog või kuidas neid mudandusarste kutsutakse, aga südamehaigustel on mudaraviga igatahes oma suhe– Nii et ma tahan ütelda: võib-olla tekitaks su Tahtamaa nägemine mul koguni mõne idee. Ses mõttes, mida seal peale hakata. Nii et–”

      Siis tegi ta seda, mida ta kaheteistkümne aasta jooksul minu juures ainult kõige haruldasematel kordadel oli teinud: ta helistas siit Nõmmele. Tähendab koju:

      “Tiina – kas isa on kodus? Ei? Tuleb kell üheksa? Siis sa jõuad just parajasti. Võta tagumise trepi alt konkust keskmine fiiberkohver. See, mis tühi on. Muidugi. Pane sinna sisse mu kilemantel, mu kõige kõrgemad kummisäärikud ja mu islandivillast kampsun. Hallikirju, sa tead. Pluss vannitoast tualettasjade kott. Paar pesu, muidugi. Võta auto ja too need asjad siia. Kuhu? Abee juurde, noh. Ja tee ruttu. Kui sa peaks isale jalgu jääma – ütle talle, et sa lähed oma Tiidu poole. Moodne abielumees ta ju ei ole. Aga moodne isa tahab ta olla. Nii et ta ei hakka sind keelama–”

      Kolmveerand tunni pärast helistas Tiina mu ukse taga. Ta marssis elutuppa sisse – pahmakas värskust ja ta ema omast hoopis erinevat 4711 lõhna, ilus sire plika, naeruväärt ju, aga tegelikult noor daam– Marge seletas talle: “Räägi isale: meil toimub Käärikul väike kardioloogide kokkutulek– Ta ei ole ju nii loll, et ta hakkaks sealt neid kardiolooge telefoniga otsima. Ütle talle, et kolleegid pakkusid mulle oma autos kohta. Ütle, et ma olen kõige hiljem teisipäeval tagasi–”

      Tiina pöördus minu poole: “Kuule – Abee – sa näppad ema siis kohe pooleks nädalaks ära–?”

      Marge ütles: “No kuule – te olete seal ju mõlemad täiskasvanud inimesed. Vähemalt sina. Mine nüüd ruttu. Muidu isa tuleb koju ja hakkab melanhoolitsema. Kui maja tühi on. Võta minu toast need – mis need olid – “Juhansoni reisid” ja vii talle lugeda. Noh, nägemiseni. Teisipäeval.”

      Tiina andis emale põgusa kõrvalestamusi ja ütles: “Onu Abee – järgmisel korral tahan ma, et sa võtaksid minu ja Tiidu ka kaasa. Me oskaksime olla täiesti teid häirimata, aga teha ehk tarbe korral ka midagi kasulikku–”

      Ta tegi juba liigutuse, et sakutada mind juustest – ta oli säherdust endale korra või teise lubanud –, aga ei söandanud siis ja lõpetas oma liigutuse lehvitusena:

      “Adjöö!”

      3

      Paranoias, mis Nõukogude okupatsiooniga Balti riikidele kaela sadas, oli kõigi ängitegurite – vahistamiste ja küüditamiste, agendiks pressimise hirmude, reedetusetunde ja üldise lootusetuse – kõrval ja kohal veel üks esimesel hetkel ehk üldsegi mitte kõige silmatorkav, aga paljudele eriti sügavalt hinge-torkav tegur. See oli kõikelämmatav uus nõndanimetatud piirirežiim.

      Kõigist kolmest Balti riigist tungis see lihtsal geograafilisel põhjusel just Eestis kõige ängistavamalt inimese ellu. Sest meie olime siin kõige liigendunumalt mereäärne maa. Kõige liigendunumalt nii ruumis kui ka lõppude lõpuks ajas, s. t. traditsioonis. Eesti merepiir oli 3400 kilomeetrit pikk. See osutus äkki kõiges pikkuses Nõukogude Liidu läänepiiriks. Seni oli iga meeter ses piiris olnud eestlastele vähemasti teoreetiliselt värav piiramatusse maailma. Nüüd oli iga meeter siin äkitselt auguks, mida asuti haiglase hoolega valvama ja kaitsma. Randadesse püüti alguses püstitada koguni kord pajuvitstest, kord Rooseveltilt lend-lease’i korras lunitud okastraadist tõkkeid. Rannaliiva künti õhtuti traktoritega üle – et öösel saabunud diversantide jäljed hommikul näha oleksid. Linnades piirati sadamad kontrolltõketega ja valvealuste territooriumidega. Maal ehitati kalasadamate ümber valveputkadega traataiad, aga väikesed kalasadamad, külade paadisillad ja omatalulautrid likvideeriti ja lõhuti üldse. Rannameeste kalapaadid veeti okastraataedade taha üksikuisse alles jäetud kalasadamaisse kokku. Ja siis kõige koledam – ülejäänud paadid saeti sealsamas külade ääres kadarikes või liivalagedail piirivalvurite poolt lihtsalt pooleks. Külamehed tõstsid oma paadipoolikud sealsamas püsti seisma. Mõni pani sinna vanad võrgutükid