Tahtamaa. Jaan Kross

Muhu tammilt Saaremaale maha keeras, paremalt varsti lähenemas Orissaare esimesed majad, paistsid mõned pleekinud ja uurakile kaldunud paadipoolikud kadarikust maanteele ära. Marge ütles, nagu loeks ta mu mõtet:

      “Ega neid pooleks lõigatud paate ei ole ju praegu vist mitte üheski muuseumis–? Aga peaks nagu olema… Ainult – kus?”

      Mina ütlesin: “Paksu Margareetasse ei mahu nad ära. Ja Rocca al Mares on valikupõhimõte nagu teine. Muuseum, kuhu need kuuluvad, tuleb alles luua–”

      Ma vaatasin silmanurgast Marge tukastusse libisevat nägu ja pöördusin vaatama maanteed ja mõtlesin mitu kilomeetrit, vähemalt kuni Aristeni, aga võib-olla Pöideni välja, mida säherduses muuseumis peaks vaadata saama: seal peaksid olema kas või needsamad äsjased piirivalveputkad (mis nüüd nii Virtsus kui Kuivastus hommikutuule käes tühjalt töllakil uksi kääksutasid). Ses muuseumis peaks olema näidised neistsamust okastraattõkkeist ümber sadamate, mida veel pole jõutud koristada, seal peaksid olema barakid, võškad, verekoerte jooksuaiad, kõikvõimalikku tüüpi trellitatud loomavagunid, mustad rongad, trellakendega ja ilma akendeta… Aga muidugi oleks narr mõelda, et enne kõiki neid nõukogulike eluviisielemente halba just nagu ei juhtunudki. Kas või meie autosõidu esimest sihti silmas pidades peab tunnistama: juhtus ikka. Ka meie eneste lapsikust rumalusest.

      Ma tahtsin sõita täna keskhommikul Kuressaares oma kunagise koolivenna Juhan Soova juurest läbi. See Juhan oli minust kolm või neli aastat vanem ja käis samas klassis mu naabripoisi Kaleviga, sellega, kes põgenes 44-ndal Soome ja seal langes. Kalevi kaudu ma omal ajal Juhani loo üksikasjust kuulsingi. Nüüd kohtasin Juhanit üle poolesaja aasta Tallinnas mõne nädala eest. Ja põgus teave, mida te enese kohta Vabaduse platsi bussipeatuses püstijalu andis, tundus kinnitavat, et tema oli mu ootamatuiks vajadusteks sobivaim mees. Kõigest hoolimata.

      Neljandas algkooliklassis oli Juhan olnud paksuprilliline nohik, kes edenes prantsuse keeles mõistatuslikult ruttu ja mängis muuseas ka silmapaistvalt hästi malet. Aga tegelikult oli vägagi silmapaistmatu sell. Natuke järsk ja kui meenutada, hästi napisõnaline poiss. Endise vürtspoodniku ja hiljem vist Saksa väkke sattunud allohvitseri poeg, kuskilt Kalamaja kandist. Sügisel 37 oli ta kooliaasta alguseks jälle koos meiega kohal. Aga siis kadus äkitselt koolist ära. Mida õieti enne ei märgatudki, kui ta kolme nädala pärast klassi tagasi ilmus. Oma igaveseks õnnetuseks päev pärast seda, kui “Päevaleht” oli avaldanud tema vahepealse seikluse kohta pedagoogilise kavatsusega följetoni:

      J. S., ühe Tallinna keskkooli neljanda klassi poiss, 13 aastat vana, leidis endale hiljuti kolm niisama tarka kaaslast täiesti arutuks tembuks. Nad varastasid, J. S-i juhtimisel, Piritalt valveta jäetud paadi, ja J. S-i vanemate sahvrist seasingi ja kaks pätsi leiba ning sõitsid jõesuust merele. Kui piirivalve nad mõne aja pärast merel kinni pidas, seletasid noored Kolumbused, nad olevat tahtnud sõita Brasiiliasse–

      Nii et see lehetükk oli klassile värskelt teada saadud ja üsna rämedalt läbi irvitatud ka. Tähendab, nii kui Juss nina klassi pistis, lõugas keegi:

      “Tere, Kolumbus! Kas sa Brasiiliast tolmuahve tõid? Palju tükk maksab?!”

      Ja keegi teine alustas laulu:

      Meie Jussu läks Pi-iiritalt merele

      oma valge pa-adiga –

      mis matkis üllatavnõtkelt Miki-Hiire merelemineku laulu, mida lihtsakoelisemad kapellid ikka veel mängisid– Nad polnud üldiselt kuigi musikaalne klass, aga nüüd kiunusid nad äkitselt Jussi ümber hunnikus:

      Hiu-li hei!

      Siit üle vee

      Jussi viib kaugele meretee –

      Ja siis merehiiu kahiseval madalal häälel:

      Otsinud olen ammu sind ma,

      Ha-ha-ha-ha-ha-ha-haa!

      Ei minu käest nüüd pääse küll sa–

      Ha-ha-ha-haaa–

      Ja muidugi klähvisid ja ilkusid nad tema kallal nädalate viisi Brasiilia ja tolmuahvide asjus. Ja hüüdnimi Kolumbus jäi talle sedamaid külge kui kärbsepaber kärbsele.

      Juss grimassitas nägu, kissitas silmi, püüdis nöökijaist kõrvale vaadata, püüdis midagi seletada, viimaks tõukas kellegi eest ära ja kõndis mööda koridori eemale. Aga koolitunnid sundisid teda ju ikka-jälle teiste hulka. Ja siis märgati: ta reageeris ka läbini sõbralikele, üldsegi mitte nöögiks mõeldud pöördumisele teisiti kui varem:

      “Juss, tule teeme partii malet!”

      Varemini oleks ta vaevalt sellest keeldunud. Nüüd ütles ta tõmbleva suuga ja vihasel tuhmil häälel, muuseas kummaliselt nasaalsete a-dega:

      “Mãisãã. Mãitãã kã. Mul piã vãlutãb. Jätãmnd rãule.”

      Mille peale malepartiile kutsuja peaaegu loodusseaduslikult vastas: “No mine sõida siis Brasiiliasse tagasi.”

      Muidugi püüti aeg-ajalt Jussiga tema merereisist ka asjalikult rääkida. Et kuidas ta ikkagi niisuguse asja peale oli tulnud? Ja kuhu nad olid tegelikult sõita tahtnud? Ja kui kaugele nad olid tegelikult jõudnud? Ja kuidas piirivalve nendega oli käitunud?

      Aga Jussilt nad tema reisi kohta mitte kui midagi uut teada ei saanud. Nii et ma ei oskagi enam ütelda, kust või kellelt me pikapeale kuulsime: sõita olid nad tegelikult tahtnud siiski ainult Rootsi. Edasi vist jumala eest Lõuna-Ameerikasse. Aga paadiga – realistlikult – Rootsi. Ja piirivalve oli peatanud nad alles kuskil Tahkuna majaka joonel. Ja muidugi polnud nad jõudnud nii kaugele sõudes. Ses nende paadil oli olnud ju ka mootor, neljahobujõuline inglise päramootor, mille Juss oli võtnud papa Soova pööningult, kus see oli olnud õlitatult ja sisse pakitult otsekui ootel.

      Muidugi väsis klass Jussi kallal tänitamisest varsti. Aga Jussi Kolumbuseks hüüdmast ei loobutud ja Brasiiliat kõlksutati talle aeg-ajalt ikkagi. Nähtavasti ei pannud nende psühholoogiline teismelisetarkus tähele, et mida enam nendepoolsed Jussi merereisi meenutamised harvenesid, seda kramplikumaks muutusid tema reaktsioonid neile meenutustele. Nii või teisiti, ta oli pidanud kevadeni nende klassis vastu, aga 39-nda sügisel polnud ta enam kooli ilmunud. Ja oli kadunud häbiväärselt ja täiesti mu silmapiirilt.

      Järgneva viiekümne aasta jooksul ei kuulnud ma temast rohkem, kui et ta oli vist lõpetanud kuskil õhtugümnaasiumi ja õppinud kunagi aasta või paar Tartus jumal teab mida, vist loodusteadusi. Ja näinud polnud ma Jussi kõik need viiskümmend aastat. Kuni ma kolme nädala eest silmasin toda poriseis kalamehesäärikuis ja räämas vatikuues vanameest Vabaduse väljaku bussipeatuses enese kõrval. Ma vist jõudsin juba arvata: prügikastivares… Aga siis jäin pilguga ta paksudesse pisikestesse prilliklaasidesse kinni ja kogu halastamatu aja ja ühiskondliku allakäigu kamuflaaž rebenes talt korraga maha–

      “Soova Juss–?!”

      Ta vaatas mulle peaaegu vaenulikult otsa: “No ja mis siis–?”

      “Mh. Sa mõtle mis aeg – !”

      “Ega ta pole sind ka nooremaks teinud!”

      See mõte ajas mind naerma – nii, et ma naersin miskipärast püüdlikumalt, kui ma õieti oleksin tahtnud – tuntud juhtum, kus te püüate teile äkki paljastunud sotsiaalset ülekohut (teie kui ülekohtuse poole esindaja) naeruga heaks teha. Ma küsisin:

      “Kus sa nüüd siis elad–?”

      “Kuressaares.”

      “Ja mis sa seal teed–?”

      “Tööd.”

      “Mis asutuses?”

      “Mudaravilas.”

      “Ammu või?”

      “Kümme aastat.”

      “Ja kelleks sa seal oled?”

      “Mudajumalaks.”

      “Tähendab – mida sa seal teed?”

      “Keedan sulle paraja