Tahtamaa. Jaan Kross

nimetada. Kella viie või kuue paiku panime pillid kotti ja tunni pärast peatusime taas Kuressaares Jussi värava taga. Mina ütlesin:

      “Mine tõmba nüüd puhtad riided selga. Läheme kuursaali õhtut sööma. See on ju teil uuesti lahti tehtud. Tallinna lehtedeski oli lugeda.”

      Ta vaatas meile peaaegu ehmunult otsa ja ta teravate nurkadega suu hakkas protestivalt tõmblema:

      “Ära aja jama! Räägime parem asjast. Need mudapurgid, mis sul pakiraami peal on, jäta neid. Purkide eest maksa mulle kakskümmend krooni. Siis sa võid lasta endi kõigi aparaatidega analüüsida. Aga midagi uut nad sulle ei ütle. Väga hea Haapsalu tüüpi muda. Mõni suuresõnaline laborant ütleb küllap, et Haapsalu omast parem või isegi märksa parem–” Ta tegi auto ukse lahti ja hakkas väljuma – “Muu prahi, mis ma su pakiraamile panin – mõõdulatid ja mis seal veel on, võtan ma tagasi. Aga purgid jäävad koos sisuga sulle. Kahekümne krooni eest. Ja ega sul pole mind homme enam tarvis – nii et ära unusta: tänase eest viiskümmend krooni pluss konjak.”

      Marge ütles sel ajal, kui Juss seisis juba auto kõrval ja sidus oma mõõdulatte pakiraamilt lahti:

      “Härra Soova, tulge nüüd siis autosse tagasi ja juhatage Aabelile, kus siit ligidalt selle konjakipudeli kätte saab–”

      “No näh. Eks turuäärsest poest– Pööra siis siit pahemale–”

      Me sõitsime kõik koos viinapoe juurde ja mina läksin sisse.

      Kui ma viinakauplusest konjakipudeliga tagasi tulin ja hakkasin pudelit talle autosse ulatama, tuli ta autost välja. Mina ütlesin:

      “Kuhu sa ronid? Me viime su nüüd koju ja sõidame ise hotelli. Sina sead kodus ja meie hotellis oma riided korda. Kahekümne minuti pärast oleme su väravas tagasi – ja siis, nagu öeldud, sõidame kuursaali sööma. Kas sinu kõht pole siis niisuguse päeva peale tühi kui lõõts–?” Ma hakkasin teda autosse tagasi suunama, aga ta lükkas mu – ma ei ütle ju, et tõukas mu, vaid nimelt lükkas mu eemale – samal ajal hüüdis Marge autost: “Härra Soova, kas te siis tõesti keeldute?! Mispärast?!”

      Juss turtsatas: “Ah, jätke jama! Te saite kõik teada. Ja saate oma kullaaugu kätte ja – adjöö! Ainult – andke mulle kokkulepitud seitsekümmend krooni!”

      Marge ütles autost: “Me maksame teile kõik õhtusöögilauas ära. Ja ma kirjutan teile seal ka peavalutablettide retseptid. Kolm-neli tükki – et teil oleks varu–”

      Mulle tundus Jussi hoiakust, et ta vist hakkas ettepanekut kaaluma. Aga siis pakkusin ma õnnetul kombel üle. Ma ütlesin:

      “Oh pagan sind. Me juba arutasime doktoriga, et kui me sinna mudaravila püsti paneme, võiks sinu sinna noh tehniliseks juhatajaks kutsuda–”

      “Häh. Mis sa plämad. Anna mu raha nüüd siia.”

      Ta sai oma raha, noogutas, jättis Marge retseptidejutule reageerimata – ja kõndis mööda turuplatsiäärset kõnniteed minema, mõõdulatid harali ühes ja konjakipudel sirgelt teises käes.

      Meie sõitsime Margega hotelli. Õieti oli see kahekorruseline ookerpunane eramaja mingil lossitagusel tänaval. Olin seal korra ennegi ööbinud. Sest 87-ndast alates ei jälitanud nõukogude võim eluruumide üürile andmise asja enam niisuguse totra sallimatusega nagu varem. Nii et selleks vähegi sobivate majade vähegi ettevõtlikumad peremehed kasutasid selle silmapilk ära. Või ütleme kui mitte silmapilk, siis vähemalt enam-vähem ruttu ära. Ruttu – kui siitmaa igavesti ettevaatlikku aeglust arvesse võtta. Nii et pisikesi erahotelle de facto sündis vähemalt Pärnus, Kuressaares, Võsul ja mujal sellistes paikades juba enne nõukogude aja lõplikku lõppu. Ja jatkas tegutsemist ka selle lõpu järel. Seesinane, kuhu me nüüd siirdusime, koguni nii edukalt, et selle nelja külalistetuppa olid äsja ehitatud nooblid lükandukselised riidekapid ja plastist dušikabiinid ehk (kuna nad asusid Johannes Aaviku sünnimajast vähem kui kilomeetri kaugusel) – pihustiklemmid. Muuseas, me võtsime seal kaheks ööks esialgu kaks tuba: põhjendus oligi see, et kummalgi oleks mugavuse asjus oma dušš. Raske öelda, kui palju oli ses põhjenduses ettekäänet, mis lubas kummalegi suurema privaatsuse… Muuseas, minule polnud säherdune privaatsusetaotlus üldsegi võõras, ka Marge suhtes mitte, ja kuigi ma polnud seda talt iial pärinud, näis mulle, et ka temale mitte. Aga kui ma olin dušiga valmis, torkasin puhta pesu asemel pidžaama selga ja paotasin toaukse. Koridoris polnud kedagi ja ma libisesin kõrvalukseni ning koputasin: “Marge – mina olen–”

      Ta avas silmapilk. Ma libisesin tuppa – ja me jäime sinna tunniks või pooleteiseks. Sellise ootamatu ihahoo tõmbel, milliseid meie vahel, piinlik möönda, ikka veel ette tuli.

      Käinud pärast seda veel kord duši all, sõitsime kuursaali. Ja kuna seal võis eeldada enam-vähem pikka õhtusöögiootamist, võtsin portfelli päevaste mõõtmistulemustega kaasa.

      See nende taasavatud kuursaal oli ju nüüd siseviimistluse mõttes päris kena ja puhas ning värvidelt värske ja toonidelt pastelne, aga tegelikult ikka sedasama, mis ta oli olnud enne vahepealseid lagunemise aastakümneid Punaarmee või tont teab kelle või mille käsutuses: ta oli ka taas ülesmukituna tegelikult üsna hõre ja tol õhtul koguni jahegi puupaviljon. Ja publikust peaaegu lage pealegi. Nii et ma tellisin õhtusöögiooteks kaks suurt pokaali hõõgveini.

      Veel enne kui see lauale toodi, tarisin portfellist tänase mõõdistuse kaardi.

      Marge ütles: “Iseenesest hea, et see Soova keeldus sööma tulemast. Aga – kahju ka. Ta on ju ilmselt õnnetu inimene. Aga see sinu märkus – ega sa pole seda ju tõsiselt kaalunud–?”

      “Mida–?”

      “Soovat mudaravila tehniliseks juhatajaks–?”

      “Oh, mine– Nii üksikasjaliselt pole ma sellele küll veel mõelnud. Aga – miks ka mitte? Ma usun, ta oleks absoluutselt aus mees–” See viimane oli muidugi lisatud ainult mingiks pisikeseks kiusuks Marge suhtes. Ja kuna ma ei tahtnud seda ärapühkimatult õhku rippuma jätta, ütlesin kaardile osutades:

      “Kõigepealt tuleb meil selgusele jõuda, kui palju seda sitta või šokolaadi siin ikkagi on–”

      Meie hõõgveinid toodi meile lauale. Meie šnitslitega (Tallinna moodi, vanaaegselt, sidruni ja kiluga) pidi minema veel kakskümmend minutit aega. Me jõime oma hõõgveinipokaalid põhjani ja ma panin joonlaua kaardile.

      Enne kui šnitslid kohale jõudsid – ja see nõudis vähemalt kaks korda kakskümmend minutit –, “trianguleerisin” kaardile neli punkti. Need kujutasid endast meie mudalasumiga silma järgi enam-vähem pindvõrdse trapetsi nurgapunkte. Trapets vastas ligikaudu Tahtasaare sirbikujulise siselahe pluss sellega liituva põhjapoolse lahe liitpinnale. Mastaabi järgi oli trapetsi põhjapoolne külg circa 400 ja lõunakülg circa 600 meetrit. Külgede kaugus üksteisest oli 1200 meetrit. Nii et mudakihi keskmise paksuse korral 1,5 meetrit, nagu see Jussi mõõtmise järgi oli, pidi muda hulk kuupmeetreis olema võta või jäta üheksasada tuhat või miljon. Ja tonnides – ikka jälle Jussi määrangu järgi – miljon kolmsada tuhat.

      Marge ütles: “Ega ma täpselt ei tea, aga palju alla saja krooni tonni eest ei saa see kraam maksta. Kui protseduuride hindu arvesse võtta. Nii et igatahes on sul sellega ju – issand jumal – oma sada miljonit taga…”

      Meie šnitslid toodi lõpuks kohale. Ma tellisin pudeli “Le Cardinale’i”, punase ludumütsiga preester etiketil klaasi kergitamas, hind kuus- või seitsekümmend krooni. Ma pigistasin lauaserval sümpaatiaavalduseks Marge kätt. Me tantsisime isegi ühe tantsu lokaali peaaegu tühjal tantsupõrandal, mille ääres muidu moodsat lärmakust taotlev trio – klaver, viiul, saksofon – mängis erandiks poole sajandi tagust aeglast valssi:

      Ich tanze mit dir in den Himmel hinein…

      Ha-ha-ha-haa: ja mul oli sada miljonit taga… Esialgu mitte päris tõsiselt võtta, muidugi teada.

      4

      Kella kaheksa ajal hommikul jõime meie koduhotelli alltuppa asetatud nelja sõõrja lauakese taga, see