Tahtamaa. Jaan Kross

taolist. Ja miks mitte. Lastepsühholoogidel vähemalt on ju teada, et äikeseargadel lastel on kombeks tunda oma hirmu ennekõike kodus, tuntud paikades (kus piksenooled on alati teada, millisesse urgu nad on pugenud, samal ajal kui nad võõras ümbruses tunnevad end äikese ajal vabalt või peaaegu vabalt – sest seal ei oska ju pikne neid leida ega tabada… Ja kui lastega oli nimelt nii, võis ju täiskasvanutega pisut niisamuti olla – või koguni pidigi pisut niisamuti olema. Siin, Margele ja mulle võrdselt võõras paigas, pidime olema lõksulangemise eest kaitstud.

      Nii et pärast kerget kohvikueinet tulime oma nõndanimetatud hotelli tagasi, maksime – peremehe rõõmuks, sest külalisi oli tal nii varasel aastaajal alles õige harva, oma toa eest järgmise hommikuni ja sulgesime end täies anonüümsuses sesse tüütult ja lohutavalt roosalillelise tapeediga karpi. Ning magasime seal lõpuks veel ühe imeväärselt hõlpsa hingamisega öö.

      Esmaspäeva hommikul jätsin Marge hotellituppa hommikust und haukama (“Aabel – ma pole aa-ammu nii lahedasti maganud kui täna öösel–”) ja läksin üheksaks maavanema vastuvõtule. See noorhärra ei tundnud mind esimesel hetkel ära. Ja ta oligi ju sel ajal, viieteistkümne aasta eest, kui ma Tartus tema isa Tähtvere tänava korteris käisin, vist kaheteistkümnene jõmm. Tähendab, ta on nüüd kakskümmend seitse. Ja miks ka mitte – kui vabariigi uus peaminister sai üleeile kolmkümmend kolm– Nii et ma vastasin nipsakale ajakirjanikule, et kas ta ikka suudab oma ülesannetega toime tulla: “Kuulge, kui meiega võrreldes hiiglasuurel ja konservatiivsel Inglismaal William Pitt (ega ma ei teagi, kas ma mõtlesin vanemat või nooremat Pitti – mõlemad tundusid kõlbavat) tuli oma asjaga toime – mis pagana pärast ei võiks siis ka tema?!” – Tähendab, maavanem ei tundnud mind esimese hooga ära. Aga kui ma tuletasin talle meelde, kuidas ta demonstreeris viieteistkümne aasta eest, koolipoisina, oma Tähtvere tänava õues omaenda poolt vastselt remonditud “Yamahat”, romuhunnikut, mis imemoel siiski põrises enam kui küllalt, ja demonstreeris seda kellelegi onule nii ennastunustavalt, et määris oma lühikesed püksid ja pikad sokid ratta alles kuivamata kollase värviga lootusetult kokku, nii et ma koos temaga tema isalt vabandust palusin, siis tundis ta mu otsemaid ära: “Õigus-õigus! Teie olete ju onu Aabel–”

      Ma seletasin talle oma Tahtamaa tagasitaotlemise loo lühidalt ära. Meremuda küsimust siiski nimetamata. Ja palusin tal pidada mu taotluse lahendamisel silm peal. Ja tervitada oma isa, kes, nagu ma põgusalt teadsin, pidi seisma nüüd Tartus mingi ehitusaktsiaseltsi eesotsas.

      Kui ma maavalitsusest hotelli jõudsin, ootas Marge mind juba hotelli verandal. Nii et me sõitsime kell 11 Tallinna poole teele. Aga ilmsesti ei raatsinud me sedamaid pärale jõuda. Sest kui selgus, et ta polnud, Marge, tähendab, polnud käinud ei Valjala kirikus ega linnamäel, pöörasin Kõljala teeristilt sinna.

      Mina olin käinud linnamäel ja kirikus isaga kunagi umbes kümnese poisina, õpetaja Elkeni päevil, kes oli näidanud meile, see oli mul igatahes meeles, oma kuulsat ristimiskivi ja kinnitanud oma kiriku kohta, et seda oli asutud ehitama kohe linnuse vallutamise järel aastal 1227 ning et see oli järelikult Eesti vanim säilinud kirik.

      Säilinud oli see ka veel aastal 1993. Aga mulle tundus, et muru, mis oli kasvanud müüride ümber viiekümne aasta eest, oli nüüdseks liiva ja umbrohu eest oluliselt taandunud. Ja kiriku sees – me hankisime ju igatahes ka võtme ja käisime kirikus ära – oli mõõtmete-mulje, nagu vist säherdusel puhul alati, uskumatul määral ahenenud. See oli ju veel ainult raske hall kivikarp. Ja aknaist langevate teravate valgusekriipsude kiuste olid hallituselaigud müüridel nii valdavad, et viiekümne aasta eest veel hõlpsasti nähtavad seitsmesaja aasta tagused rohekad ja kollakad, aga kokku ikkagi hallid pintslijooned olid vaevalt veel hallitusest eraldatavad. Marge pigistas mu rannet ja küsis:

      “Kas me jõuame kunagi sinnamaale, et–?”

      Mis võisin ma talle niisuguse küsimuse peale vastata?! Kui see oli lisaks esitatud ka veel sellisel peaaegu et kannataval ja poolpühalikul toonil. Nali oleks olnud ainus võimalus– ja siis oligi see mul juba leitud ja juba suus – ja sealsamas neelasin selle alla. Sest korraga tundus, et enne väljaütlemist tuleks seda kaaluda. Nii et ma võtsin ta randme ja suunasin ta kirikust välja, autosse, mis toimetas meid minutiga kadarikku, linnamäe jalale.

      Ka linnamägi oli muutunud poole sajandiga muinasjutulisest ähvardavast asjast kahetsusväärseks katkiseks, vaevalt veel olemasolevaks kanniks. Inimlikeks põllukivideks justkui liiga suurtest, hiiglaste omiks siiski liiga tillukestest põllukividest valliks, mille krobeduse ja varisemuse aprillilõpupäike hoolimatult alasti kiskus, samal ajal kui kadakapõõsad valli ümber väristasid külma kevadtuule käes okkaid. Me ronisime vallile ja vaatasime ringi. Mina ütlesin:

      “Ja siin niisamuti: kas kunagi – või millal ükskord?! Parkimisplats teeviitade ja skeemidega. Pronkstahvlid, mida metallivargad hommepäev puruks ei tao ega parselda välismaale maha. Tahvlitel Läti Henriku tekst – ladina ja eesti ja noh olgu peale – inglise keeles. Püüdsin seda teksti meelde tuletada (selles oli muidugi ka Margele imponeerimise uid), aga ega ma seda ju kuigivõrd ei mäletanud: …Nõutakse paremate poegi pantvangideks. Valjala saarlased, kes kunagi olid kõrkuse lapsed, saavad sõnakuulmise lasteks… kes kunagi oli kristlaste tagakiusaja, saab nüüd korraga kaasvennaks… ja siis antakse üle suursuguste pojad, kellest esimese, kui talle oli usutõdesid õpetatud, kastis auväärne Riia piiskop rõõmu ja suure hardusega püha ristimise lättest – Ma ütlesin:

      “Näe, seal see läte on, seesama tumedam lohk keset õue. Seal oli kaev–”

      Marge küsis: “Kas sul külm ei ole? Minul on külm–”

      “No läheme siis tuulevarju. Mis me siin vahime! Pronkstahvleid me siia ju niipea ei saa. Ja võib-olla oleks Henriku teksti järgi neile Muhu linnamäel hoopis õige koht–”

      Me sõitsime Orissaare poole minema, aga nagu öeldud, justkui ei raatsinud edasi jõuda. Ei Marge, ei mina. Kuskil Autla kandis pidasin kinni. Seal roosatas tee ääres mingi nagu peamiselt kahest väikesest verandast kokkupandud turistide teenindamise kiosk. Üks meie püksatu eramajandusse-sööstu pisikehastusi, nagu neid praegu leidub suuremate maanteede ääres vähemalt igal kümnel kilomeetril. Ja nagu neid varemini tuhandelgi ei leidunud. Igaüks enam-vähem lootusetu ettevõte ja igaüks teatud mõttes hädavajalikult läbitehtav eksperiment. Mõni ehk ka õnnestuv seas.

      Kolmepäevase kasimata habemetüükaga aasta neljakümnene ogalik hüüdis meile täiesti ebatüüpiliselt:

      “Tervitus külalistele! Võtke aga platsi! Ja mida tohib pakkuda?” Ja vahtis meid kollaste hammaste särades. Ma mõtlesin: Nagu oleks raamat, mille ta meie sisse astudes leti ääre varju pistis, nüüd taas seesinane kolmekümnendail ju eesti keeldegi tõlgitud teesklusõpetus – mis selle nimi oli? – “Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”–?

      “Mis teil siis pakkuda on?”

      “Ega meil siin praegusel minutil suurt põle… Aga “Turisti einet” ikka on. Ja õlut, muidugi, Kuressaare veskiõlut ja–”

      Mina küsisin: “See “Turisti eine”, see on teil see veneaegne, punastes plekkpurkides–?”

      “Seesama, neh. Aga see käib veel viis aastat. Metsaveoautojuhid söövad seda mul siin iga päev ja kiidavad–”

      “Aga kas teil mune on?”

      “Tjaa, peaks olema–” Ta käis köögis vaatamas ja tuli letiruumi tagasi – “Kolm muna on järel–”

      Mina ütlesin: “Väga hea. Munege neljas juurde ja tehke meile kahed härjasilmad. Ja kõigepealt kaks kuuma kohvi. Ja prouale kohvi juurde suur pits rummi. Rummi teil on?”

      “On-on. Castro enese rumm.”

      “Kas või Castro enese.”

      Ta tõi meile kohvi ja Margele rummipitsi: “Vaadake mul siin siis maja järele, kui ma muna järel käin. See on siit sada sammu.”

      Ta läks meile silma pilgutades minema. Ja ma ei osanud paigutada teda ei temasuguste paratamatult ebaõnnestuvasse halli massi ega ka õnnestujate kirevasse vähemikku. Või siiski? Kui tema eelduste hõredust arvesse