Tahtamaa. Jaan Kross

pikk tulema?”

      “Näh, iga talu peale on kolm-neli tagasitahtjat. See võtab ju aega.”

      “No-noh? Kas Tahtamaa peale on ka mitu?”

      “A mäs te’s arvate? Miks selle peale’s ei peaks olema?”

      “Tohoh. See on ju ekstra huvitav. Kes siin näiteks seda tahavad?”

      “Näiteks – näiteks – Noh, kas või seesama naabrimees – kui ju ka sugulane–”

      “Kes?”

      “Noh, see Lepiku Priit.”

      Kogu seda juttu ei suunanud Muhu kampsun ehk Lüütjala maakorraldaja üha mitte minule, vaid oma lillasse kaustikusse. Aga ta viimane lause oli minu jaoks juba liiga aktuaalne. Seda enam, et Margegi oma kõrvaltvaataja neutraalsusest selle peale reageeris. Vähemalt hüüatusega: “Aabel – kas niisugune asi on võimalik?!” Nii et ma astusin maakorraldaja selja tagant, kus ma seni enam-vähem olin seisnud, ümber tema lauaotsa ta ette, pomisesin “Lubage!” ja võtsin ta laualt telefonitoru. Ning valisin 092. Selle numbri olin eile Lepiku Priidu suust oma märkmikku kirjutanud ja number oli mul meeles. Nelja-viie tirina pärast ütles Priit “Jääh?”

      Mina seletasin, kes räägib. Ja ütlesin siis: “Kuule, ma olen praegu vallavalitsuses. Jajah. Mõni siin kutsub seda ikka veel täitevkomiteeks. Ma kõnelen maakorraldaja isand Poogna laualt. Ja tema teatas mulle ühe minuti eest suhu ja silma, et sina oled ka soovi avaldanud Tahtamaa talu tagasi saada.”

      “Mis joba see peab olema?” hüüdis Priit.

      Mina ütlesin: “Ma arvan ka, et joba. Nimelt. Aga ole hea mees ja ütle seda talle nüüd minu kuuldes oma suuga–” Ma ulatasin telefonitoru isand Poognale. Too hämmeldus pisut ega suutnud otsustada, mida telefonitoruga teha. Ta oleks võinud ju toru lihtsalt hargile panna, aga ta tõstis selle kõrva juurde ja ütles: “Äh?” Nii et ma kuulsin selgesti Priidu häält:

      “Kuule, Jüri, mis asja sa oled seal jampsinud–”

      Isand Poogen ütles oma tasasel just nagu kobaval aga ikkagi häirivalt häirimatul häälel:

      “Ah soo. No siis ma sain omal ajal valesti aru–” Kusjuures ta pigistas nüüd telefonitoru kõvasti vastu kõrva, nii et ma Priidu poolt vastuseks öeldut enam ei kuulnud. Maakorraldaja lõpetas: “Nonäh. Olgu peale. Mis sa tühja. Ja-jah.” Ta pani toru aparaadile ja jatkas oma lillasse kaustikusse vahtimist. Mina ütlesin:

      “No näete. Te saite ikkagi valesti aru. Ja et seda enam ei juhtuks, kirjutage nüüd minu tõendile alla.”

      “Äi. Mäspärast?”

      Mina ütlesin: “Tegelikult on teil, teate, isegi õigus. Sel allkirjal pole tähtsust. Sest mul on siin portfellis teine komplekt neidsamu pabereid. Teil tuleb need ju seaduse järgi läbi vaadata ja vallavolikogust läbi lasta ning maavanema kätte saata. Eks ole?”

      “Mis siis?”

      “Andke nad mulle tagasi. Ma viin nad ise Kuressaarde maavanema kätte.”

      “Hm. Tuttav mees–?”

      Mina ütlesin, endastmõistetavalt ja möödaminnes: “Isa. Maavanema isa oli minu ülikoolivend.” Ma sirutasin käe oma rohelise mapi järele välja–

      Muhu kampsun ütles aeglaselt, vaikselt ja üha täiesti häirimatult: “No vaatame, mis teil siin siis on–”

      Ta avas mapi ja luges mu avalduse läbi. Ta viipas näpuga taburetile oma tooli kõrval – “Istuge!” – ja lehitses kõik üheksateist lisapaberit üksteise järel läbi.

      “Mmmm. Teil peab olema ka tagasinõutava talu plaan.”

      “Nummer üksteist,” ütlesin mina, “on koopia plaanist.”

      “No näete. Koopia. Aga plaani ei ole. Kus mina tean, et koopia on õige?”

      Mina ütlesin: “Issand jumal. Palute mult plaani originaali. Olge head. Siin ta on–” Ma võtsin portfellist Tahtamaa plaani aastast 1903 kõiges selle üheksakümneaastases karedas eheduses – “Vaadake, võrrelge, veenduge. Ja kui olete veendunud, lööge koopiale oma tempel peale.”

      “Äi-äi-äi. Mäsasja mina siin võrdlen?”

      “Aga mis asja teie siis siin istute?”

      “Mina kogun mulle toodavad paberid kokku, saate aru.”

      “Aga kontrollite ju ka, et iga taotluse lisad oleksid ehtsad ja et kõik vajalik oleks esitatud.”

      “Äi. Mäspärast? Kas mõni paber on puudu või äi, see on igaühe enese asi.”

      Mina ütlesin: “Kui nii, siis on ju lausa mu kohus küsida teilt, kas nüüd on kõik vajalikud paberid mu taotlusele lisatud?”

      Kampsun vastas nähtava mõnuga: “Aga kust mina võin teada. Tuleb ütleme homme suptsi mõni uus määrus ülevalt alla – ja on mõni uus lisapaber vajalik. Saate aru?”

      Mina ütlesin nii heatahtlikult kui suutsin: “Saan aru küll. See on homme. Või ülehomme. Aga täna? Kuidas tänase seisu juures on? Kas mul tuleb veel midagi lisada?”

      “Ma ju ütlesin juba–”

      “Mida?”

      “Et tuleb esitada plaan.”

      Mina seletasin uuesti – et näete, siin see on. Ma laotasin plaani ta nina all ta kirjutuslauale lahti. Ja panin poole peale vähendatud koopia selle kõrvale. Ma seletasin, et hooneid Tahtamaal enam ei ole. Et seda teab tema kui kohalik elanik küllap isegi. Ning et mõõtude tõetruudust on võimalik kontrollida üpris lihtsal moel. Tal oli neljakümne sentimeetri pikkune koolijoonlaud sealsamas laual. Ma mõõtsin sellega originaalil ära kahe rohelise põllutüki vahelise kauguse – 12 sentimeetrit – “Ja vaadake, koopia on mõõdus üks kahele – ja seesama kaugus peab koopial olema 6 sentimeetrit. Ja näete, täpipealt 6 ta ongi! Ja kuna maakera pole üheksakümne aastaga Tahtamaal ei kokku kuivanud ega ka paisunud, kehtivad kõik mõõdud seal samas proportsioonis ka praegu–”

      Ma ei tea, mis see oli, kas eesti bürokraadi ootamatu õppimisvõime või vastupidi, tema täiesti ootuspärane viitsimatus midagi ette võtta niisuguse kliendi suhtes, keda ta ikkagi tõsiselt ei võta, aga pooletunnise minupoolse seletamise järel lõi isand Poogen mu plaanikoopiale maakorraldaja templi peale. See tähendas, et maakorraldaja oli plaaniga tutvunud ja tunnistanud selle õigeks. Ning veel enam: Kampsun kirjutas ka mu “tõendile” alla. Ma küsisin:

      “Ja millal te selle nüüd maavanemale edasi saadate?”

      “Ma ütlesin: see võtab aega. See peab ju enne täitevko– tähendab vallavolikogus läbi vaadatama–”

      Mina ütlesin: “See ei võta ju üle viie minuti!”

      Kampsun ütles: “Näh. Te olete ka säherdune karukütt, kes arvab, et karutapp kestab nii kaua, kui kuul lendab. Vale! Ma olen ise kõhutanud kolm ööd puuvõras lavatsil – enne kui–”

      Mina ütlesin: “Täna on reede. Ületuleval reedel helistan ma maavanemale ja küsin, kui kaugel see asi on.”

      Kui me Margega vallamaja eest Kuressaare poole tagasi startisime, küsisin:

      “Noh, kuidas sulle tundub?”

      Ja tema vastas: “Mitte ma ei usu, et see asi nüüd klaar on. Mina arvan, nad tahavad jätta Tahtamaa vallale ja teha sellega mingit omaette äri.”

      5

      Ja mis eriline erootika-ekspert mina siis õieti olen?! Ma ei vestle endaga selle üle kuigi sageli, aga kui, siis olen endale alati tunnistanud; keskpärane, arvatavasti. Niivõrd keskpärane, tegelikult, et isegi todasama oma eeldatavat keskpärasust ei saa ma kuigi kindlasti väita.

      Minu koolipoisiaastail oli mul olnud kolm põgusat kogemust. Aga need olid olnud enam-vähem lapsed, kooliplikad, kes mulle midagi ei õpetanud. Järgnesid mõned tudengitüdrukud, kellest ühega ma ehk hakkasin aimama seksi kõrval armastuse olemasolu.