Tuli. Mats Strandberg

pidanud nagu plahvatama?” küsib Vanessa.

      Tal on kuivanud mulla triip otsmikul, seal, kust ta kaevamise ajal käega üle tõmbas.

      „Teoreetiliselt küll,” vastab Nicolaus. „Ent Väljavalitut ümbritseb, nagu te teate, iselaadne kaitsevall, mis hoiab tema jõudu koos ja kaitseb teda deemonite pilkude eest. Aga ikkagi oli see koorem raske kanda. Nõukogu väitis, et nad saavad teda aidata, ja mina olin sunnitud neid usaldama.”

      Linnéa ei suuda enam vait olla.

      „Sa ei olnud sunnitud,” teatab ta. „See oli sinu enda valik.”

      Vari vilksatab üle Nicolause näo.

      „Jah,” vastab Nicolaus. „See oli minu valik. Ja uskuge mind, seda kahetsen ma igavesest ajast igavesti.”

      Nicolause kahetsus on nii põhjatu, et Linnéa tajub seda tahes-tahtmata. Ja väljendil „igavesest ajast igavesti” on hoopis teine mõõde, kui seda ütleb keegi, kes on elanud nelisada aastat.

      „Ühel ööl ärkasin ma tundega, et Matildaga on midagi juhtunud,” jätkab Nicolaus. „Ta ei olnud oma voodis. Ma leidsin ta metsast ühest kohast, kus ta väiksest peast sagedasti käis. Ta hingitses vaevu, seisund oli hullem kui punase kuu ööl. Ma tõin ta koju. Juba siis tundsin ma, et miski oli teisiti, aga kui ta ärkas, veendusin ma selles. Tema võlujõud oli ära kulutatud.”

      „Ära kulutatud?” pistab Ida kiiresti vahele. „Mis mõttes ära kulutatud?”

      „Tal ei olnud enam võlujõudu.”

      „Nii et see on siis võimalik! Võlujõust on võimalik lahti saada!” ütleb Ida.

      Linnéa heidab talle ärritunud pilgu. Kõik teavad väga hästi, et Ida tahaks Väljavalitute seast pääseda. Ja nagu tavaliselt, mõtleb Ida esmajoones Idale.

      „Jah,” vastab Nicolaus. „Aga ma ei tea, kuidas see toimus. Ta keeldus sellest mulle ja Hedvigile rääkimast. Ta ütles üksnes, et nii on kõikidele kõige parem ja et ta ise on lahingu pidamiseks liiga nõrk. Ja seejärel tuli Nõukogu saadik…”

      Ta vaikib. Vaatab oma käsi. Ja Linnéal tõmbub seest õõnsaks. Isegi kui ta ei tea juhtunu üksikasju, on ta sõitnud koos Matildaga surma poole. Ka teised on, oma unenägudes.

      „Ma olin hull,” ütleb Nicolaus vaikselt. „Ma oleksin pidanud ta ära peitma, teda kaitsma. Selle asemel jätsin ma ta Nõukogu meelevalda. Nad süüdistasid teda, et ta pani kogu maailma saatuse ohtu. Matilda ütles, et tulevikus sünnib uus Väljavalitu, keegi, kes on tugevam kui tema ja suudab deemonid lõplikult tagasi lüüa. Ent Nõukogu meelest oli Matilda neid alt vedanud. Kui on miski, millega nad ei lepi, siis on see ebalojaalsus…”

      Nicolaus teeb põgusa pausi.

      „Tol ajal olid nõiaprotsessid riigis erilise hoo saanud. Loomulikult ei tabatud kunagi tõelisi nõidu. Peale nende, kellest Nõukogu soovis lahti saada. Nad hoolitsesid selle eest, et Matilda antaks kohtu alla. Süüdistatuna saatanalt nõiakunsti õppimises. Ja kohus mõistis ta süüdi.”

      Nicolause süütunne on nii üüratu, et see lausa tulvab temast välja, otse Linnéa sisse, ja too peab tublisti vaeva nägema, et seda endast eemal hoida.

      „Ma tundsin kohtunikku juba oma õpinguaegadest,” ütleb Nicolaus. „Ta oli Nõukogus väga kõrgel kohal, aga ülejäänud kohtul polnud sellest muidugi aimugi. Ma palusin tal Matilda elu säästa, ja ta ütles, et mu tütrele antakse hukkamisel armu, kui ta üles tunnistab… Mina ja mu naine jäimegi vana sõpra uskuma.”

      Ta vakatab taas ja neelatab raskelt, enne kui jätkab.

      „Siin Rootsis löödi surmamõistetul tavaliselt kõigepealt pea maha ja seejärel põletati surnukeha ära. Aga Matilda viidi otse tuleriidale ja seoti kinni… Ma läksin tema juurde ja ütlesin, et kui ta ainult üles tunnistaks, siis ta vabastatakse. Ja ta kuulas mu sõna. Tundsin tõelist kergendust. Mu sõber noogutas timukale ja ma olin kindel, et too läheb köisi lahti võtma. Selle asemel sirutas ta aga käe põleva tõrviku järele…”

      Pisarad voolavad mööda Nicolause põski alla. Linnéa hoiab hinge kinni.

      „Ma viskusin tule poole. Valvurid haarasid minust kinni, hoidsid mind raudses haardes. Aga Hedvigit ei õnnestunud neil kinni püüda… Ta heitis end leekidesse. Nende karjed…”

      Ta surub käeselja vastu silmi. Linnéa tunneb kärsahaisu. Ta ei tea, kas see on ettekujutus või on hais pärit Nicolause mälestustest.

      „Samal öösel avasin ma „Mustrite raamatu” ja palusin näha, kuidas ma saaksin oma kuritegu heastada, ja kuidas ma saaksin kätte maksta. Raamat vastas mu mõlemale palvele. See näitas, kuidas ma saan edasi elada ja aidata järgmist Väljavalitut, et sel moel oma süüd heastada. Ent nii tugeva maagia tarvis oli vaja suuri ohvreid.”

      Ta pühib põskedelt pisaraid.

      „Matildat ja Hedvigit ei tohtinud matta pühitsetud mulda. Nõid ja enesetapja. Ent ma olin timuka ära ostnud, ta andis nende säilmed mulle. Raamat ütles, et ma peaksin matma Matilda samasse kohta, kust ma ta leidsin tol ööl, kui tema võlujõud kadus. Kohta, mida nüüd nimetatakse Kivimurru pargiks. Abikaasa luud peitsin ma ära. Nõukogu kõige võimsamad liikmed olid tulnud kohtuistungile ja nad polnud veel Engelsforsist lahkunud. Nad olid kogunenud kirikusse koosolekule. Ma panin uksed lukku. Seejärel süütasin kiriku põlema. See oli puust ja põles kiiresti maani maha. Ma olin selle ümber ringid tõmmanud, ja iga elu võrra, mis tulekahju võttis, pikenes minu elu. Seejärel panin pastoraadile tule otsa ja lavastasin iseenda surma. Põlenud luud, mis minu nime kandvasse hauda pandi, kuulusid mu naisele.”

      Linnéale meenuvad direktori sõnad aasta tagasi.

      Kirik ja pastoraat põlesid 1675. aastal maha, siis hävinesid paljud olulised dokumendid.

      „Direktor rääkis tulekahjust,” ütleb Minoo.

      „Ma kuulsin seda,” vastab Nicolaus. „Ma seisin tema kabineti ukse taga ja kuulasin pealt, nagu te võib-olla mäletate. Ent ma ei usu, et Nõukogu enam teab, et nende juhid Engelsforsis leekides hukkusid. Vähemalt Adriana tasemel liikmed.”

      „Aga kuidas on võimalik, et nad on unustanud?” küsib Minoo. „See pidi ju olema tohutu löök kogu organisatsioonile.”

      „Ehk sellepärast nad ongi selle unustanud,” ütleb Linnéa ja vaatab Nicolausele otsa. „Inimesed, kellel on võim, ei taha iialgi tunnistada, et keegi võib nad üle mängida.”

      „Täpselt nii,” vastab Nicolaus. „Nõukogu ei luba oma positsiooni kõigutada. Nad tahavad mõjuda vankumatute ja kõikvõimsatena. Ebaõnnestumine Väljavalituga oli juba niigi seletamatu ja häbiväärne. Ja seejärel tulekahju… Mina ei julenud loomulikult pärast oma tegu Nõukogu lähedalegi minna, aga kuuldused jõudsid rännuteedel minugi kõrvu. Uued juhid võtsid kohe asja üle ja Engelsforsi skandaal vaikiti maha. Need, kes mäletasid, vaikisid, vananesid ja surid. Ettekuulutus Engelsforsi kohta sai lihtsalt üheks paljudest ettekuulutustest. Küllap seetõttu oligi Nõukogu nii halvasti valmistunud selleks, et te ilmute välja just siin. Nad olid unustanud.”

      Linnéale meenub kõik, mida ta kuulis direktori mõtetes möödunud aastal. Kuidas ta jõudis tasapisi selgusele, et Adriana teadis palju vähem, kui ta neile mõista andis.

      „Aga sinu mälestused?” küsib Minoo. „Mis seal haua ääres tegelikult juhtus?”

      „Inimene ei ole mõeldud elama nii kaua kui mina,” ütleb Nicolaus. „Ma teadsin, et ma unustan üha rohkem. Satun üha rohkem segadusse.

      Raamat näitas mulle, kuidas ma saan võlujõudu hauas alles hoida. Võlujõudu, mis taastab mu mälestused. Teisi mälestusi hoidsin ma oma familiarises, mälestusi, mis oleksid pidanud mulle teed juhatama, kui õige aeg on käes.”

      „Nii et sa tegid iseendast nagu varukoopia ja jätsid selle siia Engelsforsi?” küsib Vanessa. „Ja siis tegi maagia su ajus nagu restardi?”

      Nicolause pilgus vilksatab natuke endist hämmeldust.

      „Ma