Tuli. Mats Strandberg

Robin.

      Linnéa. Kõik Väljavalitud saavad labidalt oma väljateenitud jao.

      Erik ka. Ja Julia sellepärast, et ta on nii tüütu.

      Nad peavad kordamööda kahekaupa üha sügavamaks muutuvas augus seisma. Anna-Karin hingeldab ja higistab, rasvamagu nagu ta on, ja ega Minoo peale raamatute tõstmise ka erilist trenni ei tee.

      Lõpuks kaevavad ainult Ida ja Vanessa. See on nagu võistlus. Ainsa helina kostab mulda läbistava metalli krigin ja nende hingeldamine.

      Ida sihib ebatavaliselt prisket vihmaussi ja virutab labidatera maasse, et see pooleks lõigata. Labidas puutub vastu kõva pinda. Nad mõlemad Vanessaga tarduvad paigale.

      „Kirst,” sosistab Minoo.

      Idat haarab paanika. Ta peab hauast välja saama. Kohe, kohe! Ta viskab labida üles ja sirutab käed välja.

      „Aidake mind üles!” nõuab ta tungivalt.

      Minoo ja Anna-Karin kõhklevad. Nad vahetavad pilgu, enne kui Minoo lõpuks põlvili laskub ja Idale käed ulatab. Ida klammerdub nende külge, üritab jalgadega augu seinast pidet leida, ja mulda lendab alla augu põhja. Lõpuks pääseb ta maapinnale, tunneb karedat rohtu oma paljaste põlvede vastas. Süda peksab.

      Vanessa hakkab rahulikult kirstukaant mulla alt vabastama, nagu oleks tal kombeks vähemalt kord nädalas haudu rüüstamas käia.

      „Vaata, et sa läbi ei vaju,” ütleb Minoo. „Vana puit võib rabe olla.”

      „Nii vana see küll välja ei näe,” vastab Vanessa.

      Tal on õigus. Kirstukaane tume puit läigib kuuvalgel. See paistab päris uus, nagu oleks kirst alles mõne tunni eest mulda lastud.

      Vanessa viskab oma labida üles murule ja kummardub alla, tõmbab kätega üle sileda pinna.

      „Siin on maagiat. Ma tunnen seda,” ütleb ta ja kobab kirstu serva. „Mis kuradi nipiga me selle lahti saame?”

      „Kas te aru ei saa, kui haige see on?” küsib Ida. „Me ei või ju ometi laibaga kirstu lahti teha! Mul ei ole mingit tahtmist mädanenud laipa vahtida!”

      Tema hääl murdub lõpus. See veab teda alati alt, kui ta endast välja läheb.

      „Mis sa siis arvasid, et ühest hauast võiks leida? Lihavõttemuna või?” nähvab Vanessa.

      Tema käed ja jalad on mullased. Laubal on määrdunud käega tõmmatud mullane triip.

      Minoo otsib spordikotist välja sõrgkangi ja ulatab Vanessale.

      „Me ei tea, mis kirstus on. Võib-olla seal ei olegi üldse laipa,” lausub Minoo.

      Kuid Ida tajub tema talitsetud hääletoonis hirmu.

      Vanessa võtab kangi ja püüab kaant üles painutada.

      „See on kinni!”

      Äkki tunneb Ida oma jalgade vastas midagi pehmet. Ta ei suuda karjatust tagasi hoida. See kajab üle kogu surnuaia. Ta trambib meeleheitlikult jalgu ja vaatab maha. Kassi roheline silm vaatab talle vastu. Kass muigab. Kassid ei tohiks osata muiata, aga Ida on täiesti veendunud, et see paganama elukas muigab.

      „Millega sa tegeled?” küsib Vanessa ja viskab kangi hauast välja, enne kui ise järele ronib.

      Ida tunneb, kuidas raev ta endasse haarab. Kõige meelsamini annaks ta sellele ilgele Kassile jalaga, aga hoolimata sellest, et ta on tokerdanud ja inetu, on ta ikkagi loom.

      Anna-Karin võtab Kassi sülle. Ta silitab sõrmedega üle looma paljaste laikudega näruse kasuka. Ida ei suuda seda isegi pealt vaadata.

      „Mida sina siin teed?” kudrutab Anna-Karin.

      Siis ta vakatab.

      Ta on midagi märganud. Ida pöörab ringi ja tunneb otsekohe tohutut kergendust.

      Nicolaus.

      Tema lõpetab selle jandi kindlasti ära.

***

      Kass hakkab end süles kruttima ja Anna-Karin laseb ta kohe maha. Loom lipsab hauakivi taha ja Anna-Karin tahaks väga ka ennast ära peita.

      Nicolaus kõnnib üle surnuaia lähemale. Linnéa jookseb tema kannul.

      Keegi ei ütle midagi. Polegi midagi öelda. Nad on Nicolaust alt vedanud. Talle valetanud. Nicolausele, kes pole neid kunagi petnud.

      Mees peatub haigutava augu serval. Seisab tardunult ja vahib üksisilmi selle põhja.

      „Anna andeks,” ütleb Anna-Karin.

      „Meil ei olnud valikut,” lisab Linnéa hingeldades.

      Nicolaus vaatab üles ja kohtab Anna-Karini pilku. Ta ei paista pahane, pigem alistunud.

      „Ma ei saa teile etteheiteid teha,” ütleb ta. „Ja ma poleks pidanud proovima teid takistada. Lõin araks. Aga mitte ilma põhjuseta. Ma ei tea, mis kirstus on, aga seal on miski, mis mind südamepõhjani hirmutab.” Ta ohkab sügavalt. „Aga mis iganes see on, olen ma arvatavasti tahtnud seda leida. Ma ei saa pead liiva alla peita.”

      Kass sekkub pika näugumisega. Loom piilub hauakivi tagant välja ja jalutab Nicolause juurde, istub otse hauaservale ja vaatab mehele otsa. Saba võngub edasi-tagasi. Nicolaus langeb põlvili.

      Tundub, nagu muutuks vaikus nende ümber tihkemaks. Nicolaus sirutab käe välja ja Kass hõõrub oma pead selle vastu. Anna-Karin näeb peaaegu neid ühendavat maagilist sidet.

      „Ei,” pomiseb Nicolaus ja tõstab käe kaela juurde, otsekui oleks tal äkki raske hingata. „Ei, ei, ma ei saa…”

      Kass näub uuesti ja Nicolause silmist hakkavad pisarad voolama.

      „Ei,” sosistab ta. „Ma ei saa…”

      „Mis toimub?” küsib Ida kärsitult.

      Nicolaus vaatab üles ja tema pilk eksleb, nagu oleks tal häbi.

      „Te peate siit ära minema. Palun. Ma väga palun.”

      Anna-Karin tõmbub üleni külmaks. Ta ei taha minna. Ta tahab minema joosta. Miski ei klapi.

      „Me ei lähe mitte kusagile,” ütleb Linnéa.

      Kass nühib end Nicolause põlvede vastu ja hakkab pehmelt nurruma.

      Nicolaus paneb silmad kinni ja langetab pea. Siis tõstab ta Kassi üles ja hoiab teda süles, nagu oleks tegu imikuga. Kass nurrub veel valjemini.

      „Anna andeks, anna andeks, anna andeks,” sosistab Nicolaus üha uuesti, suu tihedasti Kassi kõrva vastu surutud.

      Ta paneb käe Kassi silmadele.

      Kass näub piinatult. Käpad tõmblevad paar korda. Seejärel keha lõtvub ja pea langeb küljele. Kassi ja Nicolause vaheline seos on igaveseks murtud.

      Anna-Karini silmad lähevad niiskeks, kui Nicolaus elutu keha haua kõrvale maha paneb. Kassi ainus silm on ikka veel pärani.

      „Memento mori,” sosistab Nicolaus.

      Alt august kostab plõksatus. Seejärel veel üks. Ja veel üks. Tundub, nagu krabistaks rahe vastu katust.

      Anna-Karin astub paar sammu lahtise haua poole. Teised järgnevad talle.

      Kirstukaas praguneb ja puruneb. Katkistest tükkidest saavad pilpad, nendest saepuru, mis haihtub õhku. Anna-Karin tunneb, kuidas hauast hoovab maagiat. Ta aimab õhus midagi sätendavat. See keerleb Nicolause poole, koguneb tema ümber nagu sädemepilv ja kustub seejärel.

      Anna-Karin kummardub taas augu kohale.

      Kirstu on jäänud ainult purunenud kondid, mustaks tõmbunud ja pudedad. Ja järgmisel hetkel lõhustuvad ka need, moodustavad peene tolmu. Anna-Karin tõstab käed vaistlikult nina ja suu ette, et mitte sisse hingata tolmu ja surma.

      Ta vaatab vargsi Nicolaust, kes kükitab kägaras ja vahib alla tühja hauda.

      „Nicolaus?” ütleb Anna-Karin. „Mis juhtus?”

      Nicolaus