Tuli. Mats Strandberg

Читать онлайн.
Название Tuli
Автор произведения Mats Strandberg
Жанр Зарубежное фэнтези
Серия
Издательство Зарубежное фэнтези
Год выпуска 2012
isbn 9789985326848



Скачать книгу

ringi ja kiirustab edasi.

      Keegi pole veel surnuaiale jõudnud. Ta istub müürile ja ootab, vaatab üles augustikuu tähistaevasse.

      Ta mõtleb kõikidele öödele koos Eliasega, kui nad kõndisid läbi Engelsforsi kõige üksildasemate paikade. Nad võisid tundide kaupa rääkida. Eliasel polnud kunagi tarku nõuandeid varuks, ent temaga muutus kõik kuidagi kergemaks. Ta oli ainus, kes tohtis näha Linnéa pisaraid. Ainus, kes tohtis teda lohutada. Ja Eliasel oli ka teda vaja. Linnéa tahab, et keegi teda vajaks.

      Oleks Elias ometi praegu siin. Kui ta ometi võiks Eliasele rääkida…

      Linnéa tardub paigale, kui tunneb Vanessa energiat lähenemas. Ja peagi ilmub teerajale hele kogu.

      Linnéa tõuseb püsti. Mõtted kihutavad läbi pea. Terve suve on ta lootnud leida võimalust Vanessaga korraks kahekesi olla. Kuid nüüd, kui see hetk on käes, ei oska ta sellega midagi peale hakata.

      „Tere,” ütleb ta ja läheb Vanessale vastu.

      Vanessa aeglustab sammu ja peatub. Tema silmad läigivad, ripsmetušš on laiali läinud.

      „Tere,” pomiseb ta.

      Linnéa tahaks üle kõige Vanessat puudutada, teda emmata ja lohutada.

      „Mis lahti?” küsis ta.

      „Ma ei taha sellest rääkida.”

      Ent Linnéa nägi juba. Kitsas kihlasõrmus on kadunud.

      „Kas te läksite Willega lahku?” küsib ta.

      Ta kahetseb öeldut samal hetkel. Kuid juba on hilja. Vanessa pilk muutub karmiks.

      „Äkki sa lõpetaksid minu ajus surkimise?”

      Linnéa võiks sõrmuse-asja seletada, et ta ei pidanud selleks üldse Vanessa mõtteid lugema, ent ta võtab küsimust liiga südamesse. Vanessa mõistis ta juba ette süüdi.

      Kui Vanessa ainult teaks, kui pingutav on mitte tema mõtteid lugeda. Vastu panna kiusatusele, kuigi ta võiks ehk välja uurida, mida Vanessa tema vastu sügaval südames tunneb, kas oleks üldse mingisugust võimalust…

      „Selleks ei pea olema mõtetelugeja, et välja mõelda, et te lahku lähete,” kuuleb Linnéa iseend ütlemas.

      Vanessa vahib talle otsa. Siis pöörab ta järsult ringi. Kuid Linnéa jõuab märgata, et Vanessal on taas pisarad silmis.

      Kuradi kurat, miks alati niimoodi läheb?

      Linnéa surub käe rusikasse, nii et küüned puurivad peopessa. Tal oli võimalus Vanessaga rääkida, temani jõuda, tõesti vabandust paluda, ja selle asemel keerab ta kõik kihva, rikub kõik ära nagu tavaliselt, kõik, mida ta puudutab, puruneb kildudeks.

      Vanessa õlad rappuvad ja iga nuuksatus lõikab Linnéat nagu noaga. Talle ei meeldi andestust paluda, aga nüüd tahaks ta seda teha, kuni kogu universumist on iga väiksemgi „anna andeks” ära kasutatud.

      Ent siis jääb Vanessa vait. Eemal lähenevad mööda teed Minoo ja Anna-Karin. Nad kannavad kahe vahel suurt spordikotti ja nende kannul kõnnib Ida, labidas käes.

      Minoo ja Anna-Karin vaatavad imestunult Vanessat, kui nad kohale jõuavad.

      Ida muigab pilklikult. Sama naeratus nagu siis, kui Erik Forslund, Robin Zetterqvist ja Kevin Månsson Eliast kiusasid. Sama naeratus nagu siis, kui ta levitab üle kogu kooli valesid ja laimu nagu muhkkatku. Linnéa tahaks Idal labida käes kiskuda ja tema põlgliku naeratuse näolt minema taguda.

      Ta teab, et Idaga kui Ringi liikmega tuleb leppida, aga ta ei unusta iialgi, kes Ida tegelikult on: vähemalt sama võimas kurjus kui see, mille Väljavalitud peavad peatama.

      „Mida me ootame?” küsib Vanessa summutatud häälega. „Kas kaevame siis haua lahti?”

12

      Ida märkab, kuidas Minoo manab näole tähtsa professoriilme.

      „Mul on kolm labidat ja Idal üks,” ütleb ta, otsekui polekski ilmselge, et Ida seisab siinsamas, täpselt üks labidas käes. „Kõikidele ei jätku, aga keegi peab valvama ka.”

      „Mina võin valvata,” pakub Linnéa.

      Keegi ei vaidle vastu. Kõige vähem Ida, kes on ainult tänulik selle eest, et mõtteid lugevast friigist pääseb.

      Ida ei põlga vist mitte kedagi nii südamest. Linnéa on tüütu ja nõme õiendaja, pealekauba ilmselgelt peast segi. Ise arvab, et on oma riiete ja meigiga nii eriline, aga ta ei anna endale üldse aru, et kõik friigid näevad tavainimeste silmis ühesugused välja.

      Ida käsi haarab tugevasti labida puisest käepidemest, kui ta teistele haua juurde järgneb. Ta on hanereas viimane, ja talle tundub, nagu kõditaks keegi sulega tema kaela, kui ta mõtleb pimedusele oma selja taga, kõigele, mis seal peituda võib.

      Ta kinnitab pilgu Vanessa blondidele juustele. Ei taha vaadata hauakive, millest nad mööduvad. Ei taha mitte mingil juhul mõelda surnukehadele, kes seal maa sees mädanevad, ussidele, kes ronivad silmaaukudes ja ribikontide vahel. Ei taha mõelda sellele, mis on selles hauas, mille nad lahti kaevavad. Ei taha mõelda sellele, et nad üleüldse hakkavad mingit neetud hauda lahti kaevama.

      Ei taha, ei taha, ei taha, ei taha, ei taha…

      Ida pole kunagi pimedust sallinud. Kui ta väike oli, võis kuluda mitu tundi, enne kui ta magama jäi. Hoolikalt teki sisse mässituna lebas ta voodis ja kuulatas iga vähimatki heli, ei julgenud kätt ega jalga välja jätta. Kartis silmi kinni panna, kartis voodist välja tulla, kartis voodisse jääda.

      Mõnikord hüüdis ta ema ja isa. Nad ohkasid tema ukselt, ise veel pooleldi magades, et pimedas ei ole midagi ohtlikku. Et kõik on täpselt samasugune kui päeval.

      Nagu oleks elu päeval täiesti ohutu ja ühegi hirmuta. Nagu ei teekski asja hullemaks see, et kõik, kes kellelegi halba plaanitsevad, saavad ennast lisaks veel pimedusse peita. Mõrtsukad ja pedofiilid. Raevunud võitluskoerad ja narkarid.

      Ei Erik, Julia ega Felicia pole midagi aru saanud. Idast on saanud magamise teesklemise ekspert. Ta hingab raskelt nagu unes, ise samal ajal pärani silmi pimedusse vahtides.

      Ta ei kavatse mitte mingil juhul teistele Ringi liikmetele näidata, et kardab pimedust, aga ta võib kihla vedada, et Linnéa on selle tema ajust välja õngitsenud.

      Jah. Muidugi on Linnéa kasutanud oma jõudu, et tema mõtteid lugeda.

      Vanessa peatub äkitselt ja Ida astub talle peaaegu kanna peale.

      Nad on haua juurde jõudnud.

      Kõik jäävad korraks seisma. Ida tunneb taas sulge kuklas ja astub paar sammu hauakivi poole, nii et Vanessa jääb tema ja pimeduse vahele.

      Minoo teeb spordikoti lahti.

      „Ma otsisin netist ja seal oli kirjas, et kirst peaks olema umbes kahe meetri sügavusel maa all,” teatab Minoo ja võtab labida kätte.

      „Kaks meetrit,” ohkab Vanessa ja võtab samuti labida, vajutab selle prooviks maapinda. „Anna-Karin, sinu element on maa, kas sa ei saaks seda siit kuidagi ära tinistada?”

      „Sul on ju õhk, siis sa võiksid samahästi selle minema puhuda,” vastab Anna-Karin vaikselt.

      Vanessa vajutab labida mulda ja saab kätte suure mätta kuiva mulda, kõrbenud muru kõige peal.

      Idat läbib soojas suveöös külmavärin. Praegusel juhul nõustub ta tegelikult Nicolausega. Seniilsel vanamehel on õigus. See on väga vale, igas mõttes.

      Anna-Karin ja Minoo vajutavad samuti oma labidad mulda ja asuvad kaevama.

      Ida neelatab sügavalt ja meenutab endale, miks ta siin on, mida raamat on lubanud. Ta läheb Minoo kõrvale ja asub kaevama.

      Töö on raskem, kui ta oleks arvanud, ning tema ja Minoo labidad jäävad pidevalt teineteisele ette. Kuid täpselt nagu ratsutamine, viib ka see füüsiline pingutus ta omamoodi transiseisundisse. Temast saab nagu kaevamisrobot, kes tõstab labida, vajutab mulda, tõstab kuiva mullakänkra üles ja viskab eemale.

      Mida