Tuli. Mats Strandberg

Aga ikkagi meeldib talle Viktor nüüd natuke rohkem.

      „Mina ka,” ütleb ta. „Aga ma pole seda kunagi inglise keeles lugenud.”

      „Ma loen raamatuid ainult originaalkeeles,” teatab Viktor, ja korraks näeb ta välja sama üleolev nagu mõisa juures. „Muidu läheb nii palju kaotsi. Tõlge on ainult tõke sinu ja selle vahel, mida kirjanik tahab öelda.”

      „Ah soo…” ütleb Minoo. „Nii et… sa loed palju?”

      Viktor võtab just vastamiseks hoogu, kui miski lendab läbi õhu talle vastu selga. Keemiaõpik.

      Viktor ei pööra ringi. Selle asemel kallutab ta end Minoole veelgi lähemale.

      „See oli üks neist kolmest neandertallasest, eks?” küsib ta.

      Minoo noogutab ja vaatab neid. Kevin seisab ja naerab omaette. Robin ja Erik ei paista kuigi huvitatud olevat.

      „Tere tulemast Engelsforsi,” lausub Minoo Viktorile.

      Poiss ohkab. Siis võtab ta raamatu üles, teeb lahti ja loeb Kevini nime.

      „Pede!” pahvatab Kevin.

      Viktor paneb raamatu kinni ja pöörab ringi.

      „Kas sa tahtsid midagi, Kevin?” küsib ta naeratades.

      Hannad itsitavad. Viktor läheb Kevini juurde ja ulatab talle raamatu.

      „Sa tead ju, et me oleme juba teist aastat gümnaasiumis,” ütleb ta. „See raamatute loopimise asi…”

      „Kuradi stockholmlane, ära tule siin hüppama midagi,” turtsub Kevin ja pöördub toetuse otsimiseks Eriku ja Robini poole.

      Kuid nood kõnnivad juba mööda koridori edasi. Kevin näib äkitselt ebakindel. Minool on temast peaaegu kahju. Erik ja Robin on alati olnud selle kolmiku aju. Kevin on ainult nüri tööriist nende käsutuses. Kui ta ei oleks üks nende seast, oleks ta tõenäoliselt üks nende ohvritest.

      Kevin vaatab Minoole otsa.

      „Mis asja sina vahid, kuradi eit?”

      Minoo kaastunne hajub hetkega. Viktor vaatab Kevinit põlastavalt.

      „Said pahaseks, et ma su pruuti solvasin või?” küsib Kevin.

      „Kas ma olen pede või Minoo on mu pruut? Kumb variant siis jääb?”

      Kevin tõmbab keelega üle esihammaste, õngitseb tubakatörtsu välja ja sülitab. Pruun läga jätab Viktori heledale püksisäärele tumeda triibu.

      Viktor käänab pea viltu ja vaatab Kevinit. Just samal hetkel tuleb keemiaõpetaja Inez kiirel sammul, keerab klassiukse lahti ja laseb kõik sisse.

      Inez on üks Engelsforsi gümnaasiumi paremaid õpetajaid. Ta on pisikest kasvu, kuid mitte keegi ei ülbitse temaga. Nüüd hakkab ta kohemaid laiali jagama paljundatud lehti ees ootava laborikatse juhistega.

      „Täna töötame happega, nii et ärge unustage hape-vette-reeglit,” ütleb ta. „Hape vette – valage alati hape vette, mitte kunagi vastupidi!”

      Kõik tõmbavad laborikitlid selga ja panevad kaitseprillid ette ning otsivad vajalikud asjad välja. Minoo satub Anna-Karini ja Levaniga samasse rühma.

      Minoo võtab parajasti happeanuma kätte, kui klassiruum täitub kisaga.

      Terve klass pöördub vaatama.

      Hanna A ja Hanna H on hüsteerias, aga nende laborigrupi kolmas liige karjub kõige rohkem. Kevin.

      „See pritsis!” karjub Hanna A. „Talle lendas hapet peale!”

      „Mis kuradi reegel!” karjub Kevin. „Ma tegin ju kõik õigesti!”

      „Tegi jah!” karjub Hanna. „Mina ka vaatasin!”

      Hanna H ei ütle sõnagi. Ta lihtsalt ulub.

      Inez tormab lähemale, haarab Kevini laborikitlist kinni ja tirib ta duši alla. Ta tõmbab käepidemest, nii et Kevin saab sekundiga läbimärjaks.

      Minoo laseb pilgul üle klassis valitseva kaose libiseda. Kõik näivad kohkunud.

      Ei. Peaaegu kõik. Viktor seisab klassi tagumises otsas ja jätkab oma katset niisama rahulikult, nagu poleks mitte midagi juhtunud. Muie tikub aga vägisi huulile.

***

      „Jumal küll, vaene Kevin,” ütleb Felicia ja paneb oma kandiku Ida oma vastu, Robini kõrvale. „Nii kohutavalt õudne!”

      Ida ajab mõned maisiterad kahvli otsa. Kõik, mida Felicia täna teeb või ütleb, ajab teda närvi. Felicia on määrinud näkku nii lauvärvi kui silmapliiatsit ja lisaks on tal seljas hilp, mida ta nimetab „ilusärgiks”.

      „Nii hull see asi nüüd ka ei olnud. See läks ju ainult käe peale,” ütleb Erik.

      Ta silitab laua all Ida põlve. Ida ei tõmba jalga ära.

      „Aga ikkagi,” ei anna Felicia alla ja võtab Julia kandikult näkileiva. „Mõtle, kui ta peab laskma käe ära amputeerida ja talle pannakse see jube plastmasskäsi. Võib-olla on see selline hape, mis muudkui edasi söövitab. Selliseid on ka olemas.”

      „Vau, peaaegu võiks arvata, et said keemias lõpuks mingi hinde kätte,” sõnab Ida ja teised naeravad.

      Felicia jääb vait, hakkab näkileiba pisikesteks tükkideks murdma ja neid ükshaaval suhu pistma.

      „Vähemalt vedas Kevinil, et tal on nii head sõbrad,” lausub ta mõne aja pärast ja naeratab Robinile.

      „Eks me teeme, mis saame,” vastab too ja naeratab vastu.

      „Mõnikord ma peaaegu tahaksin poiss olla,” ütleb Julia. „Tüdrukud on üksteisega nii jube võltsid.”

      Ida kavatseb just midagi öelda, kui ta suu tõmbub äkitselt krõpskuivaks. Peavalu hakkab silmade taga tuikama. Põlemise lõhn kõditab sõõrmetes.

      Ta tunneb selle ära, mis üritab tema sisse pugeda, teda enda võimusse võtta. Ja nüüd on tal selle jaoks ka nimi olemas.

      Matilda.

      Ei, ei, ei! Mitte siin! Mitte praegu!

      Ta pigistab silmad kõvasti kinni ja lülitab kõik oma kaitsemehhanismid tööle. Ta tunneb, kuidas võõras üritab sisse tungida, aga lõpuks ometi õnnestub Idal ta tagasi tõrjuda. Ja hetk hiljem ongi Matilda kadunud.

      Alles nüüd jõuab Ida teadvusse vaikus, mis valitseb laua ümber.

      Ta teeb silmad lahti. Teised jõllitavad teda.

      „Mis on, Ida?” küsib Julia, tema hääl proovib olla tavaline, kuid on pigem kartlik. „On sul valus?”

      „Pea valutab natuke,” ütleb Ida ja lükkab Eriku käe oma põlve pealt maha.

***

      Linnéa trügib mööda paarist rebasest, kes kooliväravas seisavad ja suitsetavad. Nad tunduvad nii noored. Teisest küljest võib Linnéat üllatada ka see, kui nooruke ta mõnikord ise välja näeb, kui ta end peeglist vaatab. Seestpoolt tunneb ta ennast ju iidvanana.

      Õhk on täna pisut jahedam. Mitte piisavalt, et see oleks talutav, aga siiski pisut vähem talumatu. Ta kõnnib keskuse poole, möödub Leffe kioskist, mille ees valges plasttoolis istub Leffe ise ja suitsetab piipu.

      Linnéa liigub edasi, põikab ühe maja varjust teise varju, et päikest vältida. Ta süütab paki viimase sigareti ja suitsetab seda aegamisi. Kui ta jõuab kaubanduskeskuse taha, jääb ta seisma.

      Pink, kus isa mõnikord istub, on tühi. Kedagi ei ole näha. Ainult kaks varest võitlevad saiatüki pärast.

      Ta läheb kaubanduskeskusesse sisse ja otsib isa Sture & Co kõrtsist. Seal teda ei ole. Teel välja möödub ta Kristallkoopast. Ukse peal on silt, et pood on inventuuri tõttu suletud, kuid ta tunneb ruumist välja tungivat imalat viirukilõhna.

      Kui Linnéa taas tänavale jõuab, pimestab teda jälle päike.

      Ta satub kolme ema selja taha, kes kõik lükkavad