Tuli. Mats Strandberg

ütleb ta.

13

      Minoo vaatab Nicolaust, kes ajab end püsti. Ta tõmbab käega läbi juuste. Talle nii omane liigutus. Ja ometigi poleks see nagu tema.

      „Terve mu elu,” ütleb ta. „Kõik on tagasi.”

      Ta jääb vait. Kõigub korraks.

      „Seda on liiga palju…”

      „Proovi rahulikult võtta,” sõnab Anna-Karin.

      Nicolaus naerab. See kõlab võõralt.

      Minoo silmitseb teda murelikult. Tema tunneb mälestuste jõudu väga hästi. Ja kogu oma elu ühe ropsuga tagasi saada… Nicolausel on ehk ajus totaalne ülekoormus?

      „Te kuulete seda kõike,” ütleb mees. „Aga mitte siin, keegi võib pealt kuulata.”

      Ta tõstab ettevaatlikult Kassi surnukeha üles. Silitab aeglaselt selle tokerjat kasukat.

      „Ta ise tahtis seda, on ju?” küsib Anna-Karin summutatud häälega. „Tähendab, ta ise palus sul seda teha.”

      „Jah,” vastab Nicolaus. „Minu familiarise elu oleks pidanud olema juba ammu lõppenud. Ent ta jäi ustavalt minu kõrvale. Nüüd saab ta lõpuks puhata.”

      Nicolaus paneb pisikese keha ettevaatlikult hauda. Siis võtab ta labida ja hakkab mulda peale kühveldama. Minoo võtab samuti labida, kuigi tal pole kätes peaaegu üldse jõudu. Koos Vanessa ja Linnéaga ajavad nad augu ruttu täis. Kui nad valmis on saanud, üritavad nad maapinda võimalikult tasaseks lükata.

      „Eriline mõte,” pistab Ida. „Juba kaugelt on näha, et seda hauda on kaevatud.”

      „Oota natuke,” ütleb Nicolaus.

      Ta laskub taas põlvili ja surub sõrmed mullapinda. Alguses ei juhtu midagi. Ent seejärel hakkavad mulla seest tärkama väikesed rohelised täpikesed. Minoo tunneb rohu lõhna. Selle rohu lõhna, mis kasvab mulla seest välja haua peale. Minoo näeb, kuidas Nicolaus väriseb pingutusest, kui rohukõrred üha kõrgemale sirutuvad, sentimeeter sentimeetri haaval, kuni haud on kaetud värske rohuvaibaga.

      Loodusliku mateeria juhtimine ja vormimine. Seda oli direktor öelnud puuelemendi jõu kohta. Eliase element. Ja Nicolause.

      Nicolaus tõuseb ebakindlatele jalgadele püsti, pühib käed püksisäärte külge puhtaks.

      Kes ta tegelikult on? mõtleb Minoo.

      Ja mis siis, kui Nicolaus koos kõigi oma mälestustega on talle vastumeelt?

***

      Nad istuvad igaüks omaette Nicolause elutoas. Linnéa on sättinud end rätsepaistes väikesele diivanile. Nicolaus pole pärast surnuaiast lahkumist sõnagi lausunud. Nüüd ta seisab ja silmitseb vaikides hõbedast risti seinal.

      Linnéa ei loe tema mõtteid, kuid tunneb ometigi, kuidas Nicolause teadvus on teistsugune. Nagu oleks temast tervik saanud.

      „Ma ei tea, kust alustada,” ütleb Nicolaus.

      „Äkki oleks mõistlik algusest,” pakub Linnéa.

      Nicolaus pöördub tema poole.

      „Ma proovin. Loomulikult ma proovin. Te olete pidanud oma saatjalt juba liiga kaua vastuseid ootama.”

      Ta vaatab kõikidele ükshaaval otsa.

      „Algusest,” kordab ta. „Sellest on möödas peaaegu neli sajandit.”

      „Mis mõttes?” küsib Minoo.

      „Sellest, kui ma sündisin. Ja ma oleksin pidanud surema… Ma oleksin pidanud surema üle kolmesaja aasta tagasi.”

      Ruumis võtab maad raske vaikus. Linnéa püüab Nicolause sõnade tähendust mõista. See on võimatu. Ida on esimene, kes suu lahti teeb.

      „Mida?” küsib ta kiledalt. „Kas sa oled vampiir?”

      „Muidugi ei ole,” vastab Anna-Karin.

      „Kuidas sina seda tead?” nähvab Ida. „Nõiad ja deemonid on ju olemas, miks siis mitte ka vampiirid?”

      „Niisiis,” ütleb Linnéa. „Nicolaus, sul tasuks vist kõik algusest peale ära rääkida.”

      Kõik käiks märksa kiiremini, kui Linnéa ise Nicolause mõtteid loeks. Aga ta on lubanud sellest edaspidi hoiduda.

      Mees noogutab, läheb Minoo kõrvale tühja korvtooli juurde ja vajub istuma.

      „Ma sündisin siin Engelsforsis. Mu isa oli kirikuõpetaja ja see tähendab, et ka mina pidin sama rada jätkama. Kui mu isa suri, võtsin ta ameti üle. Mulle meeldis mu töö. Ma abiellusin naisega, kes oli mulle määratud. Hedvig oli ta nimi. Ta oli samuti üks meist… Ma mõtlen… Pärit ühest perekonnast, kes kuulus Nõukokku.”

      „Kas sina kuulud Nõukokku?” küsib Linnéa ja laseb jalad põrandale.

      Kui Nicolaus on üks nende seast, kavatseb ta minekut teha ja mitte kunagi enam tagasi tulla.

      „Enam ei kuulu,” vastab Nicolaus.

      Linnéa silmitseb teda. Kas ta valetab? Kiusatus mõtteid lugeda on suurem kui eales varem.

      „Aga ma olin üks Nõukogu ustavamaid liikmeid,” jätkab mees. „Tollal, nagu ka praegu, kontrollis see kogu maagia kasutamist. Ent Nõukogu esmane ülesanne oli leida, kaitsta ja treenida Väljavalituid. Erinevad ettekuulutused rääkisid maailma eri kohtadest, kus Väljavalitu võib end ilmutada. Engelsfors oli üks neist paikadest. Ja minu suguvõsale anti austav ülesanne seda kanti valvata. Me pidime ära ootama järgmise maagilise ajastu ja vaatama, kas Väljavalitu ilmutab end siin.”

      „Ja ilmutaski,” ütleb Minoo. „Kas sa tundsid teda?”

      Nicolaus noogutab aeglaselt. Langetab pilgu.

      „Ta oli mu tütar,” lausub ta.

      Linnéa ei usu oma kõrvu.

      „Sinu tütar?” küsib ta.

      „Matilda. Ta oli meie kolmas laps. Esimesed kaks sündisid surnult. Matilda oli meile kõik. Ta oli arukas ja tugeva tahtejõuga. Ja kaunis. Mina ja Hedvig olime mõlemad sünnipärased nõiad, ja selgus varakult, et ka Matildal oli tugev kaasasündinud kalduvus maagiale. Ent alles siis, kui ta viisteist sai, lõid tema võimed õitsele. Me ei julenud teda majast välja lasta, kuna ta nägi nägemusi ja põhjustas üleloomulikke nähtusi. Ükskord pani ta oma toas paduvihma sadama. Me ei saanud lubada, et midagi sellist juhtuks avalikult. Tol ajal käis igal pool nõiajaht.”

      Linnéa vaatab talle otsa. Proovib teda ette kujutada pereisana, kirikuõpetajana, 17. sajandil elanud inimesena. See on üllatavalt lihtne.

      „Ühel hommikul leidsime ta kirikla eest väljast, külmunud ja porisena. Ta sonis midagi punasest kuust, et ta oli metsa läinud ja seal oli talle tema saatust kirjeldatud. Me teatasime sellest kohe pealinna Nõukogu juhtidele. Nad saabusid mõne päeva pärast ja pärast mitmesuguseid… proove… selgus, et Matilda ongi Väljavalitu.”

      Üks Nicolause mälupiltidest vilksatab Linnéa silme eest mööda. Tüdruku karje. Veri, mis pritsib kivipõrandale. Linnéa kaitseb ennast, ta ei taha teada, ei taha näha.

      „Nii et nad võtsid temalt proove? Nagu direktor meie juuksekarvadest?” küsib Minoo, ja Linnéa tahaks teda lausa raputada selle eest, et ta nii naiivne on.

      „Nõukogu meetodid on tollest ajast alates edasi arenenud,” räägib Nicolaus. „Tollal oli see… lihtsakoelisem. Oleksin pidanud juba siis sekkuma. Ent ma olin pimedusega löödud. Ma uskusin, et see kõik on inimkonna hüvanguks. Matilda hüvanguks. Tema jõud hakkasid teda juba hukutama.”

      Kõik need laused kõlasid Linnéa kõrvus nagu eneseõigustus. Ent ta otsustas Nicolausele võimaluse anda. Lasta tal lõpuni rääkida.

      „Mis mõttes?” pärib Minoo.

      „Te olete ju kuulnud, et nõiad suudavad valitseda ainult üht elementi,” ütleb Nicolaus. „Ent see ei vasta