Tuli. Mats Strandberg

ja vastu vahtinud, aga täna mitte. Mitte nüüd, kui ta isa otsib.

      Eile, kui Olivia oli isast rääkinud, tegi Linnéa samasuguse ringi. Kaubanduskeskus, viinapood, Storvalli park, see Engelsforsi alkoholi-Bermuda-kolmnurk.

      Kui ta isa siit leiab, on kindel, et Olivia eksis. Ta peaaegu loodab seda.

      Ta on näinud teda nii mitu korda „maha jätmas”. Lubanud endal loota ainult selleks, et näha, kuidas isa taas kõiki lubadusi murrab. Kui kaheksandas klassis kõik totaalselt kokku kukkus ja ta hooldusele anti, otsustas ta mitte iialgi enam isa usaldada. Mitte kunagi enam uskuda, kui isa ütleb, et seekord on ta tõepoolest otsustanud.

      Pärast seda, kui sotsosakond talle omaette korteri andis, on ta hakanud oma elu üles ehitama, ilma isata. Viimane asi maailmas, mida ta sooviks, oleks see, kui isa annaks ukse taga kella, kohmakalt sisse pakitud kingitus näpus ja huulil lubadused, mida ta ei suuda pidada. Ent kui ta peakski seda tegema, tahab Linnéa vähemalt valmis olla.

      Linnéa tõmbab sigaretist viimase mahvi ja viskab koni eemale. Ta peatub Café Monique’i juures, mille ukse ees on latt ja tabalukk.

      Viinapoe juures istub Kilekotimees ja kuumutab ennast päikese käes. Aeg-ajalt heidab ta pilgu poe uste poole. Tal on pruuniks toonitud klaasidega prillid ja Linnéa ei tea õieti, kas mees märkas teda. Küllap oleks ta ikkagi hüüatanud, kui oleks näinud. Hüüdnud, et Björni plika peaks tulema tere ütlema, ja kui ta siis ei oleks läinud, oleks poetanud kommentaari, et on ikka tüdruk viimasel ajal uhkeks läinud.

      Linnéa kompab mõttes ettevaatlikult Kilekotimehe närust aju. Mees on kärsitu. Ta ootab kedagi, kuid tema kainusest piinatud mõtted ei näita, keda.

      Linnéa jääb paigale, kuni viinapoe uksed avanevad ja Dorise küürus kuju nähtavale ilmub. Ta lükkab oma ratastega raami enda ees, kotid korvis klirisemas. Kilekotimees tõstab tema poole heakskiitvalt pöidla ja mõtleb üksnes viinapudelile, mille Doris on talle ostnud.

      Linnéa kõnnib edasi. Ta möödub Ingridi ärist, kirbukast, kus ta aeg-ajalt töötab, saades vastutasuks kangaid ja vanu riideid, mida ringi õmmelda. Kuna Ingridil on vähe kliente, jääb Linnéale päris palju. Viimati sai ta suure kuhja musta tülli, ta teab täpselt, mida sellega peale hakata.

      Ta vaatab suletud raamatukogu poole. Uksed on pärani valla. Sees on kolm tunkedes meest. Nad proovivad puurimismürast üle karjuda. Aknad on papiga kinni kaetud.

      Ta läheneb Storvalli pargile. Juba eemalt näeb ta ühe pingi peal kaht kuju. Ühel on kaasas raadio, millel ta muudkui häält juurde ja maha, juurde ja maha keerab. Kõlaritest kostab lõputu teadaanne selle kohta, mitu meetrit sekundis puhub tuul Skagerraki väinas.

      „Pane see jama kinni!” lõugab teine ludistades, ja Linnéa süda jätab löögi vahele, enne kui ta näeb pundunud nägu ja õrnalt lillakaid käsi, mis raadiost kinni haaravad ja selle vastu maad viskavad, nii et mereilmateade vaikib. Raadio omanik röögib tigedalt.

      Kumbki nendest ei ole Björn Wallin.

16

      „Vilgu, vilgu, täheke, vaatan sind veel väheke…”

      Vanessa laseb häälel vaibuda. Melvin on lõpuks ometi uinunud.

      Ta jääb veel mõneks ajaks voodi äärde istuma. Kuulab nohisevaid hingetõmbeid. Vaatab pingviini Melvini kaisus. Mõtleb eelmisele talvele, kui ta ei näinud venda mitu kuud. Ikka veel on valus mõelda sellele, kui segadusse Melvin sattus, kui Vanessa kadus. Mitte iialgi enam ei tee ta poisile niimoodi haiget. Melvini maailm puruneb kildudeks, kui ta emale Nicke kohta räägib.

      Pisarad kõrvetavad laugude taga ja ta ajab end ettevaatlikult püsti. Ta ei taha riskida võimalusega, et Melvin ärkab ja näeb teda nutmas.

      Ta kõnnib vaikselt üle põranda kööki.

      „Kuidas läks?” küsib ema, kes istub köögilaua taga ja lahendab sudokut.

      „Magab.”

      „Eks näe, kui kauaks,” naeratab ema.

      Tema heledad juuksed on pesemata ja ta näib väsinud. Ikkagi on ta Vanessa meelest ilus. Ta leiaks kellegi Nickest hoopis parema. Palju parema. Väga lihtsalt.

      „Mille peale sa mõtled?” küsib ema.

      „Et sa oled ilus,” vastab Vanessa.

      Ta kahetseb oma sõnu kohe, sest ema lööb särama ja näeb nii õnnelik välja, et Vanessale tõuseb uuesti nutt kurku. Teda päästab võtme ragin korteriukse lukus.

      Vanessa teeb nõudepesumasina lahti ja asub köögikappidel kõrguvate nõumägede kallale.

      „Oli ikka kuradima päev,” teatab Nicke kööki astudes.

      Ema suudleb teda häälekalt ja Vanessal keerab kõhus. Kui ema ainult teaks, kus Nicke suu on olnud.

      „Vaesekene, sa jäid jälle nii hilja peale,” ütleb ema. „Sa oled vist ikka puhta otsas omadega.”

      Uuesti suudluse heli. Vanessa keskendub nõudepesumasinale. Seab endale sihiks mahutada ülemisele riiulile võimalikult palju klaase.

      „Mõnikord ei saa ma aru, mis siin linnas õieti toimub,” sõnab Nicke ja võtab külmkapist õlle.

      Vanessa tardub. Mis siis, kui keegi nägi neid eile ja on hauarüvetamisest politseisse teatanud?

      „Mis siis nüüd juhtus?” küsib ema.

      Vanessa katsub nõusid masinasse panna võimalikult vaikselt, ilma et oleks aru saada, kui tähelepanelikult ta kuulab.

      „Me saime selle psühholoogi lahkamise tulemused. Elektrilöök. Keegi kurat ei taipa, kuidas see juhtuda sai. Õnneks ei ole tal perekonda, kes hakkaks küsimusi esitama,” ütleb Nicke ja avab sisinal õllepurgi.

      „Üksindus ei saa küll kunagi õnn olla,” nendib ema.

      „Jäta, Jannike, saad ju aru küll, mida ma mõtlen. Kamp kangekaelseid pereliikmeid võib kogu uurimist lõpmatult venitada.”

      Vanessale tundub Nicke nii ilge, et ta ei suuda enam suud pidada. Kogu see raev, mida ta mehe vastu tunneb, tungib vägisi välja. Kas või selle hinnaga, et temast saab kurjategija, kes rikub kodurahu.

      „Sinu nahas peaks olema küll mõnus elada,” ütleb Vanessa ja pöördub Nicke poole. „Nii tülikas on ju ometi arvestada teiste tunnetega.”

      „Oi, näe, sina hingasid ka sisse?” kõlab Nicke suust.

      Ta vaatab Vanessale otsa ja tema pilgus on väljakutse. Ent ta ei tea, et tüdruk teab. Ja Vanessa tahab, et Nicke teaks, tunneb ta praegu.

      „Sa paistad üleüldse üsna vähe kellegi tunnetest hoolivat. Või mõtlevat selle peale, kellele sa haiget teed,” ütleb Vanessa.

      „No kullakesed. Ärge hakake jälle peale,” ütleb ema.

      Vanessa võtab lapi ja pühib tööpinna aeglaselt ja hoolikalt puhtaks, proovib rahuneda. Ei paista õnnestuvat.

      „Ma võin kihla vedada, et see oli enesetapp,” lausub Nicke ja joob ära viimase õllelonksu, röhitseb. „Kõik ju teavad, et psühholoogidel on hullult probleeme. Sellepärast nad selle ameti valivadki.”

      „Nii see nüüd küll ei ole,” ütleb ema vaguralt.

      Vanessa heidab lapi kraanikaussi.

      „Sellepärast oleks samuti väga mõnus sinu nahas olla,” teatab ta. „Osata kõikidele inimestele juba eos hinnangut anda. Kõiki saab juba valmis kategooriatesse lahterdada, eks ole?”

      Ta oleks arvanud, ei, lootnud, et Nicke hakkab tema peale karjuma. Et ta lõpuks ometi saaks temaga avaliku lahingu maha pidada. Ent Nicke üksnes naeratab üleolevalt.

      „Ma ei anna eos hinnanguid, ma olen lihtsalt ära õppinud, kuidas inimesed toimivad,” ütleb ta. „Ma nägin ju näiteks kohe alguses, et sinu ja Wille suhtest ei tule midagi välja.”

      Vanessa jääb tummaks. Ta vaatab emale otsa.

      „Ma ei ole midagi öelnud,