Tuli. Mats Strandberg

kaardile ning öelnud emale, et jääb ööseks tema juurde.

      Äkki süttib kaheksanda korruse ühes aknas tuli ning Vanessa teab nüüd, et Linnéa on kodus. Ehk on Linnéa teda sealt ülevalt märganud. Kas ta on tema mõtteid kuulnud? Tunnetanud, et ta seisab siin all?

      Vanessa tahaks kogu südamest Linnéale andestada. Ta igatseb tema järele nii väga, et valus hakkab. Linnéa on ainuke inimene maailmas, kellele ta ei peaks midagi kokku valetama.

      Tuulehoog käib üle tänava. See kergitab maast tolmu, mis hakkab Vanessa ümber õhus keerlema. Väikesed kruusaterad veerevad tema jalge ees üle asfaldi. Ent kui ta vaatab majade vahel kasvavate põõsaste poole, siis neil ei liigu ükski leht.

      Tuul on ainult Vanessa ümber. Kananahk tuleb peale, kui ta tunneb seda üle oma näo puhumas, oma juustes mängimas. Sama tunne kui siis, kui ta nähtamatuks muutub, kuid tugevam.

      Ainult mõne hetke puhub tuul, enne kui kaob.

      Vanessa vaatab üles Linnéa akende poole, enne kui lahkub.

11

      Minoo ei teagi, kumb on hullem. Kas see, kui ema ja isa teineteise peale karjuvad, või vahetult sellele eelnevad hetked. Nagu praegu. Igas lauses pulbitseb allasurutud ärritus. Üksainus sõna või pilk võib tüli leegina lõkkele puhuda.

      Varem ootas ta alati nende ühiseid õhtusööke. Nüüd tunneb ta kergendust iga kord, kui ema on haiglas öövahetuses või kui isa kauemaks tööle jääb. Mõlemaga koos süüa on umbes sama õdus ja lõõgastav kui piknik rindel kaitsekraavis.

      „On ikka kuradi kuumus,” ütleb isa ja kuivatab salvrätiga otsaesist. „Minoo, võiksid sa palun soola ulatada?”

      Ta ulatab isale mehaaniliselt soolaveski. Ta ei pea ema otsa vaatamagi, vaid näeb niisamagi tema pilgus halvakspanu. Ta ei pea isa otsa vaatamagi, vaid näeb niisamagi tema pilku, mis vastab, et see pole kellegi teise asi. Tundub, nagu krutiks isa soolaveskit veel eriti mitu ringi, otsekui rõhutades, et tema ei lase endale pähe astuda. Vaikus on laua ümber nii tihke, et veski pläriseb nagu kivipurustaja.

      Soolapuru langeb kalale ja kartulile. Isa saab peagi viiskümmend neli. Siis on ta sama vana, kui oli Minoo vanaisa infarkti surres.

      Minoo torgib kahvliga kuiva lõhetükki ja loodab, et ema ei võta soola kohta sõna, ega ka selle kohta, et isa ei ole aedvilja taldrikule tõstnud.

      „Kuidas esimene koolipäev oli?” küsib ema.

      „Täitsa okei. Meil on uus klassijuhataja, Ylva. Paistab üsna igav. Ta annab matat ja füssat ka.”

      „Maxi mõõtu ta välja ei anna, eks? Selliseid õpetajaid tõepoolest naljalt ei leia.”

      Ema näib mõistev, kuid ei mõista mitte midagi. Minoo joob mitu sõõmu vett, et kuiv lõhetükk alla loputada.

      „Väga kurb lugu iseenesest,” jätkab ema. „Mis ta on juba pool aastat vist haiglas olnud? Või isegi rohkem…”

      „Äkki räägiks millestki muust?” pakub Minoo.

      „Jah, ära torgi teda. Minoo ei taha kindlasti selle peale mõelda,” ütleb isa.

      „Muidugi,” vastab ema leebelt, ent isale heidetud pilk on nõelterav.

      „Aga ma pean silmas seda, et Ylval on kindlasti raske olla selle õpetaja järeltulija, kellest Minoo nii väga lugu pidas. Ja erinevalt sinust, Erik, leian ma, et teinekord on oluline rääkida ka rasketest asjadest.”

      „Üks uus poiss on ka klassis,” pistab Minoo vahele, enne kui isa jõuab vastata. „Viktor Ehrenskiöld. Ta on Stockholmist.”

      „Ehrenskiöld. Need ostsid ju selle mõisa,” teab isa.

      Engelsforsbladeti peatoimetajana on isal ülevaade kõigest, mis linnas toimub, igast naabrite vahelisest tülist ja väiksemastki kulureast omavalitsuse eelarves.

      „Tead sa neist midagi?” küsib Minoo.

      „Isa ja poeg. Isa on börsimaakler. Selline tüüp, kes on ööpäev läbi internetis, ostab ja müüb aktsiaid ja teenib kõvasti. Ma rääkisin Bertiliga, kes neile maja müüs, ja ta ütles, et nad on endast tõeliselt heal arvamusel, nii juunior kui seenior.”

      „Kas Bertili maailmas on üleüldse muud tüüpi stockholmlasi?” turtsatab ema.

      „Ta jättis ausalt öeldes päris ennast täis mulje,” ütleb Minoo kiiresti. „Viktor, tähendab.”

      „Ehk on ta lihtsalt ebakindel,” ütleb ema.

      „Või ongi ta lihtsalt nõme tüüp,” ütleb isa. „Kõike ei saa kogu aeg psühholoogiliselt paika panna ja seletada.”

      „Ei, mispärast me peaksimegi proovima oma kaasinimesi mõista?” ütleb ema. „Eriti veel sääraseid stockholmlasi. Jumala eest, Erik, sa muutud iga aastaga üha rohkem engelsforslaseks.”

      Tuligi ära. Süütevedelik. Nende pilgud kinnituvad teineteisele. Isa nägu vahetab hetkega värvi, muutudes roosast leekivpunaseks.

      „Ja mida sa sellega mõtled, Farnaz?”

      „Ära karju,” ütleb ema selle üleoleva jaheda häälega, mida nad tülitsedes kordamööda kasutavad. Kui üks karjub, on teine külm kui jää.

      „Ma ei karju!” lõugab isa ja viskab kahvli käest, nii et see lendab otse üle laua ja maandub klirinal Minoo kõrval põrandal.

      Ta tahaks kahvli isale tagasi visata. Ent selle asemel tõuseb ta püsti ja viib oma taldriku ära, poetab selle kraanikausi kõrvale. Ema ja isa ei tee märkamagi, et ta lahkub köögist.

      Minoo jookseb trepist üles, paneb oma toa ukse enda järel kinni ja muusika mängima. Keerab heli nii põhja, et ei kuule enam läbi põranda üles kostvaid helisid.

      Ta heidab voodi peale pikali. Proovib rahulikumalt hingata, keskenduda laulule.

      Kas ema ja isa vahel on veel üleüldse armastust?

      Nad on alati Minood kallistanud ja suudelnud, aga teineteist ei puuduta nad kuigi sageli ega ütle „ma armastan sind”.

      Ehk on nad koos üksnes minu pärast nagu Gustafi vanemad, mõtleb Minoo. Ehk ootavad nad ainult, et ma välja koliksin, et siis lõpuks ära lahutada?

      Mõte on kohutav, alandav. Nagu oleks tema kett, kes neid teineteise külge aheldab.

      Allkorrusel paugub isa töötoa uks ja heli on kogu Minoo kehas tunda. Ema karjub isale midagi järele. Nad käituvad rohkem teismelistena, kui Minoo üldse kunagi on käitunud.

      Ta vaatab suurt spordikotti põrandal. Selles on kolm labidat, mõned taskulambid, üks sõrgkang ja suur pudel vett. Ta poleks kunagi osanud aimata, et ta võiks rõõmsal meelel keset ööd kodust minema tormata, et üht hauda lahti kaevata, ainult sellepärast, et kodust ära saada.

      Aga ta peab ootama, kuni nad on uinunud.

      Ta teeb öökapi sahtli lahti ning võtab välja „Mustrite raamatu” ja mustrileidja. Ehk on see katki, aga ta ei kavatse alla anda.

      Ta tõmbab sõrmedega üle musta kulunud nahkkaane, kuhu on süvendatud kaks ringi, väiksem suurema sees. Ta teeb raamatu lahti ja laseb sõrmedel lehekülgi sirvida, keskendudes samal ajal küsimusele.

      Mis on minu jõud?

      Ta tõstab mustrileidja silma ette ja hakkab seda keerama.

      Mis on minu jõud?

      Miski tuhiseb läbi tema teadvuse. Ta naelutab pilgu taas leheküljele. Ootab. Ent midagi ei juhtu.

***

      Linnéa astub mööda valgustatud teed, mis viib kalmistule. Ta kuulab öö hääli. Ritsikaid, kes siristavad kuivanud rohus. Lõuna poole teel oleva rongi kauget mürinat.

      Ja siis äkitselt kostab midagi tema selja tagant. Lohisev heli vastu asfalti.

      Linnéa pöörab ringi.

      Kedagi ei ole.

      Kuid ta on nii kindel, et kuulis midagi.

      Linnéa