Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

Vaga (kes oli tõusnud troonile pärast Karl Suure surma 814. aastal) õukonnas. Ludwigi katse tõsta Harald taas Taani troonile (eeldatavasti Frangi riigi vasallina) tekitas Taanis ägeda reaktsiooni ning ligemale 200 alusest koosnev laevastik ilmus Saksimaa rannikule. Tundub, et Ludwigi taotlusi saatis siiski mõningane edu, sest 819. aastal valitses Harald koos Godfredi poegadega. Ta ei ilmutanud siiski kuigi suurt tänulikkust frankidest heategijate suhtes: 820. aastal ilmus kolmeteistkümne „Nordmannia piraadi” laevastik Flandria rannikule ja rüüstas maad kuni Seine’i ja Poitouni. Teinud retke ka Akvitaaniasse, pöördusid mereröövlid koju.

      Nüüd otsustas Ludwig kasutada taanlaste sõjakuse talitsemiseks ristiusku: umbes sellele ajale langeb esimene teadaolev misjon taanlaste pööramiseks, mille käivitas Reimsi peapiiskop Ebbo. Kuningas Harald õhutati ristimist vastu võtma, mida ta tegigi suurejoonelisel tseremoonial Ingelheimi kuningalossis (kus Ludwig seisis tema kõrval ristiisana, rõhutades sellega omamoodi vaimulikku süseräänsust vastristitu üle). Paraku läks see poliitika vett vedama, kui Harald kihutati 827. aastal uuesti Taanist minema ja maa ainuvalitsejaks sai Godfredi poeg Horik. Haraldile anti ajutiselt Rüstringeni krahvkond Ida-Friisimaal, lootes ometi tema võimu taastumist Taanis, mida aga ei juhtunudki.

      Olukord Frangi riigis muutus 830. aastatel väga keeruliseks. Ludwig Vaga vastu sepitseti mitu vandenõu, mille taga seisid juhtivad suurnikud ning tema enda pojad Lothar, Charles Paljaspea ja Ludwig Sakslane. 833. aastal puhkes otsene vastuhakk ja Ludwig kõrvaldati ajutiselt võimult, kui sõjavägi jättis keisri „Valede väljal” lahingus mässulistega maha. Kümme kuud hiljem tõusis Ludwig siiski taas võimule, kuid selleks ajaks oli Lothar kindlustanud endale taanlasest pealiku Haraldi23 toetuse, kes võttis ette rüüsteretki Friisimaa rannikule ja nõrgestas sel moel tema isa positsiooni. 834. aastal ründas Taani sõjavägi võimsalt suurt Dorestadi kaubalinna ja hävitas suure veresauna käigus põhjalikult sadama. 835. aastal rünnati Dorestadi uuesti ning laastavast rünnakust ei pääsenud linn ka aasta hiljem. Seejärel saatis kuningas Horik ülbelt saadikud Frangi kuningakotta, kinnitades, et pole röövretkedega kuidagi seotud ja on lausa nende süüdlased kinni võtnud ja hukanud. Olukord jäi pingeliseks 840. aastatelgi, mil Ludwig Vaga suri. Tema surm tekitas suure poliitilise ebastabiilsuse, mis pakkus ohtralt häid võimalusi Taani viikingitele. Prantsusmaa pikk kaitseta rannik ning Loire’i ja Seine’i suudmed olid ründajate ees ohtlikult valla, kuid tõeline torm polnud veel alanudki.

      Frangi riigi, Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa esimestele ohvritele näis, nagu oleksid viikingid ilmunud ei tea kust ilma igasuguse hoiatuseta. Ometi ei tulnud põhjalased sugugi eikuskilt. Ühiskond, millest nad pärinesid, polnud kaugeltki primitiivne ja oli retkede algamisele eelnenud sajanditel elanud üle kiireid muudatusi. Milline oli see Skandinaavia, kust rüüsteretkelised VIII sajandi lõpul teele asusid? Kindlasti polnud tegu ühtse kohaga, ei geograafilises mõttes ega arengu poolest. Eri piirkondadel oli oma eripärane ajalugu, isegi kui neid erinevusi peaaegu täielikult eirasid välismaalased, kes panid kirja esimesed rünnakud ning olid rohkem huvitatud neile osaks langenud rängast vägivallast kui üksikasjadeni täpsetest etnilistest detailidest.

      Skandinaavia üüratu ulatus (Norra põhjatipust Jüütimaa lõunapunktini on ligemale 2000 km) põhjustab maastiku väga suurt varieeruvust. Lõunas on Taani valdavalt tasane maa, selle peamine koostisosa Jüütimaa on Põhja-Saksa tasandiku jätk. Väikese Belti väin lahutab Jüütimaad kahest peamisest saarest Sjællandist ja Fynist, millest edasi jäävad juba (tänapäeval Rootsile kuuluvad) Skåne ja Blekinge. Kaks viimast kuulusid suurema osa rauaajast ja varakeskajast Taani kuningate mõjusfääri ning kuulusid ka IX sajandi lõpul ja X sajandi algul tekkinud esimesse ühendatud Taani kuningriiki. Taani rikkalik ja viljakas põllumaa suutis üldiselt ülal pidada suuremat elanikkonda kui põhjapoolsemad alad, ehkki jagunemine paljude saarte vahel ei soodustanud just poliitilist ühtsust.

      Skandinaavia poolsaarel endal eraldab võimas, põhjas Finnmarkist lõunas Stavangeri (Norras) lähistele ulatuv mäeahelik ida- ja lääneosa. Lääneosa on avatud Atlandi ookeanile ja liigendatud rannik on valdavalt jäävaba isegi kõige külmematel kuudel, kuid Läänemere poole jääv idaosa kannatab karmide talvede käes ning jää takistab meresõitu mitu kuud. Need erinevused aitasid kujundada tingimusi, mis soodustasid eraldi läänepoolse (Norra) ja idapoolse (Rootsi) kuningriigi teket.

      Suuremat osa maast, kui ta ei olnud juba ligipääsmatu mägede tõttu, katsid tihedad metsad.24 Lehtpuud andsid tooni ainult päris lõunas (Taanis ning Rootsi ja Norra lõunatipus), põhjas aga läks nulgudest, kuuskedest ja mändidest segamets üle taigaks, võimsaks põhjamaiseks männimetsaks. Maismaasuhtlust raskendas veelgi maastik, millel leidus ohtralt jõgesid ja järvi (eriti Rootsis ja Soomes), mis koos Norra pika ranniku ja Taani saarelise iseloomuga seletab hästi skandinaavlaste harjumust kasutada liikumiseks paate.

      Skandinaavia poolsaare viljakaimad alad asusid lõunas: Rootsi puhul Mälareni järve ja Uppsala piirkonnas, Norra puhul Oslo fjordi ümbruses, samuti edelas (Rogalandi, Sogni ja Hordalandi lähistel25) ning sealt põhja pool tänapäeva Trondheimi piirkonnas. Pole sugugi juhus, et just need alad olid esimeste meile teada olevate kuningate võimubaasid.

      Skandinaavia asustasid esimesena viimase jääaja lõpul Hamburgi kultuuri põhjapõdrakütid, kes liikusid saagi otsingul taanduvate liustike järel. Jõudnud umbes 14 000 aasta eest Skånesse, liikusid nad nahkpaatide abil üle kogu poolsaare ja tungisid umbes 7000. aastaks eKr Lõuna-Soomesse. Need varased sisserändajad sõltusid täielikult jahipidamisest ja korilusest – põllumajandus jõudis Skandinaaviasse umbes 4000. aastal eKr. Sellest alates kuni rauaaja alguseni umbes 500. aastal eKr kasvas Skandinaavias tasapisi elanikkond, jõukus ja ühiskondlik liigendus. Siis saabus aga kriis, kui kliima jahenemine (ja vihmade sagenemine), lõunapoolsete pronksi varumisteede läbilõikamine Kesk-Euroopas levima hakanud keltide poolt ning luksuskaupade suundumine lõunasse, Vahemere äärde, hakkas tugevasti mõjutama Skandinaavia ühiskonda.

      Rooma rauaaja (1–500 pKr) ühiskond oli palju militariseeritum ja sotsiaalselt ebavõrdsem. Skandinaaviasse jõudsid Rooma impeeriumi kaubad, sealhulgas pronksnõud, väärisesemed ja eriti roomalikud relvad. Viimased võisid saabuda põhja koos sõjameestega, kes teenisid Rooma abivägedes ja naasid koju. On ka märke süvenevast ebakindlusest, näiteks mitme kindlustatud linnamäe rajamine Lõuna-Norras, – Rootsis ja – Soomes, millest suurimal, Gotlandil asuval Torsburgenil, oli peaaegu 2,5 km pikkune vall. Veel kõnekamad on soodest leitud relvaohvrid, eriti perioodist 200–500. Ainuüksi Jüütimaal on neid leitud paarikümne ringis ja suurim neist, mis on leitud Kesk-Jüütimaalt Illerup …dalist, annab mõista, et seal pidasid lahingut mitmesajamehelised väed, mille järel kaotanute mõõgad, pistodad ja odad heideti rituaalselt sohu.

      Esimene ajalooline teave Skandinaavia kohta pärineb Kreeka ja Rooma kirjameestelt. Pytheas, kreeklasest reisi- ja kirjamees Massiliast (tänapäeval Marseille), kirjutas ülevaate reisist piki Loode-Euroopa Atlandi rannikut umbes 300. aastal eKr.26 Ta mainib Britanniast kuue päevateekonna kaugusele põhja jäävat maad nimega Thule, mille asukad elatusid metsmarjadest „soojematele maadele omase teravilja ja kariloomade puudumise tõttu”. On siiski teadmata, kas ta mõtleb selle all (ja kas ta ka ise külastas) Skandinaaviat (või isegi Islandit). Selgemini mõistetavad teated pärinevad Rooma ajaloolasest Tacituselt, kes kõneleb laevastikust, mille Augustus saatis 5. aastal pKr uurima Friisimaast edasi jäävat rannikut. See jõudis Jüütimaa põhjatippu ning just sellelt ekspeditsioonilt (mis jäi roomlaste ainsaks retkeks sellesse piirkonda) pärineb nähtavasti esimene „Skandinaavia” mainimine. Taas Plinius Vanema (I sajandi teine pool pKr) teoses „Looduslugu” esinedes on see saanud kuju Scadinavia, mille tähenduseks on peetud „ohtlikku saart”: see võib viidata Kattegati veekeeristele, mis kujutasid laevasõidule tõsist ohtu.27

      Umbes aastal 150 loetleb Aleksandria kirjamees Ptolemaios Skandinaavia hõime, kelle sekka kuuluvad Suiones, mis võib olla hiljem üle kandunud rootslastele, ja Goutoi, kes võivad olla sama rahvas nagu Geatas, keda mainib VI sajandi anglosaksi eepos „Beowulf ” ja kelle nimi on seotud ühe suurema

23

Vt tagapool lk 19.

24

Metsad olid nii tihedad, et 1177. aastal kulus salgal norralastel 77 päeva ainult 280 kilomeetri läbimiseks, mis lahutavad Malungi Dalarnas Storsjönist Jämtlandis. Birgit & Peter Sawyer, Medieval Scandinavia: From Conversion to Reformation, c. 800–1500. Minneapolis, 1993, lk 37.

25

See oli ligikaudu ala, mida hõlmasid 900. a paiku Gula ting ja selle seadused.

26

Ükski Pythease teos pole terviklikult säilinud. Meie käsutuses on väljavõtted, mida on tsiteerinud hilisemad autorid, ja kokkuvõtted, näiteks Straboni „Geographika” I saj pKr. Üksikasjalikku ülevaadet tema reisist vt: Barry Cunliffe, The Extraordinary Voyage of Pytheas the Greek. London, 2001.

27

Knut Heller (ed.), Cambridge History of Scandinavia. Volume 1: Prehistory to 1250. Cambridge, 2003, lk i (Knut Helleri sissejuhatus).