Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

– nii vähemalt pajatab lugu meile normanni kroonik Saint-Quentini Dudo – jõudsid viikingid lõpuks suurejoonelise linna alla, mille müür ja tornid olid üleni säravvalgest marmorist. Et neil ei jagunud jõudu seda otse rünnata, kasutasid nad kavalust, mis isegi juhul, kui see pole tõsi, näitab nupukust, mida vastased kaldusid viikingitele omistama. Linna saabudes andis Hastein teada, et soovib lasta ennast ristida. Päev hiljem tõid mehed ta kirstus linnavärava juurde, kurtes murest murtuna, et nende pealik oli öösel kurvastaval kombel elavate seast lahkunud. Linlased lubasid matuserongkäigul väravast sisse tulla, aga niipea kui viikingid olid linnas, tõmbasid nad mõõgad välja ja tagatipuks tõusis linnaelanike jahmatuseks Hastein ise kirstust. Seejärel hakkasid põhjalased innukalt linna rüüstama, mis, nagu selgus, polnud siiski Rooma, vaid palju tagasihoidlikum Luna.212

      Pettunud loodetud metropoli vägevast saagist ilmajäämise pärast, jätkasid viikingid rüüstamist Vahemerel. Nad võisid isegi jõuda Vahemere idaossa ja tegutseda Bütsantsi võimualal, aga nende teekonna kohta puuduvad täpsemad andmed 861. aastani, mil nad üritasid Gibraltari väina kaudu koju sõita. Seekord pidid nad selleks vaeva nägema, sest väina oli tõkestanud suur muslimite laevastik. Hastein ja Björn suutsid küll võitluses sellest läbi murda, aga see läks neile õige palju laevu maksma. Teel põhja suutsid nad vangi võtta Pamplona kuninga García, kelle vabastamise eest nõuti 70 000 kuldmünti. Nii jõudsid nad selle lohutustasu ja mõningate Aafrika orjadega, kelle nad olid saanud Nekoris (põhjalased kasutasid nende kohta väljendit blámenn ehk „sinised mehed”), 862. aasta kevadel tagasi Loire’ile.213

      Umaijaadid reageerisid viikingite retkedele rea kindluste rajamise ning laevastiku tugevdamisega (Abd ar-Rahman II rajas Almeríasse uue laevastiku tugipunkti). Seepärast olid viikingite rüüsteretked Hispaanias X sajandil suunatud peamiselt põhjapoolsete kristlike riikide vastu. Galiciasse korraldati neid 951., 965. ja 966. aastal, suurem rünnak aga langes 968. aastale, mil viikingid Gunnauði juhtimisel tapsid Santiago piiskopi Sisnando. Sellest julgustust saanud, rüüstas sama sõjasalk kolm aastat järjest oma Ulla jõele rajatud baasist, põhjustades hiiglasliku laastamist. 972. aastal ründasid nad muslimite alale jäävat Algarvet, aga üldiselt suutsid Umaijaadid üpris vähese vaevaga tagasi lüüa viikingite üksikud rünnakukatsed.

      Aegajalt esines rüüsteretki veel XI sajandilgi. Üks suurem rünnak 1014. aastal oli suunatud Tui vastu Miňo jõel, 1029. aastal rünnati Galiciat ning 1047.–1066. aastal korraldati rida rünnakuid Santiago piirkonnas. Siiski ei suutnud viikingid end Hispaanias kunagi sel moel sisse seada nagu Frangi riigis. Kauguse ja palju söakama vastupanu tõttu viikingite rünnakutele ei jõudnud rüüsteretked Pürenee poolsaarel kunagi vähegi võrreldavale tasemele Loode-Euroopat tabanud nuhtlusega. Seetõttu on viikingitest Hispaanias ka napilt jälgi, kui mitte arvestada üksikuid kohanimesid, üht Mammeni stiilis kaunistatud luust silindrilist toosi Leóni katedraali varamus, iga-aastast Romería Vikinga pidustust Galicias Catoiras ja loomulikult üle aegade kestma jäänud mälestust Hasteini ja Björn Raudkülje merereisist.

      Kaart 5 Skandinaavia varasel viikingiajal

      3

      Pealikud, müüdid ja laevad: Skandinaavia vanemal viikingiajal 800-950

      Skandinaavias, kust viikingid oma rüüsteretkedele suundusid, oli 800. aastal juba tunda mitmesuguseid poliitilisi muutusi: hakkasid kujunema riigid, millest lõpuks said Taani, Rootsi ja Norra. See kulges siiski väga aeglaselt ning sellega kaasnes hulk ajas sumbunud algatusi ning enneaegseid ühtsuseväiteid rahvuslikult (või õigemini dünastiliselt) meelestatud autorite sulest.

      IX sajandi lõpu Taani valitsejad ja nende teod on meie eest varjatud hämaruse looriga. On öeldud, et kaks venda, Sigfred ja Halfdan, valitsenud üheskoos 873. aastal, aga kui pidada silmas, et isegi suhteliselt väikeste salkade juhte, kes rüüstasid Inglismaal ja Iirimaal, nimetati kuningaks, ei tähenda see kaugeltki, et vendade võim oleks laienenud kogu Taanile (või üldse kaugemale nende enda valdustest). Alles päris sajandi lõpul hakkab ajalooudu pisut hajuma. 891. aastal lõi Ida-Frangi kuningas Arnulf Dijle jõe ääres (tänapäeva Belgias) viikingite väge. Lahingus sai surma, nagu jutustab meile Bremeni Adam, kelle Hamburgi-Bremeni peapiiskoppide kroonika sisaldab rohkelt üksikasju Skandinaavia kohta (mis ametlikult kuulusid Saksamaa piiskoppide alluvusse), kaks Taani kuningat, Sigfred ja Godfred, mis tõi kaasa segadusi Taani riigis. Väga lühikest aega valitsenud kuningas Helgile järgnes dünastia, mille rajas Rootsist (võib-olla Skånest) pärit Olaf. Olafile järgnesid pojad Gnupa ja Gurd, neile aga kaks valitsejat teisest suguvõsast, Sigerich ja Hardegon Sveinsson.214 Kõik need valitsejad on meie jaoks saladuslikud, selge on aga see, et Taani kannatas poliitilise ebastabiilsuse käes ning surve põhjast ehk Rootsist aina tugevnes.

      Järgmine kord mainitakse Taani kuningaid 930. aastatel, mil Hamburgi peapiiskop Unni saatis 935. aastal misjonärid Gormi (hüüdnimega Vana) juurde, kes aga osutus paadunud paganaks. Bremeni Adami kronoloogia on võib-olla mõnevõrra segane, sest 934. aastal olevat Saksa kuningas Heinrich Linnupüüdja löönud Taani kuningat Gnupat ja liidendanud maa-ala kuni Hedebyni (niisiis oleks Sigerichil ja Hardegonil olnud õige vähe aega valitseda, enne kui järgmine aasta troon juba Gormile loovutada). Gormi kohta pole palju rohkem teada, kui et ta olevat rajanud Jellingi dünastia, mis valitses Taanis ülejäänud viikingiaja.

      Meie teadmised pärinevad mitmelt mälestuskivilt, mille püstitasid Gorm ja tema poeg Harald (kes mõnevõrra segastel põhjustel pälvis hüüdnime Sinihammas215). Need asuvad Jellingi kirikuaias Lõuna-Jüütimaal Velje lähedal, mis praegu on vaikne tagasihoidlik asula, kuigi X sajandil oli see Taani riigi keskus. Lisaks kahele ruunikivile, millest ühe püstitas Gorm oma abikaasa Thyra ja teise Harald oma vanemate mälestuseks, on seal kaks suurt hauakääbast, kirik ja mitu kirjadeta kivisammast. Esmapilgul ehk raskesti lahti mõtestatav kompleks võimaldab meil heita siiski pilgu X sajandi keskpaiga Taani riigile ja eriti selle ristiusustamisele.

      Kõigepealt ilmus sinna Gormi ruunikivi, ilmastikust puretud risttahukakujuline sammas, millele on raiutud ruunikiri216 „kuningas Gorm tegi selle oma naise Thyri mälestuseks, kes oli Taanimaa ehteks”. See on üsna tavapärane surnud kuninganna mälestustekst, kuid Gorm püstitas ka praegusest kirikust põhja poole hiiglasliku kääpa (umbes 10 meetrit kõrge ja 70-meetrise ümbermõõduga), milles paiknes puidust hauakamber Thyrale ja (lõpuks ka) talle endale. Samuti laskis ta rajada kolmnurksed kiviread kääpa ühte otsa, mis võivad stiliseeritult tähistada laeva (seepärast on niisuguseid rajatisi nimetatud ka kivilaevadeks). On isegi võimalik, et algul oli Thyra ruunikivi mõeldud laeva „tääviks” ja alles hiljem viidi see sealt minema ja unustati, kuni see viimaks avastati kirikuaia pinnase alt 1590. aastal.

      Gormi viimasel viieteistkümnel eluaastal oli Harald isa kaasvalitseja ja kui vana kuningas 958. aastal suri, käisid juba uued katsed taanlasi ristiusku pöörata. 948. aastal määrati ametisse Århusi, Ribe ja Hedeby piiskopid.217 Kuigi Harald ei võtnud ristiusku vastu enne isa surma, on ilmne, et juba mõnda aega enne seda valitses tema nõunike seas ristiusule soodne pinnas. Kõigest kaks aastat pärast Haraldi tõusmist troonile ristis uus misjonipiiskop Poppo lõpuks Taani kuninga (ehkki Bremeni Adami sõnul etendas Haraldi ristiusu vastuvõtmises suuremat osa ebaõnn sõjas Saksa valitsejate vastu kui usuline veendumus).

      See juhtus ägeda vaidluse käigus kuninga pidulaua ümber, mida kahtlemata aitas õhutada rohke õlu ja mõdu. Jutt läks sellele, milline jumal on kõige vägevam: taanlased olid valmis nentima, et Kristus on jumal, aga pidasid teda lihtsalt üheks paljude seas ja kindlasti nõrgemaks kui nende enda jumalad, eriti Odin ja Thor.218 Poppo ei saanud niisuguse ristiusu solvamisega kuidagi leppida ja teatas, et on ainult üks tõeline Jumal, samal ajal kui need, keda viikingid kummardasid, olid pelgalt deemonid. Et reaktsioonid ei kalduks vägivalda, nõudis Harald Poppolt, et see tõendaks oma väidet ordaaliga.

      Ordaale

212

See võis olla tänapäeva Luni Liguurias, kuigi juba langobardide kuninga Liutprandi ajaks (712–744) oli see mandunud pigem külaks ning vaevalt võisid seda Roomaks pidada isegi kõige kolklikumad viikingid.

213

Iiri kroonik Duald Mac Firbis kirjutas hiljem, et „pärast seda, kui põhjalased olid toonud suure hulga vangidest moorlasi endaga kaasa Iirimaale […] kaua leidus Iirimaal neid siniseid mehi.” Vt Neil Price, „The Vikings in Spain, North Africa and the Mediterranean.” – Brink (ed.), The Viking World, lk 462–469.

214

Levinumate arusaamade järgi oli Sigerich ehk Sigtryg siiski Gnupa poeg. Küll oli nähtavasti teisest suguvõsast Hardegon, kelle taanipärasem nimi kõlab Hardeknud; Taani kuningate loendites peetakse teda ühtlasi Knud I-ks.

215

Kantavate nutiseadmete traadita suhtlemise meetod Bluetooth on saanud tõepoolest nime Jellingi dünastia suurima esindaja järgi ning selle üle kogu maailma tuntud sümbol koosneb ruunikirjas tähtedest H ja B. Ilmselt valiti nimi ja sümbol seepärast, et nagu Harald ühendas taanlased, nii ühendab Bluetooth arvutid ühtsesse võrku. Ühel varasemal Bluetoothi populariseerival plakatil oli isegi Jellingi kivilt võetud stiliseeritud Haraldi kujutis, kes hoiab ühes käes sülearvutit ja teises mobiiltelefoni.

216

Toona Skandinaavias kasutusel olnud noorema futharki märkides. Vt tagapool lk 85.

217

Nende nimed olid Hored, Liafdag ja Reginbrand. G. Turville-Petre, The Heroic Age of Scandinavia. London, 1951, lk 92.

218

Ülevaadet viikingite traditsioonilisest usust vt tagapool lk 89.