Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

ellu), süütu aga siis, kui vajus põhja (ja uppus). Kuigi tänapäeva inimestele võib see tunduda äärmiselt barbaarse õigusmeetmena, olid ordaalid tegelikult üsna mõistlikud olukorras, kus mõlemalt poolelt vande nõudmine tõe väljaselgitamiseks tulemusi ei andnud ning ei paistnud olevat ka mingil muul moel olevat võimalik rahuldavat selgust saada.

      Poppo puhul ei hakatud küll vaidlust muul moel lahendada üritamagi, vaid mindi kohe ordaalide juurde. Kuningas käskis Poppol kanda mitu sammu tulikuumaks aetud rauatükki. Nüüd tuli ta käsi mitmeks päevaks kinni siduda ja siis vigastusi uurida: kui haav oli mädanema läinud, langes kohtotsus tema vastu. Seda sündmust meenutavad Århusist edelas asuva Tamdrupi kiriku kantsli kaunistused.219 Ühel on näha rauakamaka kuumutamist tule kohal, järgmisel eemaldab Poppo käelt sideme ja näitab, et haav on puhas. Seejärel on kujutatud vaidluses alla jäänud Haraldi ristimist, kes seisab alasti veetünnis.

      Harald Sinihammas võis küll tuua ristiusu Taani, vähemalt enda tarbeks, aga vaieldamatult oli seal misjonäre varemgi viibinud. Esimene teadaolev on northumbrialane püha Willibrord 714. aastal, kes oma VIII sajandi algul neli aastakümmet kestnud misjonitöö ajal friiside juures leidis aega külastada kuningas Ongendust, keda ta nimetas „ägedamaks kui ükski elajas, kalgimaks kui kivi”.220 Misjon ei saavutanud õieti midagi, arvatavasti ka seepärast, et Willibrord suhtus kuningasse äärmiselt üleolevalt.

      Järgmine katse taanlaste juurde ristiusu valgust tuua langes 823. aastasse, mil Frangi valitseja Ludwig Vaga saatis misjonile Reimsi peapiiskopi Ebbo. See ristis nähtavasti õige mitu taanlast, aga suurem võit tuli 826. aastal, mil Mainzis võtsid ristiusu vastu Harald Klak ja tema 400 kaaskondlast (ehkki, nagu ajale kombeks, oli põhjuseks rohkem vajadus kindlustada keisririigi toetus Taani krooni nõudlemisel kui vähimgi sisemine usuline veendumus). Kui Haraldil õnnestus lõpuks Taani naasta, täitis ta lubaduse ja võttis kaasa noore kristliku vaimuliku Anskari. Misjoni edu oli üheselt seotud Haraldi poliitilise karjääriga ja kui viimane kõigest mõne kuu pärast maalt välja kihutati, pidid lahkuma ka Anskar ja tema kaaslane Audubert. Neil oli vaevalt jagunud nii palju aega, et asutada kool, kus mõningaid noorukeid hariti ristiusu osas (arvatavasti Hedebys). Anskari järgmine reis Skandinaaviasse viis ta juba Taani asemel Rootsi.221

      Üle sajandi hiljem jättis Harald Sinihammas oma pöördumisest ristiusku maha suurejoonelised uued elemendid suguvõsa matuseplatsil. Ta olevat kord sattunud kogemata Jüütimaa rannal lebava hiiglasliku graniitrahnu peale ja käskinud meestel vedada kümnetonnise lahmaka Jellingisse. Võib-olla oli ta selleks ajaks andnud juba korralduse püstitada uus kääbas, veidi väiksem kui tema ema oma, sellest pisut lõunasse. Uus kääbas hävitas peaaegu täielikult varasema kivilaeva, mille enamik kive jäi kuhjatise alla. Kui arheoloogid asusid 1941. aastal kääbast uurima, ei leidnud nad enda hämmastuseks sellest hauakambrit, nii et ehk polnudki see mõeldud Haraldi enda matmiseks (nii kivilaevad kui ka kääpasse matmine olid selgelt paganlikud tavad, mida uues kristlikus Taanis ei peetud vahest enam kombekaks).

      Ruunikivi, mida on nimetatud Taani „ristimistunnistuseks”, kujutab endast kolmnurkset punakasmusta graniitkivi, mida on töödeldud kolmest küljest: ühel küljel on pikk ruunikiri, millele lisanduvad teistel külgedel Haraldi kristlust tõendavad pildid. Sinna on kirjutatud: „Selle hauakivi laskis Harald püstitada oma isa Gormi ja oma ema Thyra auks, see Harald, kes võitis kogu Taani ja Norra ja tegi taanlased kristlasteks.” Teisel küljel väänlevad võitluses lõvi ja madu (kelle saba on keerdunud ta enda suhu), mis võib sümboolselt tähistada uue ja vana religiooni jõukatsumist. Kivi kolmandalt küljelt leiab Skandinaavia kunsti esimese kohaliku säilinud Jeesus Kristuse kujutise. Sarnaselt paljude ruunikividega oli Jellingi kivi algselt kaetud heledate värvidega, millest on säilinud isegi imeõrnu jälgi, mistõttu Kristus, ümbritsetuna põimuvast sõlmmustrist, käed välja sirutatud ja jalad koos nagu ristil, silmad pärani valla, näol tõsine, aga triumfeeriv ilme, pidi jätma vaatajale väga sügava mulje (sellest võib aimu saada ka kivi värvilise koopia põhjal, mis asub küll eemal algupärasest kontekstist, lähedal paiknevas muuseumis).

      Otsekui takkajärgi on kirik – umbes aastast 1100 pärit säravvalge romaani stiilis ehitise praegune versioon – surutud kahe kääpa vahele, lüües kindla kristliku pitseri vaatepildile, mille paljud elemendid on ohtlikult lähedal paganlusele. Põhjakääpa väljakaevamistel 1820. aastal222 leiti tammepuuga vooderdatud hauakamber ja hulk panuseid, sealhulgas hõbepeeker (mille kaunistuste järgi on saanud nime Jellingi stiil),223 aga mitte inimsäilmeid. On muidugi võimalik, et hauda on mitu korda sisse murtud ja selle sisu varastatud (Grettir Vägimehe saaga224 kirjeldab seda kommet ilmekalt: kangelane siseneb kääpasse, võitleb sinna maetud Kár Vanaäti varjuga ning lahkub siis koos rikkaliku hauapanustest koosneva saagiga225), aga luude puudumine ka lõunakääpas viitab sellele, et siin tuleb näha midagi enamat kui kõigest hauaröövi.

      Saladus leidis osaliselt lahenduse 1976. aastal, mil kirikusse otsustati paigaldada uus keskküttesüsteem. Lisaks kahe varasema tammepuust kiriku jäänustele, mis mõlemad olid hävinud tules, leidsid arheoloogid haua otse vanima hoone tasapinna all. Sinna oli sängitatud keskealise, 177 cm pikkuse mehe surnukeha. Luud ei olnud enam õiges korras, millest võis järeldada, et surnu oli ületoomisel varasemast matmiskohast kannatada saanud. Samuti leidus hauas rohkelt kuldspiraale ja paar rihmakaunistust, mis võisid pärineda hävinud rõivastelt. On väga usutav, et Jellingi kiriku alla maetu on just Gorm Vana, kelle säilmed mattis ümber Harald, pühendades need niimoodi sümboolselt ristiusule. Varem võis ta olla maetud põhjakääpa alla, kuid see, mis on saanud Haraldi ema Thyra surnukehast, pole teada. Gormi luud maeti uuesti – võib-olla juba kolmandat korda – jälle Jellingi kiriku alla 2000. aastal, kusjuures matmise juures viibis tema otsene järglane, Taani kuninganna Margrethe II.

      Jellingi kompleks ei ole ainuke Haraldi valitsemisajast säilinud monumentaalrajatis. 950. aastatel kindlustati Taani lõunaosas Danevirket, kümmekond aastat hiljem rajati müür, mis ühendas põhikaitseliini Hedeby kaitserajatistega. Hedeby, Ribe ja Århusi kindlustuste tugevdamise võib samuti kirjutada Haraldi arvele, kuid tema ehitamistuhina kõige silmatorkavamad näited on rida vägevaid ringvall-linnuseid kõikjal Taanis (ja üks isegi Skånes, mis toona kuulus Taanile), mida varem peeti Svein Harkhabeme väe kogunemiskohtadeks enne sissetungi Inglismaale 1013. aastal. Linnustes kasutatud puidu dendrokronoloogilisel analüüsimisel on selgunud, et see on pärit aastatest 980–981, mis paigutab need kindlalt Haraldi aega.

      Need tohutud kindlused – Trelleborg Sjællandi lääneosas (selle järgi on kindlusetüüp saanud ka rahvusvaheliselt tuntud nimetuse), Fyrkat Ida-Jüütimaal, Aggersborg Põhja-Jüütimaal, Nonnebakken Odense lähedal Fynil ning samuti Trelleborgi nime kandev kindlus Skånes – on kõik ehitatud väga lihtsa plaani järgi. Nende väravad asuvad põhiilmakaarte suunas ja nad on kindlustatud puitmüüriga. Kindluste suurus mõnevõrra erineb: Fyrkati ja Nonnebakkeni läbimõõt on 120 meetrit, Trelleborgil 136 meetrit ja hiiglaslikul Aggersborgil 240 meetrit ehk kaks korda teistest rohkem. Kolme väiksema kindluse seest on leitud kuueteistkümne suure hoone jäänused, mis kõik olid umbes 30 meetrit pikad ja kaardus seintega, Aggersborgi suurus aga lubas sinna paigutada tervelt nelikümmend kaheksa samasugust hoonet. Kindlused olid seest jagatud neljandikeks ristuvate teedega, mis jooksid ida-lääne ja põhja-lõuna suunas iga väravani.

      Selliste võimsate kindluste täpne eesmärk on teadmata, seda enam, et pole märke kindluses asunud hoonete parandamisest, mis arvatavasti tähendab, et neid kasutati vaevalt üle paarikümne aasta. Kõik asuvad suuremate teede ääres, mistõttu need võisid olla Haraldi abinõu kindlustada kuningavõimu vahetult pärast riigi „ühendamist” ja mis muutusid tarbetuks, kui võim oli juba piisavalt kindel.226 Seda arvamust kinnitab rida täiustusi, mida kuningas laskis ette võtta paljudel Taani teedel. Ravning Enge sild Vejle orus oli üks Skandinaavia suuremaid: umbes 760 meetrit pikk ja 5 meetrit lai.227 Dendrokronoloogiliselt

219

Kirik ise ehitati 1125. a paiku ja kaunistused on pärit XIII saj algusest.

220

Alcuin of York, Vita Willibrordi. Translated by Reverend Alecander Grieve. – Willibrord, Missionary in the Netherlands, 691–739. London, 1939, 10. ptk.

221

Vt lk 80.

222

Neid veel mitteteaduslikke väljakaevamisi ei korraldatud õigupoolest mitte soovist teada saada, mis kääpas peitub, vaid seepärast, et kaev, mille Jellingi elanikud olid selle tippu rajanud, kuivas ära ning külaelanikud lootsid sügavamale kaevates taas vett leida.

223

Vt tagapool lk 104.

224

Saga of Grettir the Strong. Translated by Denton Fox & Hermann Pálsson. Toronto, 1974, 18. ptk [eesti keeles: Grettir Ásmundripoja saaga. Tõlkinud Arvo Alas. Tallinn, 1982].

225

Eesti keeles võib sellest lugeda saaga tõlkes „Grettir Ásmundripoja saaga” (tlk Arvo Alas).

226

Lisatõendi selle kohta annab see, et suurimat kindlust Aggersborgi ei rajatud mitte Limfjordi lääneossa, nagu eeldanuks vajadus pääseda hõlpsasti Põhjamerele ja Inglismaad rüüstama, vaid hoopis asukohta, kust oli parem kontrollida Norra ranniku vastu jäävaid alasid. Else Roesdahl, Viking Age Denmark, lk 153–155.

227

Roesdahl, Viking Age Denmark, lk 47.