Eesti naftatransiidi lugu. Sulev Vedler

ja 1990. aastal kõigi aegade noorim nafta- ja gaasitööstuse ministri asetäitja NSV Liidus.

      Alekperovi käe all sündis 1991. aasta novembris turusuhetele ülemineku ettekäändel NSV Liidus ennenägematu vertikaalselt integreeritud naftakompanii LangepasUraiKogalõmneftegaz ehk Lukoil, mis ühendas endas kolme tootmiskoondist ja kahte utmistehast. Uus kontsern tegi kõike alates uurimistöödest ja nafta pumpamisest kuni tooraine töötlemise ja valmisproduktide müügini. Lukoil sai nime Lääne-Siberi linnade Langepasi, Urai ja Kogalõmi järgi, kus asusid peamised tema koosseisu läinud tootmisettevõtted.

      Tjumeni õliväli

      Lukoil muutus paari aastaga Venemaa suurimaks osaliselt erastatud naftafirmaks. Kontsernis töötas 100 000 inimest. 1993. aastal tootis Lukoil ligi miljon barrelit naftat päevas – märksa rohkem kui Kuveit.

      Alekperovist sai Lukoili president ja suuromanik. Tema parem käsi oli Vitali Schmidt. Mõlema tutvusringkonda kuulus eestlasi, neil olid Tallinnas majad ning Alekperov omas aastaid isegi Eesti passi, mida ta sai kasutada lääneriikidesse sõitmiseks. See tuli välja alles 2002. aastal, kui selgus, et Alekperov oli passi taotlemisel oma emaks märkinud naise, kes polnud teda sünnitanud. Venemaa seadused ei keelanud topeltkodakondsust.

      Alekperovil ja Schmidtil oli Eestis ka äripartner Jüri Õiemets. Õiemets lõi lahku Heldur Tõnissoni leerist ja hakkas koos USA puurauguinseneri David Fisheliga juhtima Briti Neitsisaartel registreeritud kompaniid L. O. Scandinavia. Too kompanii hakkas vaid kuu aega pärast Tõnissoni lahkumist uuendama Lukoili puurauke Siberi naftaväljadel. Õiemets juhtis ka teist firmat, Iirimaal registreeritud Max Internationali.

      Aastatel 1991–1992 eksporditi Venemaalt ebaseaduslikult tohututes kogustes naftat, mida naftafirmade direktorid ostsid kokku odavate kodumaiste hindadega ja müüsid läände eksporthindadega (100 dollarit tonn ja rohkemgi), mis olid kodumaistest hindadest kümneid kordi kallimad. Hinnavahe läks tehingutes vahendajatena osalenud ettevõtetele, mida kontrollisid naftakindralid ja nende sõbrad. Need ettevõtted olid enamasti registreeritud nn maksuvabades piirkondades.

      Õiemets hukkus 1993. aasta novembris, kui tema Audi Quattro Tallinnas jäiselt teelt välja sõitis. Temaga samas autos viibinud Alekperovi asetäitja Ralif Safin pääses väikeste vigastustega.55 Eesti Ekspress hindas tollal, et Õiemets võis kuuluda kolme rikkama tallinlase sekka, kes teenis 300 000 dollarit kuus. Tema matustel seisid sarga juures auvalves tollal läänes veel tundmatu naftabojaar Alekperov ja Vitali Schmidt.

      1993. aasta sügisel pöördus Heldur Tõnissoni Liechtensteinis registreeritud kompanii Frankenburgi USA-haru Houstonis ringkonnakohtusse ja nõudis ligi 500 miljonit dollarit kahjutasu Lukoili konsternilt, Lukoil Scandinavialt, tema kolmelt tippjuhilt (Alekperov, Safin ja Schmidt) ning Õiemetsalt ja Fishelilt, süüdistades neid lepingute rikkumises ja remonditööde sokutamises teise ettevõtte kätte. Kohtuprotsess leidis kajastamist mõlemal pool ookeani. Lukoil kaitses end muuhulgas väidetega, et kontserni polnud tüli puhkemisel veel loodud, kõik varad kuulusid tollal Vene riigile, Lukoil Scandinavia on Taani ettevõte ja üleüldse ei pidanud erimeelsuste lahendamine toimuma vaidluse tekitanud lepingu kohaselt mitte Texase osariigi kohtus, vaid Stockholmis kaubanduskoja arbitraažis.56 1994. aasta sügisel lõpetaski Frankenburg hagemise Lukoili ja tema juhtide vastu – väidetavalt kopsaka valuraha eest.57 Alekperov teatas aga protsessi lõppemise puhul rahulolevalt avalikkusele: „See kinnitab seda, mida me oleme rääkinud kogu aeg – Frankenburgi nõuded olid täiesti põhjendamatud.”58

      II PEATÜKK

      Pakterminali täht lõi särama

Endel Siff tahtis luua riiklikku naftaterminali

      Puhas juhus tegi Tallinnast maailma ühe moodsama õlisadama.

      Hollandi kontsern Royal Pakhoed tegutseb vedelkütuste äris juba aastast 1877.

      Hollandlased ei põlanud ära ka Nõukogude Liidus toodetud naftat. Nende partneriks oli riiklik ettevõte Neftehimeksport.

      Nõukogude Liidu lagunemisel avanesid välisfirmadele ahvatlevad ärivõimalused. Neftehimekspordi peadirektori asetäitja Igor Lepetuhhin soovitas hollandlastele rajada Nõukogude Liitu oma terminal. Täiesti moodne, millist sovetlikus majandusruumis ei leidunud.

      Royal Pakhoed otsis sobivat sadamat terminali rajamiseks. Hollandlaste meeskond eesotsas harufirma Paktank International direktori Wolter Boumaniga külastas Batumit ja Odessat Musta mere ääres, käis Klaipedas ja Leningradis Läänemere ääres. Tallinnas merekalasadamas asunud kehvas seisus naftabaas Paktankile huvi ei pakkunud.

      Hollandlased valisid välja Leningradi, kuhu oli planeeritud rajada uus terminal. Kõik asjad pandi klappima, kuni saabus otsustava allkirja andmine. Just siis mõtles linnavalitsuses välisinvesteeringutega tegelenud abilinnapea Vladimir Putin järsku ringi. Ta ei viseerinud lepingut.

      Pettunud hollandlased pidid uue partneri leidma. Nad ostsid piletid esimesele öisele rongile ja loksusid koos Igor Lepetuhhiniga Lätti Ventspilsi. Ka sealsed plaanid nurjusid – hollandlased kuulsid, et Ventspilsi võimud pidasid kõnelusi ka teiste huvilistega.59 Läti transiiditegelased ei soovinud võõraid oma transiidiahelale ligi lasta. Nende nõudmised olid liiga suured. Lätlased küsisid kõikvõimalikke osalusskeeme ja raha.

      Just siis pakkus hollandlastele n-ö valmis projekti ambitsioonikas Eesti ettevõte N-Terminal, mille eesotsas olid Endel Siff ja Aadu Luukas.

      Siff töötas 1980ndatel ETKVLi tootmiskoondises Kooperaatoris partorgina. Sealt liikus ta riiklikku väliskaubandusettevõttesse Estimpeks, kus sai naftaosakonna töötajaks. Ta vastutas nafta ekspordi ja impordi eest, mis liikus läände peamiselt Soome (Hamina, Kotka, Rauma) ja Leedu (Klaipeda) sadamate kaudu.

      Endel Siff N-Terminali peakontoris Mustamäel, mida firma üüris Pioneeride Paleelt. Sama maja keldris tegutses Siffi osalusega mööblitootmise kooperatiiv.

      Estimpeksis lõi Siff head sidemed Vene naftatehaste juhtidega.

      Estimpeksi klientide seas olid Kiriši Naftatehas nr 5, Uhta Naftatehas, Gorki Naftatehas, Kuibõševi Nefteorgsintez, Rjazani NTK, Orski NTK ja Uhta NTK.60

      Estimpeksis töötades kohtus Siff Luukasega, kes oli elamu- ja kommunaalministeeriumis kommunaalameti asedirektor. Ta vastutas teede ja tänavate korrashoiu eest. Teedeehituses nappis alatihti bituumenit. Luukas soovis seetõttu rajada koos Venemaa Uhta naftakeemiatehasega Eestisse moodsa bituumeniterminali.

      Luukas oli olnud ehitustrusti juht ajal, kui ettevõte ehitas Siberi soodes teid – maha pandi suured betoonpaneelid, sest tavaline teedeehitus oli seal võimatu. Enne naftatootmise algust puudusid Siberis teed ja näiteks oluline tootmiskeskus Surgut asutati sisuliselt tühjale kohale, muu maailmaga ühendas seda vaid Obi jõgi. Teede rajamise ajal tekkisidki Luukasel head sidemed venelastega, sealhulgas Uhta naftatöötlemiskombinaadiga.

      „Luukas oli patriootiliselt meelestatud mees. Tollane majanduspoliitika lootis palju soomlaste peale. Luukas aga oli veendunud, et Eesti saab palju asju ise ära teha ja rahvusvaheline suhtlemine peab olema mitmekesisem,” ütleb Siff.

      Tundus, et meestel on klappi. Siff hakkas Luukase juures kommunaalametis käima ja nad kohtusid baaris. Siff jõi kohvi, ahelsuitsetajana tuntud Luukas tõmbas suitsu.

      1989. aastal muutus NSV Liidus väliskaubanduslitsentside väljaandmise kord. Varem oli Estimpeksi tegevus olnud suhteliselt vaba, nüüd pidi Siff Moskva vahet käima.

      Litsentside väljaandmisega tegeles Igor Lepetuhhin. Siff teadis, et Lepetuhhinil on nõrkus terminalide ja logistika vastu. Eestis polnud tollal moodsaid terminale, mida saanuks kasutada naftakaupade meritsi väljaviimiseks.

      Muuga sadamas oli sel ajal olukord kütuste valdkonnas vägagi algeline. Juba sadama

55

Arthur Gottschalk. „Russian oil firm named in fraud claim.” Boca Raton News, 29. märts 1994.

56

„Lukoil Scandinavia files brief in Houston Court requesting dismissal of Frankenburg lawsuit.” PR Newswire, 28. juuni 1994.

57

Glenn. R. Simpson. „A tycoon’s death reveals insider deals at Lukoil.” The Wall Street Journal, 6. detsember 2006.

58

„Frankenburg drops case against Lukoil; US District Court dismisses all claims against Lukoil.” PR Newswire, 28. oktoober 1994.

59

„Pakterminal 10 aastat.” Tallinn, 2002. Lk 19.

60

Riigikontrolli õiend 9.03.93 nr. 4-12/84. „Väliskaubanduskoondises „Estimpeks” kassa- ja pangaoperatsioonide kontrolli tulemused.”