Eesti naftatransiidi lugu. Sulev Vedler

seisis Nõukogude viljalaev Kapitan Reuten – kuigi tegemist oli avamisega, oli sadam juba vaikselt kasutusele võetud.

      Pärast avamist lasid naljamehed kirjanik Ernest Hemingwayle viidates käibele nalja, et igas maailma sadamas võib kohata vähemalt ühte eestlast ja isegi Muuga sadamas on üks eestlane – sadamakapten Rein Raudsalu.

      See oli viide asjaolule, et sadamad ja merelaevandus olid täis venelasi.

      Raudsalu meenutas aastakümneid hiljem, et „sadamat ehitati edasi, täiendati ja laiendati, aga vili hakkas juba liikuma. Vili oligi toona põhiline sisseveoartikkel, seda toodi Kanadast, USAst ja Argentinast. Kokkulepete järgi pidi osa viljast toodama välislaevadega. Mäletan, et mingi lepingu kohaselt tuli mingi osa vedada USA lipu all seilavate laevadega. Kuna tollase Nõukogude Liidu kaubalaevastikul polnud Läänemerel selliseid viljalaevu, siis rakendati selleks Novorossiiski sadama aluseid Mustalt merelt. Need olid suured, 110 000-tonnise mahutavusega laevad, mis vedasid Ameerika mandrile õli ja sealt tagasi Muugale tulid puistlasti, st viljaga.”46

Eestit haaras metallibuum

      Juba enne Muuga sadama avamist oli NLKP peasekretär Mihhail Gorbatšov pidanud Leningradis kuulsa kõne, kus ta rääkis majandusarengu pidurdumisest ja kehvast elustandardist.

      Nõukogude jõuga kokku klopsitud plaanimajandus ei töötanud enam. Üha enam tekkis tõrkeid rahva varustamisel kaupadega.

      Gorbatšovi nn uutmise ajal oli taas lubatud äri ajada. Ettevõtlikumad inimesed moodustasid kooperatiive, seejärel tekkisid esimesed ühisfirmad lääne ettevõtetega.

      Sel ajal osati ajada ka väga suurt äri. Kui esimese vabariigi ajal liikus Eesti kaudu läände Vene kuld, siis nõukogude aja lõpus puhkes metalliäri buum.

      Eesti üldsusele tutvustas uut bisnist esimesena 22. septembril 1989 ilmunud nädalalehe Eesti Ekspress proovinumber. Hans H. Luige kirjutatud kaanelugu kandis pealkirja „Vene metall Eesti kaudu Šveitsi”. See rääkis Tiiu Silvese kooperatiivist Noves, mis sai hoolimata linna aseprokuröri ja tolliameti vastuseisust loa musta ja vanametalli eksportimiseks. Metalli eest tasus Noves defitsiitsete tarbekaupadega.

      Metalliäri läks väga hästi. Riikliku Värvilise Vanametalli Valitsuse direktor Nikolai Levitšev raevutses: „Ma olen nõus uskuma, et meie põlluservades ja metsades vedeleb tonnide viisi vanarauda. Kuid kust võtavad inimesed pressitud metalli, suurtes kogustes vaske ja alumiiniumi? Kas kellelgi on kodus kümnetonniseid kastruleid? Kuidas satuvad Novese laoplatsile kõrgepinge kaablid? Minu arvates peaks seda uurima miilits!” Suurem osa kaubast Silvese laoplatsil oli pärit Venemaalt.47

      Päev hiljem, 23. septembril 1989 lõi Toomas Niimann teeninduskooperatiivi Alas baasil ühisfirma Alas-Eweco. Teiseks pooleks oli Liechtensteini firma. „Äriidee seisnes selles, et teha filiaal Odessasse, sulatada seal jäätmetest alumiiniumi ning viia veoautodega Eesti kaudu Soome ja Rootsi. Tollest ajast on KGB-l ilmselt terve värvifilm vändatud, sest kogu aeg hoiti silma peal.” Muuhulgas saatis Niimann Rootsi tellisepõletusreste, mis olid tehtud … alumiiniumist. Ühtegi ametnikku ei häirinud loogikaviga, et telliseid põletatakse temperatuuril 1300 ºC, kui alumiinium on ammu sulanud…48

      2011. aastal rääkis Venemaa üks rikkamaid inimesi Oleg Deripaska, et ostis 1990. aastate alguses Venemaalt nn odavate liiduaegsete hindadega terast ning müüs seda edasi maailmaturuhindadega. Teras läbis äsja taas iseseisvaks saanud Eestit, kuna Venemaa ekspordilubade ja – kvootidega valitses segadus. „See oli NSVLijärgne reaalsus. Paberil oli üks süsteem, reaalselt töötas täiesti erinev teine süsteem. Saatsid lihtsalt kauba Eestisse ja siis Eesti sadama kaudu ükskõik kuhu maailmas.”49

      Kohati omandas metalliäri väga metsikud jooned. Näiteks 23. septembril 1993 hõivas relvastatud kurjategijate jõuk Kohtla raudteejaama ning nõudis Narvast tulnud kaubarongi peatamist. Nad käskisid rongi lõpust eraldada kolm toorvasega täidetud vagunit. Kohale sõitsid veoautod ja autokraanad, vagunid tühjendati ning 179 tonni vaske kadus teadmata suunas.50

      Mitmed raudteetöölised pidasid taluma ähvardusi või langesid füüsilise vägivalla ohvriks. Eesti Raudtee keeldus vasevedudest nii kaua, kuni neid hakkasid julgestama ametlikud turvafirmad.

      Tallinnas viis metsik metalliäri ka kurjategijate grupeeringute vaheliste tulevahetuste ja mõrvadeni. Metallivargused läksid nii sagedaseks, et valitsus pidi korduvalt keelustama metalli kokkuostu eraisikutelt. Samuti kehtestati korduvalt metalli väljaveo piiranguid.

      Ent Eesti transiiti ei oodanud ees vasekarva tulevik. Tulevik oli hoopis teise, vedela kauba päralt. Selleks oli must kuld – nafta ja naftasaadused.

Eesti riigivanema poeg Siberi

      Nõukogude aja lõpu imelisi võimalusi tabas hästi endise riigivanema Jaan Tõnissoni poeg, juristiharidusega Heldur Tõnisson, kes elas vaheldumisi Šveitsis ja Rootsis. Ta pani 1989. aastal püsti korraliku struktuuri Venemaa tooraine läände pumpamiseks. Eesti Ekspress kirjutas, et Tõnisson ostis esimesed laevatäied metalli (õigemini ostis ühisfirma Avantek, kus Tõnissoni partneriteks olid riiklik metallifirma Vtortšermet ja Tallinna linnavalitsuse väikeettevõte EVET Jüri Õiemetsa juhtimisel) hinnaga 32 dollarit tonn ja müüs Rotterdamis iseendale (täpsemini oma firmale Frankenburg) 132 dollariga tonni eest. Frankenburg teenis metalli edasimüügist veel lisakasumit, mida Eesti poolele ei näidanud. Avantek rajas Muuga sadamasse platsi, kus Venemaalt toodud elektrimootorid tükeldati, erinevad metallid eraldati ja läände suundunud laevadele lastiti. Firma tegevjuht oli varem Tallinna Helikassetitehase peainsenerina töötanud Robert Lepikson. Kui ühisettevõttele ettenähtud kahe aasta pikkune maksuvaba aeg sai täis, registreeris Tõnisson Eestis uue firma.51 Mitmed võlausaldajad jäid pika ninaga, ei aidanud neid isegi „kantpeade” Tallinna saatmine. Raha jäi Šveitsi panka.

      Šveitsis Ferrariga ringi sõitnud Tõnisson kuulis Moskva vanametallidirektori kaudu, et Siberi naftapuuraukude pumbad ja torustik vajavad remonti. NSV Liidu valitsus oli 1960. ja 1970. aastatel võtnud kasutusele hiiglaslikud naftaväljad, mis asusid Venemaa suuruselt kolmandat jõge Obi ümbritseval Lääne-Siberi lauskmaal. Soisele maale ei viinud ühtegi teed. Kogu kaup tuli algselt kohale toimetada jõgesid mööda või helikopteritega. Nõukogude võimud tegid tohutuid jõupingutusi uute maardlate kasutuselevõtuks, et naftatuludega majanduslikult logisevat Nõukogude riiki üleval pidada.

      USAs registreeritud Frankenburg Inc. sai 1991. aasta septembris kaubale vanade naftapuuraukude remondi ja taaskäivitamise osas. Eesti kaudu hakkasid Siberisse liikuma naftapumbad, sõjaväeveokid, naftatorud ja kaks Poola päritolu kopterit.52

      1992. aasta novembriks oli Tõnissoni firma remontinud 119 naftapuurauku ja saanud selle eest 13–15 miljonit dollarit.

      Seejärel tekkis tõrge, sest Kogalõmneftegazi juhtide meelest esitas Frankenburg liiga krõbedaid arveid. Venelased jätsid viie miljoni dollari eest arveid maksmata. Tõnissoni firma lahkus, jättes Siberi naftaväljadele kolme miljoni dollari väärtuses tehnikat.

      Tellijate väitel oli Frankenburgil võimalus parandada üle 300 naftapuuraugu, kuid ta suutis remontida neist vaid üle saja ning töö kvaliteet oli kehv, mistõttu osa tehtust vajas üle tegemist.53

      Tõnissonil ei õnnestunud luua ka venelastega ühisfirmat nafta pumpamiseks ja ekspordiks. Ta kutsus küll Kogalõmneftegazi ülemused külaskäigule Houstonisse, kuid sellest polnud kasu.54

      Vanametalliäri ajanud Heldur Tõnisson

      Küll aga sündis neil aastatel Kogalõmis üks maailma suuremaid naftafirmasid. Selle lõi 1950. aasta Aserbaidžaanis naftatöölise peres sündinud Vagit Alekperov. Ta valis isa eeskujul töö naftatööstuses. Üliõpilasena töötas Alekperov Kasmorneftis puurimisoperaatorina.

46

Rainer Vahe. „Meie mereväraval oli sünnipäev.” Mereakadeemia nr.6, detsember 2006.

47

Hans H. Luik. „Vene metall Eesti kaudu Šveitsi?” Eesti Ekspress, 22. september 1989.

48

Marica Lillemets. „Ettevõtlus annab vabaduse. Vabadus on hindamatu väärtus!” – „Eesti ettevõtluse taassünd 1987–1991.” Tallinn, 2009. Lk 155.

49

„Vene esirikkur teenis esimese miljoni Eesti abiga.” www.ap3.ee, 22. jaanuar 2011.

50

Küllo Arjakas. „Eesti raudtee 140.” Tallinn, 2010. Lk 344.

51

Hans H. Luik. „Riigivanema poeg ja metallibojaarid.” Eesti Ekspressi Tähtraamat. Tallinn, 1993. Lk 76-77.

52

Hans H. Luik „Tõnissoni äriedu ja tüüpiline Eesti tüli.” Eesti Ekspress, 20. august 1993.

53

Leonid Feduni kiri. Boca Raton News, 6. juuni 1994.

54

Hans H. Luik. „Riigivanema poeg ja Siber.” Eesti Ekspress, 27. august 1993.