Eesti naftatransiidi lugu. Sulev Vedler

oli tugevalt sesoonne – kõrgperiood valitses suvel ja vaiksem aeg talvel. See häiris hollandlasi, sest börsifirmana huvitus Royal Pakhoed stabiilsemast tuludes kasvust.

      Pakterminal muudkui ehitas ja laienes, naftavood kasvasid.

      1998. aastal oli mahutite kogumaht 209 000 kuupmeetrit ning kaubakäive 7,4 miljonit tonni. Firma tõstis osal seadmetest amortisatsiooninorme, sest nende kasutamise intensiivsus ületas eeldatut. Polnud ka ime, sest tolle aasta suvel puhkes Venemaal majanduskriis. Rubla väärtus kukkus, riik ja ettevõtjad vajasid väärtuslikku välisvaluutat. Naftatransiit kasvas üleöö. Kui tavaliselt saabus Eestisse paarkümmend naftarongi ööpäevas, siis ühel septembri lõpu pühapäeval tuli neid rekordiliselt palju – 29.74 Eesti Raudtee peatas plaanilise remondi Tallinna–Narva liinil, et raha teenida. Pakterminali juhataja Anti Oidsalu hindas firmat läbiva kütuse hulka vähemalt poole suuremaks võrreldes aasta varasemaga. „Devalveerimine tähendab ju ekspordi toetust. Keegi aga ei osanud arvata, et eksport suureneb ja huvi Eesti kaudu eksportida kasvab.”

      1999. aastal ulatus Pakterminali kaubakäive kaheksa miljoni tonnini. Käibes kasvas toornafta, lennukipetrooli ja bensiini osa, mis ei vajanud tsisternvagunitest mahalaadimiseks soojendamist.

      Samal aastal algasid kai 1A juures süvendustööd, mille järel sai terminal vastu võtta kuni 80 000 tonni kütust mahutavaid tankereid.

      1999. aastal sai Pakterminal ettevõttena „küpseks” – tookord otsustasid aktsionärid, et ei pane osa kasumist ettevõtte kasvu huvides kõrvale, vaid maksavad kogu mullu teenitud kasumi dividendidena välja. Tegemist oli Eesti oludes eriti suure summa – 575 miljoni krooniga.

      Briti ajakirja The Economist Ida- ja Kesk-Euroopa väljaanne tunnistas 1999. aastal Aadu Luukase regiooni parimaks ärimeheks.

Väga oluline klient Kinex

      Klientuuri poolest kujunesid Pakterminalil eriti soojad suhted firmaga Kinex, mis müüs välismaale Peterburi taga asuva Kiriši naftatöötlemistehase toodangut.

      1961. aastal üleliidulise tähtsusega objektina rajatud Kiriši tehas valmis 1966. aastal. Kolm aastat hiljem läks käiku Jaroslavli ja Kiriši vaheline naftajuhe, mis varustas tehast toormega. 1972. aastal tõusis Kiriši tehas NSV Liidu viie suurema naftatöötlustehase sekka. Käitis varustas kütusega kogu liidu loodeosa.

      18. märtsil 1986 sattus tehas suurde ohtu. Varahommikul puhkes tehases ühe suure bensiinimahuti ületäitmise tõttu tulekahju. Pumba väljalülitamise ajaks olid kütuseaurud jõudnud lülitini, bensiin plahvatas, 25 meetri kõrgune mahuti süttis, vajus kokku ja teda ümbritsenud kahe meetri kõrguse muldvalli taha tekkis leegitsev bensiinijärv. Kahjutuli ähvardas süüdata ka naabermahutid. Tulekahju õnnestus massiivse vahurünnakuga summutada alles neljanda päeva õhtuks. Õnnetus oli nii tõsine, et seda sõitsid kustutama isegi tuletõrjujad Eestist.

      1987. aastal lubas Nõukogude Liit suurettevõtetel teha iseseisvaid väliskaubandustehinguid. Liidu ühe suurema nafta- ja gaasitootja Surgutneftegazi koosseisu kuulunud Kirišinefteorgsintezi (ehk Kinefi) peadirektori asetäitja Adolf Smirnov sai ülesande luua naftakaupade ekspordi ja ettevõttele vajaliku importkaupade hankimisega tegelev tütarfirma.

      Kinexi üks juhte Gennadi Timtšenko

      Smirnov palkas uude ettevõttesse nimega Kirišineftehimeksport (hilisem Kinex) Jevgeni Malovi, Andrei Katkovi ja Gennadi Timtšenko, kes kõik töötasid seni kolleegidena Nõukogude Liidu väliskaubandusministeeriumi Leningradi esinduses (Lenfintorg).75 Malovist sai uue ettevõtte juht, Katkov vastutas impordi ja Timtšenko ekspordi eest. Timtšenkost sai seega 80. aastate lõpul Nõukogude Liidu üks esimesi naftakauplejaid.

      Timtšenko sündis sõjaväelase peres Leninakanis Armeenias; käis koolis mitmel pool, sealhulgas Saksa DVs, kust omandas hea saksa keele (see aitas teda edasi väliskaubanduse alal), ja lõpetas Leningradi Sõjalis-Mehaanikainstituudi insener-elektrimehaaniku erialal. Instituudis tutvus muuhulgas Vene Raudtee tulevase juhi Vladimir Jakuniniga.

      Endel Siff iseloomustab Timtšenkot targa, rahuliku, väärika mehena. „Laia haardega, võimeline mõtlema kolm käiku ette. On säilitanud oma sisemise tagasihoidlikkuse ka väga jõuka mehena.”

      1989. aastal lubasid NSV Liidu võimud luua ühisettevõtteid väliskapitaliga. Uuele ettevõtlusvormile aitas kaasa neile antud tulumaksusoodustus.

      Kiriši tehas asutas sel viisil ühisettevõtte Urals. Teine osanik oli riiklik tanklaevastik Volgotanker, mis toimetas naftatooteid mööda NSV Liidu jõgesid ja rannikumerd, sealhulgas viis eksportkaupu Soome terminalidesse.

      Kolmandana kuulus firma osanike sekka Nõukogude Liiduga kala- ja naftaäri teinud Rootsi ärimehe Nils Olov Wärgårdeni firma Sadko. Ühisfirma avas kontorid Skandinaavia riikides ja Belgias. Kiriši tehase toodangu eksport hakkas peamiselt käima Uralsi Soome haru vahendusel.

      1991. aastal kolis Timtšenko Helsingisse ja ta sai Soome kodakondsuse, säilitades ka Venemaa oma. Mõne aasta pärast läks Urals Finland Kinexi kontrolli alla ja muutis nime International Petroleum Products Oy-ks. Timtšenkost sai ettevõtte direktor.

      Mahutid Kiriši naftatöötlemistehases, mis andis Eesti õlitransiidi kuldajal suure osa kaubavoost

      Timtšenko puhul räägitakse tihti tema headest suhtest Vladimir Putiniga, kes pärast karjääri nõukogude luurajana Saksa DVs pöördus tagasi sünnilinna Leningradi. 1990. aastal sai Putinist linnapea nõunik välissuhete alal. Aasta hiljem hakkas ta juhtima linnavalitsuse välismajandussuhete komiteed, mis tegeles välissuhete ja välisinvesteeringutega. Muuhulgas tegeles Putin programmiga vahetada tooraineid läänes toiduainete vastu, sest nõukogude võimu kokkuvarisemise tõttu ähvardas Leningradi nälg. Selle programmi raames sai 100 000 tonni suuruse diislikütuse väljaveoloa riiklik ettevõte Kirišineftehimeksport.

      1992. aasta jaanuaris lõi Vladimir Putin kaasa firma Zolotõje Vorota (Golden Gates) asutamisel, mis pidi moderniseerima ja laiendama Sankt-Peterburi õliterminali ja naftatöötluskompleksi. Linna välismajanduskomitee pidi saama viiendiku uue ettevõtte kapitalist, Urals Trading 31 protsenti, Kirišineftehimeksport 5 protsenti ja Leningradi sadam 44 protsenti. Terminali aga ei sündinud – väidetavalt rikkusid plaani ära kurjategijad, kes hirmutasid Putinit nii tõsiselt, et ta saatis oma tütred igaks juhuks Saksamaale varju.76

      Timtšenko väitel paluti teda vaid ühe korra linnapea meeskonda nõustama teemal, milliseid produkte peaks naftatöötlemistehas tootma. Seega mingeid eriliselt tihedaid ärisidemeid tal Putiniga ei olnud.

      Kuid neil mõlemal oli suvila kooperatiivis Ozero ning Timtšenko rahastas judoklubi, mille aupresidendiks sai Putin.

      Kinexi seltskonna suurenemine ja edu oli selgelt seotud Eestiga. Endel Siff tundis Kinexi punti juba nõukogude ajal. Ka Luukas pakkus venelastele välja, et vedagu masuuti parem Pakterminali kaudu, kuna neil on seda nagunii üle. „Kui Pakterminal alustas koostööd Kirišiga, oli see tehas nagu iga teine Venemaal – töötas poole võimsusega. Turgu toodangule polnud,” meenutas Luukas. „Pakterminali näol tekkis tehasel võimalus pääseda maailmaturule.”77

      Pakterminal pakkus soodsamaid hindu kui Soome terminalid ja parema kvaliteediga teenindust kui Venstpilsi ja Klaipeda terminalid. Eesti kaudu hakkas läände liikuma Kiriši masuut M-100, mis on väikese viskoossusega masuut.

      1993. aastal sõlmitud leping oli tolle aja kohta pretsedenditu, sest see oli kolme aasta pikkune. Teiste koostööpartneritega olid Pakterminalil aastased lepin-gud.

      Tagasihoidliku ja vaikse käitumismaneeriga Luukas sai väga hästi läbi ka juba 1976. aastal Surguti õliväljadel puurimisdivisjoni peainsenerina tööd alustanud ja 1984. aastal vaid 33aastasena Nõukogude Liidu ühe suurema naftatootja Surgutneftegazi peadirektoriks tõusnud Vladimir Bogdanoviga – Pakterminalile oluline Kiriši tehas kuulus Surgutneftegazile.

      Timtšenko

74

Koit Luus. „Kütusefirmadel Vene kriisist kasu.” Äripäev, 22. september 1998.

75

Всеволод Бельченко при участии Натальи Шергиной.„Кузнец своего „Газпрома” Журнал „Огонёк” № 12 (5121) 29. märts 2010.

76

Catherine Belton ja Neil Buckley „On the offensive: How Gunvor rose to the top of Russian oil trading.” Financial Times, 14. mai 2008.

77

Intervjuu Pakterminali nõukogu esimehe Aadu Luukasega reklaamlehes „Pakterminal 10 aastat.”