Eesti naftatransiidi lugu. Sulev Vedler

sai Tallinn loa rentida kümneks aastaks Novgorodis Ojamaale kuulunud Gootihoov. See jäigi tallinlaste kätte. Mõne aastakümne jooksul haarasid Tallinn ja Tartu enda kätte juhtrolli ka Peetriõuel.

      Venelastega puhkes aastasadade jooksul korduvalt lahinguid. Kord rüüstasid venelased Liivimaad, kord käisid liivlased vasturetkel Venemaal.

      Sõjalised kokkupõrked peegeldusid kohe kaubandussuhetes.

      Eriti pinevaks läks olukord pärast 1478. aastat, kui suurvürst Ivan III liitis Novgorodi riigi Moskvaga. Moskva üritas halvata Novgorodi kaubanduse positsiooni. Balthasar Russow kirjutas oma kroonikas, et 1494. aastal lasi Ivan III sulgeda kaubakontori Novgorodis ja vangistada kõik kaupmehed, kellest mõned istusid koguni üheksa aastat trellide taga. „Põhjuseks aga, miks see sündis, oli see, et tallinlased on lasknud saksa seaduse järgi surnuks keeta ühe venelase, kes valekillingeid nende linnas oli müntinud, ning teise venelase, kes elajalikult teolt mära kallal tabati, on nad kristliku õiguse järgi ära põletanud. See vihastas teisi venelasi ja nad andsid selle ja teisigi kaebusi võltsivalt oma suurvürstile edasi ja viisid teda nii kaugele, et ta nüüd saksa kaupmehi karistas, kes asusid Novgorodi hansakontori kojas.”18

      Kahe vene kurjategija karistamine Tallinnas mõjus kaubandusele peaaegu sama räigelt nagu pronkssõduri minemaviimine ligi 500 aastat hiljem. Hansa Liidu Novgorodi kontor avati uuesti alles 1514. aastal, kuid see oli endise kontori hale vari.

      Pihkva kaubanduse allakäik tähistas ühtlasi Moskva kaubanduse tõusu, kuhu pääses Liivimaa kõrval ka Leedu ja Poola kaudu.

Liivi sõja aegne meelehärm Tallinnas

      1522. aastal sõlmisid Tallinn ja teised Vana-Liivimaa linnad Hansa Liidust sõltumatult venelastega kaubanduslepingu. Pärast seda kasvas Tallinna külastanud laevade arv.

      1552. aasta suvel läkitas Lübecki linn Tallinna kahest raehärrast ja kahest kodanikust koosneva saatkonna, et vanu kaubandusõigusi jalule seada. Kuid nad ei saanud tallinlastega kaubale. Ei õnnestunud see ka kahel järgmisel saatkonnal. Kroonik Russow märkis: „Ja kui kõik need saadikud Tallinnas midagi kätte ei saanud, siis näis esialgu, et mõlema linna suur sõprus oli lõhenemas.”19

      Veel 1556. aastal tõid laevad Tallinna 10 716 säilitist soola.20

      Eestit läbinud Vene transiidi õitsengule tegi lõpu 1558. aastal puhkenud Liivi sõda. Eriti hullult kannatas sõjas Tartu, mille kindlustused tehti maatasa ja oluline osa elanikest küüditati Venemaale.

      Tallinn kaotas oma positsiooni transiitkaubanduses ja esile tõusis sõja ajal venelaste kätte langenud Narva. Vene valitseja Ivan teatas, et kõik kaupmehed on Narva teretulnud: „Nad tohivad ja võivad kogu meie riigis kaupa kauba vastu vahetada ja mingisuguste kitsenduste, tollide ja muude asjadega neid ei koormata. Nad võivad ka üle mere reisida kõiksugu kaubaga ja meretagused võivad oma laevade ja kõiksugu kaubaga jälle nende juurde tulla ja äri ajada narvalastega ja meie inimestega oma soovi kohaselt kõiksugu kaupa kauba vastu vahetada, kes nendega tahavad äri ajada. Nõndasamuti võivad ka narvalased meie inimestega vastastikku oma soovi kohaselt, kellega nad tahavad, kaubelda.”21

      Tallinnas kurtis kroonik Russow, et „kuna nüüd Tallinnas kaubanduse poolest seisev vesi oli ja nendel, lüübeklastel, moskoviidiga vaenulikku vahekorda ei olnud, siis võtsid nad ette sõidu Narva, kuhu nad hulgaviisi sõja jooksul Tallinnast mööda purjetasid; sealt välja ja sinna sisse vedasid nad palju kaupa Hansa linnade vana kombe vastaselt, mis tallinlasi pahandas. Sellepärast varustasid Tallinna kaupmehed mõningaid laevu suurtükkidega omaenda algatusel ja vastutusel, et lüübeklastele kallale tungida ja neid takistada sõidul Narva. Sellest tekkis määratu vimm, kadedus ja vaen lüübeklaste ja tallinlaste vahel. [-] Lüübeklased pesid end puhtaks avaliku trükisõna abil, sellest teatades, kuidas muistsed Rootsi kuningad neile privileege on andnud, et nad Venemaal kuni Neevani võivad purjetada. Peale selle olevat nad ka mõne vana Liivimaa meistri poolt vaba voli saanud avalikkude Liivimaa sõdade aegadel takistamatult moskoviidiga kaubelda, mida neile ka Rooma keiser samal ajal olevat lubanud ja kinnitanud. Ka olevat nüüdses sõjas nemad mitte esimesed Narva minejad olnud, vaid mitmed tallinlased ise, kes neile teed Narva olevat näidanud; ning kuna tallinlased oma pärisvaenlasega kaubitsevat, miks siis nemad, lüübeklased, ei tohtivat teha samuti, kuna neil ometi ei olevat vaenu moskoviidiga. Pärast seda ei purjetanud mitte üksi lüübeklaste ja teiste Läänemere sadamalinnade laevad, vaid ka kõik prantslased, inglased, hollandlased, šotlased ja taanlased sõitsid suurte hulkade kaupa Narva ja pidasid seal tohutut kaubavahetust, mida enne peeti Tallinnas, igasugu kaubaga ja palju rahaga hõbeda ja kulla näol; sellest sai Tallinnast tühi ja toiduta linn. Siis seisid Tallinna kaupmehed ja kodanikud Roosiaias ja vallidel ja vaatasid suure valu ja meelehärmiga, kuidas laevad Tallinnast mööda ja Narva poole sõitsid. [-] Sel ajal oli Tallinn kurb linn, kes oma õnnetuse otsa ega äärt ei teadnud.”22

      Muuhulgas müüsid Lübecki kaupmehed venelastele relvastust. Kroonik Johannes Renner kirjutas, kuidas Tallinna mereröövlid kaks relvalastiga laeva ära võtsid. Ta lisas, et „ka inglased vedasid venelastele terveid laevatäisi soomussärke ja tulepüsse".23

      Osa kaubandusest kaotas Tallinn ka Viiburile.

      Moskva surve nõrgendas Novgorodi ja Pihkva iseseisvat kaubandust. Väljakujunenud marsruutidele hakkasid konkurentsi pakkuma ka uued kaubandusteed Arhangelski ja Breslau kaudu.

Vanal heal Rootsi ajal algas transiidi allakäik

      Liivi sõja järel ei toiminud enam Hansa Liidu ajast tuntud kaubandussüsteem. Võimas transiitkaupmeeste kiht vaesus tasapisi või rändas välja.

      Eesti põhjaosa läks Rootsi ja lõunaosa Poola kätte. Poola sundis Pihkva kaupu Tartut läbima ning saatis nõude kontrollimiseks Peipsi järvele sõjalaevu. Tartust pidid Pihkva kaubad minema edasi Pärnusse või Riiga, mistõttu Rootsi ala jäi ilma kaubavoogudest ja tollimaksust.24

      Põhja-Eestit valitsenud Rootsi kuningas Erik XIV tahtis kaubanduse jõuga Tallinna suunata. Eriti vastumeelt oli talle kauplemine venelaste käes oleva Narvaga.

      Jõuga sekkudes sattus Rootsi aga konflikti Lübecki linnaga. Balthasar Russow kirjeldab oma kroonikas 1562. aastal puhkenud konflikti algust: „Nelipühade paiku laskis Rootsi kuningas oma laevadel ja galioonidel kogu Lüübeki laevastiku kaaperdada, mis Narvast tuli ja kõiksugu kaubaga laaditud oli; neist laevadest viidi mõningaid Tallinna ja mõningaid tüüriti priisina Rootsi.” Kuningas keeldub laevu ja kaupu tagastamast ning käsib kasutada kauplemiseks vaid Tallinna.25

      Lüübeklased ei teinud keelust välja ja purjetasid ikkagi otse Narva. 1563. aasta septembris kaaperdas 12 alusest koosnev Rootsi laevastik osa Narvast naasnud lüübeklaste karavanist, ülejäänutel õnnestus Narva tagasi purjetada.

      Vastuseks saatis Lübeck oma sõjalaevad Rootsi laevu kimbutama.

      Danzigi mereröövlid püüdsid aga Poola kuninga käsul 1568. aastal Naissaare juurde ankrusse heites takistada kaubalaevade sõitu nii Tallinna kui ka Narva. Piraadid peremehetsesid sealkandis ligi pool aastat, kuni kuulsid Rootsi laevastiku saabumisest ja põgenesid.26

      1574. aastal langes Rootsi sõjalaevade kätte 16 Lübecki kaubalaeva, „mis tulid Narvast ja igasugu kauba ja kalliste karusnahkadega laaditud olid. Kuna aga nende laevade admiral vastu hakkas ja mõned rootslased maha laskis, vihastas ta rootslasi, millepärast tema koos mitme lüübeklasega tapeti.”27

      Olukord muutus kardinaalselt, kui Narva 1581. aastal rootslaste kätte langes. Narva osatähtsus kaubanduses tõusis, ta möödus mahtudes Tallinnast ning Rootsi valitsusel oli koguni kava teha Narvast Rootsi riigi teine pealinn. Narva määrati ametlikult siidi ja teiste Pärsia kaupade transiitkaubanduse

18

Balthasar Russow. Liivimaa Kroonika. Tallinn, 1993. Lk 64.

19

Ibid. Lk 96.

20

„Aeg Tallinna sadamas ja sadama ümber.” Tallinn,2005. Lk 68.

21

Johann Renner. „Liivimaa ajalugu 1556–1561.” Tallinn, 1995. Lk 39.

22

Balthasar Russow. Liivimaa Kroonika. Tallinn, 1993. Lk 123.

23

Johann Renner. „Liivimaa ajalugu 1556–1561.” Tallinn, 1995. Lk 85.

24

„Eesti rahva ajalugu 4. Poola ja Rootsi aeg. Põhjasõda.” Toimetajad Juhan Libe, August Oinas, Hendrik Sepp, Juhan Vasar. Tallinn, 1997. Lk 1058.

25

Balthasar Russow. Liivimaa Kroonika. Tallinn, 1993. Lk 143.

26

Ibid. Lk 163.

27

Ibid. Lk 229-230.