Eesti naftatransiidi lugu. Sulev Vedler

61

      Kuid kõik see oli väga kaugel nüüdisaegsest kütuseterminalist.

      Väsimatul ideegeneraatoril Siffil tekkis plaan: Estimpeksis töötas Viimsi poolsaarel Miidurannas paiknenud Nõukogude sõjaväebaasi endine juhataja Leonid Zarubin. Tollele sõjaväeosale kuulusid hiiglaslikud maa-alused kütusemahutid.

      Ainulaadse lao rajas kütusetagavara hoidmiseks NSV Liidu sõjalaevastik. Töid tegid Leningradi metrooehitajad ja need käisid nii salaja, et seda ei märganud isegi naabruses asuvate suvilate omanikud. Kogu välja uuristatud pinnase lasi sõjavägi ööpimeduse varjus raudteed pidi minema vedada. Objekti ehitustööd lõppesid 1967. aastal.

      Siffi huvitas, kas hoidlaid saab kasutada naftaekspordiks? Kas Zarubin suudab vanad kolleegid nõusse rääkida?

      Kuid ei – sõjaväelased välistasid mahutite kasutamise naftaäriks.

      Peagi käis Siff koos Neftehimekspordi delegatsiooniga Soomes Mussalos asuvat naftaterminali vaatamas. Delegatsiooni võõrustas Neftehimekspordi tütarfirma Neftek, mida juhtis Aleksandr Denisoff.

      Siffile jäi silma, kuidas venelased vaimustusid terminalist. Sellest sai Siff indu juurde ehitada Eestisse oma naftatoodete terminal. Ta tutvustas mõtet Lepetuhhinile, kes selle heaks kiitis.

      Siff moodustas meeskonna, kes oli huvitatud Tallinna terminali loomisest. Projektis olid osalisteks Neftehimeksport, Kuibõševnefttorg, Rjazani naftatöötlemistehas ja Estimpeks.62 Plaan nägi ette ka tanklaketi rajamist. „See projekt oleks taganud Eestile bensiinikülluse,” usub Siff.

      Ta ei saanud aga kaubale oma ülemuse, Estimpeksi direktori Oskar Kaldrega. Samuti polnud asjast vaimustunud riiklik plaanikomitee. „Kõik nagu kartsid end nafta ja mustusega määrida,” ütleb Siff.

      Ka Anatoli Kanajev meenutab, et enne nõukogude võimu kokkuvarisemist tekkis idee rajada nõukogude naftasaaduste ekspordiks Muugale suur riiklik naftaterminal, võimsusega 30–35 miljonit tonni aastas. Mahult olnuks see samas kaalus Ventspilsi sadamaga Lätis. Kuid riikliku suure naftasadama plaan ei läinud läbi.

      Polnud ka ime: Virumaale plaanitud uute fosforiidikaevanduste vastane nn fosforiidisõda oli just võimude jaoks häbiväärse kaotusega lõppenud, ükski poliitik ei tahtnud kaela uut projekti, mis võiks kaasa tuua roheliselt meelestatud rahva viha.

Keda võtta uue erafirma osanikuks?

      Siff teatas Luukasele, et jätku oma tõrvaidee maha – sellel pole haaret! Paneme jõud kokku ja teeme riikliku bituumeniterminali asemel parem ise naftaterminali!

      Terminali võimsus olnuks 250 000 – 350 000 tonni aastas.

      Piisavalt raha Luukasel ja Siffil ei olnud, kuid mehed tundsid olulisi võtmemängijaid Nõukogude naftatööstuskompleksis. Nende toetus oli vajalik murdmaks kontseptsiooni, et Läänemere-äärne naftaeksport peab käima vaid Ventspilsi ja Klaipeda sadamate kaudu.

      Mõned neist said uue firma aktsionärideks. Näiteks Igor Lepetuhhin, kes korraldas Neftehimekspordi ühe juhina NSV Liidu naftaeksporti.

      Hiljem sai Lepetuhhinist Hollandi suurfirma Royal Pakhoed esindaja Moskvas. Tema kontor asus luksuslikuks Slavjanskaja hotellis. Mingeid väga suuri projekte tema käe all ei sündinud, hollandlaste plaanid Kaliningradis sõjalaevastiku naftabaasis ja Musta mere ääres (Port Kavkazis) ei läinud käima nii, nagu nad plaanisid.

      N-Terminali aktsionäriks sai ka Neftehimekspordi tütarfirmat Neftek (ja hiljem Soome firmat Crudex) juhtinud Aleksandr Denisoff. Ta võttis endale ka Soome kodakondsuse.

      Kolmandaks Vene päritolu osanikuks sai Rjazani naftatöötlemistehase asedirektor Vladimir Ossavoljuk – Rjazani tehas oli olnud osanik ka Siffi varasemas riikliku terminali loomise idees. See omandisuhe kindlustas häid ärisidemeid kütusetootjaga.

      Luukas tõi N-Terminaliks ristitud aktsiaseltsi osanike sekka oma bituumeniterminali projekti eestvedajad, Andres Monvelti ja Tõnu Elme.

      Aktsionäriks sai ka Muuga sadama direktor Anatoli Kanajev. Kanajev tutvus Luukasega millalgi 1990. aasta lõpus, kui ta sõitis rongiga Moskvasse laevanduskonverentsile ning juhtus samasse kupeesse Aadu Luukasega, kes oli tol ajal kommunaalmajanduse aseminister. Tee oli pikk ja neil jätkus aega vahetada mõtteid sadama arengu üle.

      Muuga sadam oli kavandatud teravilja impordiks. Kanajev tegi Morfloti ametnike seas lobitööd, et sadamat saaks rakendada ka naftaveoks.

      „Mõistsime, et ta on suhteliselt sõltumatu juht Muuga sadamas,” ütleb Siff. „Kanajev ütles, et tema juures käib igasuguseid inimesi äriplaanidega ja alati on neil ümbrikud kaasas. Meile selline ümbrikute andmine ei meeldinud. Aadu ütles, et anname talle parem osaluse.”

      Kanajev kirjutas N-Terminali moodustamise ajal 1990. aasta detsembris kavatsuste protokollile alla. Kuid hiljem hakkas ta pelgama võimalikke korruptsioonikahtlustust ja formaalselt sai osanikuks hoopis tema abikaasa (ta polnud ainus, samamoodi figureeris aktsionäride nimekirjas Nadežda Lepetuhhina).

      17-protsendise osalusega oli Alla Kanajeva suuruselt kolmas aktsionär Siffi (22 protsenti) ja Luukase (17 protsenti) järel.

      Avalikkus sai Kanajevi aktsiaosalusest teada alles 1996. aastal, kui N-Terminal avaldas seoses äriregistrisse kandmisega oma aktsionäride nimekirja.

      Kanajev juhtis Muuga sadamat kuni 1998. aastani, mil ta mõistis, et umbkeelse venelasena pole tal riigiettevõttes suurt tulevikku ning huvide konfliktist võib tekkida suur tüli. Kanajevi sõnul ei tekkinud tal Muuga sadama juhina huvide konflikti isiklike ärihuvidega. „Ma andsin sadama riigile üle täiesti tervena. Isegi võtmed ja lukud oli samad, mille soomlased olid pannud. Palju teised riigiettevõtted varastati samal ajal paljaks,” ütleb Kanajev.

      Siffi sõnul maksid reaalselt uude firmasse raha sisse vaid tema ja Aadu Luukas, Aleksandr Denisoff tõi kolme aasta vanuse koopiamasina.

      1990. aasta esimesel jõulupühal lõid Siff ja Luukas käed. Sündis eraettevõte N-Terminal. N-Terminali nimi ei tähendanud Kanajevi sõnul mitte naftaterminali, vaid Novotallinski terminali.

      Firma registreeriti linnavalitsuses 1991. aasta veebruaris ning alustas tööd märtsis Tallinnas Mustamäel Pioneeride Paleelt (huvikeskus Kullo) üüritud ruumides. Seal keldris tegutses Siffi osalusega mööblitootmise kooperatiiv.

      N-Terminali kaks esimest töötajat olid Endel Siff ja tehniliste küsimuste eest vastutav Valeri Beljatski. Nad jagasid ühte kirjutuslauda ning Siff trükkis ise kirju.

      Beljatski oli nõukogude ajal Iru elektrijaama juurde naftabaasi rajanud. Nüüd oli ta tööl Iraagis ja tuli Eestisse puhkusele, kui puhkes lahesõda. Ta ei saanud enam Aasiasse tagasi pöörduda ning vajas tööd.

      Terminali juhiks kutsus Siff Sergei Baraševi, kes oli olnud tema kolleeg Kooperaatoris.

      Peadirektori asetäitajaks palgati ka Teaduste Akadeemia keskasutuse juht Toomas Tuul, kes oskas võimukoridorides hästi orienteeruda. Tol ajal tuli kõikvõimalikke lahendusi leida.

      Endel Siff oli Vene naftakindralitele kasulik ettevõtja, sest ta ei pakkunud defitsiidinäljas elanud riigis nafta vastu mitte ainult raha, vaid ka lääne tarbekaupu, kuid tegeles ka autode hankimisega – nõukogude päritolu sõiduautod moodustasid osa kütuse eest maksmise paketist. „Venemaal nõuti lisaks rahale ka autosid. Ostsime neid Belgiast tagasi, et naftatehased saaksid neid oma töötajatele jagada,” meenutab Tuul. Tema asi oli korraldada tehase inimestele autode kätteandmine Muuga sadamas.

N-Terminal kasvas kütusekriisi ajal

      Nõukogude Eesti kannatas kütusekriiside all aastaid. 1990. aasta augustis hakkas valitsus bensiini müüki limiteerima. Mustal turul hüppasid hinnad lakke. 1991. aasta alguses detsentraliseeriti kütuse riiki toomine. Aasta lõpul sai kütuse sisseveoga tegeleda igaüks, kes vaid oskas ja suutis. Hinnad olid vabad.

      Edgar Savisaare valitsus nägi ette võimalust, et NSV Liit katkestab kaubaveo Eestisse. Vastukaaluks kavatses Eesti blokeerida itta mineva viljatransiidi Muuga sadama

62

„Pakterminal 10 aastat.” Tallinn, 2002. Lk 15.