Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat. Cassandra Clare

mu isa ei visanud eales midagi minema. Kohe kui neid pabereid nägin, tuli see juhtum mulle meelde.” Vanamees koputas endale oimukohale. „Olen kaheksakümne üheksa aastane, aga mälu on mul suurepärane. Öelge seda vanale Waylandile, kui ta hakkab jälle minu väljavahetamisest rääkima.”

      „Teeme seda rõõmuga,” lausus Jem, silmis ulakas säde.

      Starkweather rüüpas klaasist mehise sõõmu ja vedas näo viltu. „Ingli nimel, on see alles vastik lake.” Pannud pokaali lauale, hakkas ta kastist pabereid välja võtma. „Mis meil siin siis on? Kahe sortsi, abielupaar John ja Anne Shade’i nimel esitatud reparatsiooniavaldus.

      Siin peitub üks väike konks,” jätkas vana mees. „Taotluse andis sisse nende poeg, kahekümne kahe aastane Axel Hollingworth Mortmain. Et sortsid on teadupoolest viljatud…”

      Will muutis toolil istudes asendit, nagu oleks tal ebamugav, ja hoidus Tessa poole vaatamast.

      „See poeg oli lapsendatud,” lausus Jem.

      „Niisugust asja poleks tohtinud lubada,” ütles Starkweather ja võttis uue sõõmu veini, mille ta oli kuulutanud vastikuks. Tema põsed olid hakanud punetama. „See on sama mis anda inimlaps huntide kasvatada. Enne Ühismeele lepet…”

      „Kas seal on juhtumisi mainitud tema asukohta,” sekkus Jem leebelt, püüdes juhtida jutu tagasi õigetele rööbastele. „Meil on väga vähe aega…”

      „Väga hea, väga hea,” nähvas Starkweather. „Teie kalli Mortmaini kohta leidub siin üsna vähe informatsiooni. Rohkem räägitakse tema vanematest. Öeldakse, et neile langes kahtlus, kui avastati, et meessorts John Shade’i valduses on „Valge raamat”. See väga võimsaid loitse sisaldav teos kadus 1752. aastal salapärastel asjaoludel Londoni Instituudist. „Valges raamatus” on ennekõike sidumis- ja vabastamisloitsud, mille abil saab siduda hinge kehaga või vabastada kehast – kuidas just vaja peaks olema. Ilmnes, et kõnealune sorts püüdis asju elustada. Ta kaevas üles laipu või ostis neid arstitudengitelt, asendas rohkem kahjustada saanud ihuliikmed masinaosadega ning püüdis niisugused olendid siis ellu äratada. Nekromantia oli ülimal määral seadusevastane. Noil päevil polnud keegi veel kuulnudki Ühismeele leppest, sestap tungis Enklaav nende majja ning tappis mõlemad sortsid.”

      „Ja mis sai lapsest?” küsis Will. „Mortmainist?”

      „Too oli kadunud nagu vits vette,” vastas Starkweather. „Otsisime teda, aga asjatult. Oletasime, et ta on surnud, aga siis – olge lahked – ilmus vennike lagedale ja nõudis reparatsioone. Te vaid kujutage endale ette seda jultumust. Isegi tema aadress…”

      „Tema aadress?” elavnes Will. Pärgamendirullis, mida nad Londoni Instituudis olid uurinud, selle kohta märget polnud. „Londonis?”

      „Ei. Siinsamas Yorkshire’is.” Starkweather koputas leheküljele oma muhkliku sõrmega. „Ravenscari mõis. Hiigelsuur vana loss siit põhja pool. Nüüd on see vist juba mitukümmend aastat tühjana seisnud. Kui mõtlema hakata, siis minu pea ei võta, kuidas ta niisugust endale üldse lubada sai. Shade’id seal igatahes ei elanud.”

      „Aga ikkagi,” lausus Jem, „oleks meil hakatuseks mõistlik seal natuke ringi vaadata. Kui lossis pole kõik need aastad kedagi elanud, võib mahajäetud asjade seas leiduda üht-teist huvitavat. Aga võib-olla tegutseb Mortmain seal praegugi.”

      „Kes teab.” Tundus, nagu ei pakuks kogu see lugu Starkweatherile erilist huvi. „Enamik Shade’ide asju langes sõjasaagiks.”

      „Sõjasaagiks,” kordas Tessa vaikselt. See mõiste oli talle „Koodeksist” tuttav. Seaduserikkumiselt tabatud allilmlase vara kuulus varjukütile, kes oli ta kinni püüdnud. Tüdruk vaatas üle laua Jemi ja Willi poole. Jem silmitses teda leebe mureliku pilguga, Willi sinised silmad ei paljastanud oma kummitusi. Kas tema, Tessa, kuulub tõesti rassi, kellega Jemi ja Willi sugused olid sõjajalal?

      „Sõjasaagiks jah,” kõmistas Starkweather nagu tõrrepõhjast. Ta oli oma klaasile põhja peale teinud ning võttis nüüd käsile Willi oma, mida poiss polnud puudutanudki. „Kas see pakub sulle huvi, tüdruk. Meil on siin Instituudis päris kenake kollektsioon – öeldakse, et annab Londoni omale silmad ette.” Ta tõusis ning oleks seejuures äärepealt oma tooli ümber lükanud. „Tulge, ma näitan teile neid asju ja jutustan selle kahetsusväärse loo lõpuni – kuigi ega seal enam suurt rääkida ole.”

      Tessa vaatas kähku Willi ja Jemi poole, et näha, mida nemad arvavad, aga poisid olid juba jalul ning läksid vanamehe kannul uksest välja. Starkweather jätkas kõndides oma jutustust ning nad pidid kiirustama, et teda kuulda ja tema pikkade sammudega ühes taktis püsida.

      „Mina olen kogu sellele reparatsioonide maksmisele alati viltu vaadanud,” ütles vana mees, kui nad marssisid läbi järjekordse lõpmatult pikana näiva hämaralt valgustatud koridori. „Allilmlased lähevad ülbeks kätte, hakkavadki arvama, et neil on õigus meilt midagi nõuda. Meie nähku vaeva, aga oleks et meid selle eest tänataks – käed on kogu aeg pikal, muudkui antagu aga neile. Kas teie ei arva nõnda, härrased?”

      „Värdjad, viimne kui üks,” vastas Will, kelle mõtted näisid viibivat tuhandete kilomeetrite kaugusel. Jem heitis talle kõrvalt uuriva pilgu.

      „Sulatõsi!” kõmistas Starkweather ilmse heameelega. „Mitte et selliseid sõnu sobiks kasutada daami juuresolekul – kus sa sellega. Nagu ma juba ütlesin, seadis too Mortmain kahtluse alla Anne Shade’i, meessortsi naise tapmise, väites, et too ei osalenud oma mehe ettevõtmistes ega teadnud neist midagi. Anne oli tema kinnitust mööda tapetud õigustamatult. Ta nõudis, et need, kes olid, nagu ta kinnitas, süüdi naise „mõrvas”, läheksid kohtu alla ja temale antaks tagasi vanemate varandus.”

      „Kas tagasi nõutavate esemete hulgas oli ka „Valge raamat”?” uuris Jem. „Ma tean, et sortsil ei tohi sellist raamatut olla, Seaduse järgi on see kuritegu.”

      „Just nimelt. See võeti sortsidelt ära ja paigutati Londoni Instituudi raamatukokku, kus see asub tõenäoliselt tänase päevani. Iseenesestki mõista ei plaaninud keegi seda temale tagasi anda.”

      Tessa tegi väikese peastarvutuse. Kui Starkweather oli praegu kaheksakümne üheksa aastane, pidi ta Shade’ide surma ajal olema kahekümne kuuene. „Kas teie viibisite seal?”

      Mehe verd täis valgunud silmad libisesid üle tema. Tessa märkas, et isegi nüüd, kui ta on pisut purjus, hoidub mees talle otse silma vaatamast. „Et kus ma pidin viibima?”

      „Ütlesite, et Enklaav saatis rühma varjukütte Shade’ide juurde. Kas teie olite nende hulgas?”

      Starkweather lõi korraks kõhklema, aga kehitas siis õlgu. „Jah,” vastas ta, Yorkshire’i aktsent pisut märgatavam kui enne. „Tegime neile kahele otsa peale nagu niuhti. Nad pold osand meid oodata. Mitte üks põrm. Mäletan, kuidas nad seal oma vereloigus lamasid. See oli esimene kord, kui nägin surnud sortsi. Imestasin veel, et nende veri on punane. Oleksin võinud kihla vedada, et see on määnestki muud värvi – sinine või roheline või…” Ta kehitas uuesti õlgu. „Võtsime neilt „mantlid” seljast – umbes nagu tiigrilt nülitakse nahk. Need anti mulle, õigemini mu isale. Au ja hiilgus. Olid alles ajad.” Tema irve meenutas surnupealuu oma ning Tessale meenus millegipärast Sinihabeme kamber, kus too hoidis enda tapetud naisi. Tüdruku kehast käisid vaheldumisi üle kuuma- ja külmahood.

      „Mortmainil polnud vähimatki võimalust, ega?” küsis ta vaikselt. „Ta esitas küll taotluse, aga kahjutasu maksmine ei tulnud kõne allagi.”

      „Muidugi mitte!” kraaksatas Starkweather. „Puhas lollus – väita, et naine polnud asjast teadlik. Missugune naine pole kaelast saadik mehe toimetamistesse kaasatud? Pealegi polnud Mortmain nende lihane poeg – lihtsalt ei saanud olla. Pigem arvatavasti midagi lemmikloomataolist. Vean kihla, et vajaduse korral oleks isa kasutanud teda varuosade hankimiseks. Ta oleks pidanud meile aitäh ütlema, et nendest lahti sai, mitte õigusemõistmist nõudma…”

      Nüüd olid nad jõudnud koridori lõpus asuva massiivse ukse juurde ning vanamees jäi vait. Toetanud õla vastu piita, vaatas